Ealistest iseärasustest, religioonist, õpetajate palgatõusust ja paljustki muust...

No tere hommikust. Lumi hakkab vaikselt ära kaduma ja kevad mühab väljas täiega. Olen endale mingi leepra külge saanud ja nüüd tuleb kodus istuda. Õnneks on erinevalt paljudest Eestimaa peredest elekter ja posti kojukanne olemas, nii et saan ennast uudistega kursis hoida. Ja eks jääb aega ka mitte niiväga uudseid uudiseid oma peas läbi mõelda...

Aga jah, täna hommikul on peast läbi käinud teemadering päris lai, nagu ka pealkirast võib näha ja järeldada. Kõik algas tegelikult juba eile, kui lugesin toredat infokillukest Eesti Päevalehest, kus kirjutatakse sellest, et riik tahab külmutada õpetajate palgatõusu ja sellest, et õpetajad on sellele kategooriliselt vastu. Sellega seoses tekkis 4 mõtet:

1. Inimesena ma saan õpetajatest aru - kes siis ei tahaks saada garanteeritud palgatõusu igal aastal? Mina tahaks küll... Aga kuna ma töötan erasektoris, siis ei ole seda garantiid kusagilt võtta. Aga jah - inimesena ma saan õpetajatest aru...

2. Majandusinimesena ma ei saa õpetajatest aru - riik on nende tööandja. Samasugune, nagu näiteks Estonian Air, Kalev, Tallink või mis iganes eraettevõte, või siis ka riigi osalusega ettevõte. Lihtne näide, kallid õpetajad - kui ütleme Joosepi Kingaäril läheb halvasti ja kingi ei osteta. Joosepil kasum sisuliselt puudub ja hea, kui jaksab olemasolevaid palkasid töötajatele maksta. Mis siis teha? Esiteks laseb Joosep 10 müüjast 3 lahti (koondab) ja vähendab muid kulusid. Ja kui nüüd oletame Galina läheb Joosepi juurde ja nõuab resoluutselt enne koondamist palgatõusu, siis kui tõenäoline on see, et Galina on koondatavate hulgas? Kas: a) 10% b)50% või c) 100%. Mina kogenud matemaatikuna pakun seda viimast varianti. Ja nüüd võiks küsida, et kuhu ma selle jutuga tahtsin jõuda. Vaadake, kallid pedagoogid. Mida ma öelda tahan on see, et kui tööandjal, olgu see siis riik, riigifirma või eraetevõte, ei ole raha, siis ei saa rääkida palgatõusust. Ükskõik kui väga töötaja seda ka ei sooviks. Selline vahendite olemasolu ja ostuvõimaluste omavaheline suhe sai mulle selgeks, kui olin ca. 5 aastane ja omasin esimesi kordi rahalisi võimalusi tühja taara näol. 20 kopikalise liitrise piimapudeli eest sai täpselt ühe (1) paki hernekommi, mille hind oli 11 kopikat. Ei saanud kahte (2) , ega kolme (3) pakki. Loomulikult võis juhtuda, et mul oli taskupõhjas kaks lisakopikat ja ma sain siiski kaks pakki, aga see on hoopis üks teine teema... Ehk et siis minusugune küllaltki keskpärase mõtlemisvõimega kodanik sai ressursside ja võimaluste vahelisest suhtest aru enne kooli minekut. Pedagoogid, tundub mulle, ei saa siiani aru, mis tähendab see, kui raha ei ole. Mul on tõeliselt kahju nendest lastest, keda õpetavad need õpetajad, kes palgatõusu külmutamise vastu piketeerima lähevad. Nukker pilt igal juhul, inimesed, kes õpetavad lapsi vanuses 6 - 19 on oma arengutasemelt kusagil 3 aastase tasemel...

3. Ja veel. Kindlasti lubavad osad õpetajad nüüd töölt ära minna ja mitte nõustuda taolise riigipoolse represseerimisega. Aga loomulikult, minge minema. Tahaks tõesti teada, kui paljud õpetajad on tulnud oma pedagoogitööd tegema puhtalt raha pärast. Ma saan aru, et aated ja ideelisus ei too toitu lauale, aga seda peaks ju iga keskkooli lõpetaja teadma, et pedagoogide palgad ei ole mitte kunagi olnud mingi meepott. Mis te siis sinna Pedasse ronite, kui te tahate suurt pappi saada? Minge kuhugi stuudiumisse äri või juurat õppima, kui pappi tahate. Ja nendele pedagoogidele, kes plaanivad jalga lasta, ütleks ainult ühte - mis te tõesti arvate, et Teie laps ei jää lolliks, kui kõik pedagoogid töölt minema lähevad? Jääb, täpselt samamoodi, nagu riigikogulase, ärimehe või töölise perest tulev laps. See mõte kusjuures on mul tekkinud seoses politseinike ja tuletõrjujate jätkuva tööga mitterahulolemise ja ametist lahkumisega. Et siis tuues paralleeli, siis kas kallis tuletõrjuja tõesti arvab, et tema maja ei põle? Põleb, ja põleb sama hästi, kui riigikogulase, ärimehe või töölise maja. Et siis kas kallis politseimees tõesti arvab, et tema naist ei saa vägistada? Saab, ja saab sama hästi, kui riigikogulase, ärimehe või töölise naist. Nii et kogu ametkonna minemajooksmine ei too kasu mitte kellelegi, kaasa arvatud ka ametkonna esindajale endale... Ja see puudutab ka pedagooge.

4. Ja samas lõpetuseks ikkagi pean ütlema, et ma olen kahel käel selle poolt, et pedagoogidel, meditsiinilisel personalil, tuletõrjujatel, päästeametnikel ja politseinikel peaks kindlasti olema korralikud (inimväärsed) palgad, lihtsalt tuleks aru saada sellest, et kui tööandjal ei ole raha (vt. punkt 2), siis ei saa palka juurde. Läheb tööandjal paremini, läheb ka töötajal paremini.

Teine teema, mis meeles mõlkus, oli see, et lugesin (ilmselt hilinemisega) kusagilt usuõpetuse kohustuslikuks muutumisega kooliõpilastele. Jälle üks teema, mis mind totaalselt häirib. Ehk et siis minu arusaamise koha pealt on õpilasel oodata tunnistusele hinnet kaks (või mis iganes tänapäeval negatiivne skoor koolides on), kui temast ei saa mingit usuzombit? No tramaeivõi... Miks ei võiks sellise otsuse tegemine jääda ikkagi adekvaatse ja oma peaga mõtleva täiskasvanu teha? Ma ei mõista hukka neid inimesi, kes on usklikuks hakanud, kuigi mina seda ilmselt kaine peaga ei teeks. Lihtsalt leian, et sellise otsuse tegemine ei tohiks olla kellegi kolmanda teha. Täiesti vastumeelne on näiteks esimesi päevi ilmal olnud väikelaste ristimine. Milleks seda jama vaja on? Miks peab laps saama regulaarset ajupesu, et oma ülejäänud elu täita mingeid 3 sajandi rituaale? See on ikka täiesti haige mentaliteet, mis paneb lapsevanemad selliseid asju tegema oma lastega. Tehke siis kohe veetest ka ära... (Kes ei tea, mis on veetest, siis see on see test, mis tehti keskajal arvatavate nõidadega - inimene seoti kinni ja visati sügavasse vette. Kui inimene ära uppus, siis järelikult ei olnud ta ikkagi nõid. Rahvas kehitas õlgu ja läks laiali.) Igal juhul normaalseks seda 21 sajandil mingil juhul pidada ei saa. Ja teine äärmus muidugi on hiljuti loetud artikkel (ajalehte ei mäleta enam, vanainimese asi...), kus kirjeldati vanainimeste viimist "jumala juurde" erinevates vanadekodudes. Vaesed vanainimesed, igasugu jama neile ka vägisi pähe aetakse. Alguses Savisaar ja nüüd siis Jehoova. Kohutav on see vanainimese elu. Mingi seadus ju peaks olema, millega taolist haiget manipuleerimist vanainimestega saaks ära hoida? Ei ole ju võimalik, et täiesti dementne tädi Maali on mingi sekti liikmeks poolvägisi tehtud ja tõenäoliselt ka pandud allkirjastama oma maise vara andmise lepingut "jumalale". Või on? Eesti Vabariigis ilmselt tõesti. Minu arvamus on muidugi üldse selline (tuntud vanainimeste vihkaja, nagu ma olen - pensionäridele märja vaiba alla juhtmed jne... Ei hakka praegu täpsustama...), et alates mingist eluaastast tuleks vanureid kohelda samamoodi, nagu seda tehakse ka alaealistega. No kui ei saa hääletada täiesti poliitiliselt teadlik ja haritud 15 aastane noor, siis ei tohiks seda ammugi lasta teha mingil 89 aastasel vanuril, kellel kesknoored lausa füüsiliselt kätt suunavad, millisesse kastikesse rist teha, või milline nummer kirjutada. Tema ei saa ju enam midagi aru, või kui, siis sellest, et Kerakond on neile teinud 500 kroonise annetuse, mille eest saab soola ja tikke osta eluõhtuks. Mõttetu...

Aga nüüd ongi teemadering ammendatud. Peaks vist lõuna peale mõtlema hakkama. Ja homme õhtul siis juba Revidendi esietendus Pärnus. Eks näis, kui hästi ikkagi sellist vene mentaliteeti saab tänapäeva Eesti ellu tuua, nagu tutvustuses lubatakse... Täna aga tuleb ilmselt veidi viskit jälle manustada, mis ongi ju minusuguse prole unistus :p

Shower Power

Käes on neljaba õhtupoolik ja kohekohe saab jälle koju minna. Mitte et see just eriti rõõmustav väljavaade oleks, sest täna peaks veel lae panemisega tegelema. Ja see on ju töö :(... Aga mina ei ole mitte mingi töömees. Ei viitsi kohe mitte sittagi teha, kui ilusas emakeeles ütelda. Aga samas on muidugi hea uudis see, et tulemas on nädalavahetus ja saab jälle puhata ja mängida, nagu ühes Eesti populaarses lastefilmis on öeldud. Eelmine nädalavahetus möödus Hiiumaal, mis on endiselt üks väga ilus koht, kuhu minna närve puhkama. Ja kõik sujus suurepäraselt kuni pühapäeva õhtuni, kui ilmselgelt täitmata jäänud nädalavahetuse alkoholinorm oli vaja kiiresti ja suurtes kogustes täita. Mis omakorda viis selleni, et esmaspäeval oli tuuma... Ei hullem veel - vesinikupohmell. See oli midagi meeletut. Ma arvan, et hakkan vist vanaks jääma, no üldse ei ole enam meeldivaid pohmelle olemas. Täiesti kohutav.

Aga pole hullu, sellel nädalavahetusel proovin olla korralik ja oma kogused juba reede ja laupäeva jooksul ära tarbida. Mis suure täenäosusega ka õnnestub, sest reedel saan oma musta iludust kodus näppida (arvutit siis, mitte neegrinaist...) ja laupäeval tuleb mingi suurem sünnipäevamöll. Või noh, kes seda teab, kui suur, aga lootust on. Igal juhul pühapäeval ma eriti ei joo. Seda ma olen endale juba lubannud...



See nädal on jällegi möödunud Sumo tähe all. Meie mees teeb Jaapanimaal imetegusid. Mehed langevad savisse, nagu poisikesed. Nojah, mis siin salata - maailma esinumbrid on siiski veel veidi kõvad pähklid, aga pole viga. Ikkagi suurepärane turniir. Ja kui nii edasi läheb, siis polegi enam kaugel aeg, kus maailma kõige kõvem Sumomees tuleb Eestimaalt :)


Ja siia lõppu veel väike tootenäidis mingist tootest, mille funktsionaalsusest ma ei ole siiani veel suutnud aru saada, aga kui see on see, mis ma arvan, et see on, siis on see küll üks huvitav toode :p

Liiklusminutid

Kui autoga mööda linna ringi sõita, siis tekib ikka igasugu huvitavaid mõtteid. Esimeseks muidugi selline mõte, et tahaks raisad maha lüüa, kes tänavatel oma sitaste peeemmveedega ülbavad. Ja siis liigub mõte tahes tahtmata selle peale, et kuidas võiks riik selliseid kuradi luarvikuid veidi maha rahustada. Eriti käib sotsiaalse närvi vastu see, et mingid türapeadest rikkurid on täiesti karistamatud. Ja siis mõtlesin, et meil tuleks ikkagi ka kohaldada trahve vastavalt inimese varalistele võimalustele. See tähendab siis, et minusugune tavaline inimene maksab trahvi sellises määras, mis praegu ette nähtud, et siis mina saan esimese korra suurema rikkumise eest näiteks 6 000 egonit miinust ja teisel korral 18 000, siis igasugu Kruudad, Hundid, Pandid ja Mehtonenid saaks vastavalt esimese korraga 600 000 trahvi ja teise korraga 1,8 milli. See paneks võibolla mõtlema. Vastavalt minu käes olevatele materjalidele sai näiteks hr. Kruuda kahe aasta jooksul (aastaid ei nimeta) liikluspolitsei käest karistuse täpselt 30 korda. Sealhulgas põhiliselt küll kiiruseületamise eest rohkem, kui 20 km/h aga ka kindlustuse või lubadeta sõitmise eest. Näha on, et tegemist on paadunud kriminaaliga. Aga mis toimub? Kruuda sõidab ülbe nägu peas mööda linna endiselt ringi ja ei midagi. Normaalses riigis oleks mees juba paljaks tehtud nagu puupulk ja tõenäoliselt saaks tänaseks nautida ka Rummu vanglas anaalarmastuse salarõõme, rääkimata sellest, et lubadest võiks ta ainult und näha nüüd ja edaspidi. Meil aga tehakse mingi tema jaoks kopikas trahvi ja lastakse vennal kõrges kaares kuseda kogu süsteemi peale. Palju õnne Eesti Vabariik ja inimesed, kes seadusi teevad ja täide viivad!!!

Teine eriti räige juhtum on muidugi selle rallipoisi juhtum, kes kolm inimest ära tappis ja irvitas selle peale, et kohtuhärrad on debiilsed ja ei saa aru, mis toimunud on. Siit soovitus kõikidele mõrvaritele - sõitke inimestest lihtsalt üle, kelle te tahate ära tappa. Iga inimese eest saate karistada 6 kuud tingimisi. Näiteks kui kihutate bussipeatusesse, kus seisab 10 last ja lasete soolikatel ja ajudel lennata, siis peate järgmised 5 aastat natuke madalamat profiili hoidma. Midagi teha teiega ei saa, kuna nüüd on olemas tore kohtupretsedent. Ja kui kogu rahvas hakkab jubedat kisa tegema, siis saab Teid karistada shokivangistusega kuni 2 kuud. Ja peale selle ei tohi te enam mitu kuud autoga sõita, mis on ju ka täiesti kohutav :)... Räige riik.

Üldiselt minu soovitus oleks selline, et kui on esimest korda ikka mingi suurem rikkumine, siis rahatrahvid vastavalt jõukusele (Kusjuures olen siiralt õnnelik nende inimeste üle, kellel läheb hästi ja kes oskavad palju raha teha, lihtsalt karistuse mõte peaks olema mitte kedagi kiusata. vaid inimest mõtlema panna. Mitte kedagi ei pane mõtlema rahatrahv tema jaoks 18 krooni. Kui on kiire, siis kihutatakse jälle.) Teisel korral 5 aastaks load miinusesse ja kolmandal korral lõplikult jalameheks. Ja mitte mingeid erandeid. Ja kui siis mõni rikkur mõtleb, et kirjutab oma rahad kellegi teise kraesse, siis sellisel puhul kuritegevusega tegeleval inimesel tuleks minna jällegi anaalravile kinnimajja.

Ja lõpetuseks ka uuendustest USA finantssüsteemis:

Mille on minu kallis kolleeg Janel juba Oballarsiks nimetanud, kuna ameerikas ei ole just väike finantskriis :)

Kuidas elus edasi jõuda?

Varsti vaja jälle minna Maksuameti ukse taha kerjama, et mingeid pabereid kätte saada, aga seniks paneks jälle mõned mõtted kirja. Mõtted, mis on suuremad, kui elu ise.
Keegi küsis minu käest, millised naised mulle meeldivad. Tegelikult on see väga keeruline küsimus. Hakkasin selle peale päris tõsiselt mõtlema ja sain aru, et küsimus ei ole päris õigesti püstitatud, kuna naisi on ju mitmeks otstarbeks. Samamoodi, nagu naiste jaoks on mehi mitut sorti (praegu suudan välja mõelda, et mees võib naise jaoks kanda kolme erinevat funktsionaalsust - rahakott, keppar, elukaaslane v. laste isa.) on ilmselt ka meeste jaoks erinevaid naisi erinevateks elu juhtumiteks. Ma ei kujuta hästi ette naist rahakoti funktsiooni täitmiseks, kuigi kindlasti on piisavalt mehi, kellele ka see asi võõras ei ole. Aga kindlasti on selliseid, keda veidi tõsisemalt võtta ja selliseid, kellega võiks veidi mürada, kui tsiteerida ühte Eesti tuntud kultusfilmi. Mingit elukestvat suhet suvalise naisega, kellel on küll hea raam, aga muidu on loll, nagu Liis Lass, ei kujuta mina küll ette. Samas oleks väga vale öelda, et ei paneks... Paneks ikka, aga muud ei ole sellistega paraku midagi teha. Isegi, kui nad on endale mingist erakõrgkoolist raha eest või siis hea suhuvõtmise tagajärjel mingi diplomi soetanud. Nii et küsimus, millised naised meeldivad on võimalik väga erinevalt formuleerida. Mürada võib pea kõikidega, peaasi, et nakkuseid ja emotsionaalseid tagasilööke ei tule, aga elukaaslaseks ikka mingit suvalist augukest ei tahaks. Nii et siis sellised mõtted naistest. Ilmselt tuleks nüüd feministid suure vikatiga ja hakkaks minust seibe lõikama ühe teatud elundi küljest sellise jutu peale (seksism, shovinism ja jumal teab veel, mis -ism). Aga raske arvata, kas mind selline asi ka kotiks...
Täna siis on jällegi vaja minna esivanemate maale Hiiumaale. Saab ehk jälle mõned ilusad loodusfotod teha ja vanemate terviseks mõned liitrid viskit ka ära joodud. Eks sellest jälle üks söömise ja joomise orgia tuleb. Mis muud. Aga kõigepealt tuleb lõbus praamisõit üle elada. Elukestev praamisõit. Õnneks unustasin eile Ekspressi ostmata, nii et saab vähemalt sedagi lugeda. Ei pea päris igavuse kätte ära surema.
Ah jaa ja siia lõppu tervitused ka Pärnu rahvale ja Estonian Airi rahvale :)

Issand, kui nunnu!

Täna kohe on selline ninnunännu päev. Mitte sittagi ei saa nagu tehtud. Ja ega sellise kliima juures ei olegi milleig üle ausalt öeldes diskuteerida. Life is saks and then You die. Nii et selline lõbustuspargi ukse taha jäänud lapse tunne.
Aga muidu sai täna suur asi ära tehtud, ostsin viimaks ometi endale kõvaketta ära. Nüüd saab jälle porri tõmbama hakata. OK OK, muusikat ja filme ja seriaale jne jne. Aga ikkagi. Ausalt öeldes on ikka kole küll, kui ei saa midagi arvutisse tõmmata, sest kõvaketas on konstantselt kõrini täis. Oleks vaja vähemalt muusika kuhugi mujale surada. Muidu on ikka nutune küll.
Aga jubedalt tahaks kuhugi jooma minna. Pole enam mitu päeva midagi saanud. Eile ei joonud tilkagi näiteks. Ei tea, kas nüüd siis minnakse neljapäeval kuhugi jooma, või ei tule sellest midagi jälle välja. Samas ega see muidugi nüüd nii eksistentsiaalne küsimus ka ei ole. Saab ilma ka. Nagunii on kõht õhtuti loksuvat täis. Isegi, kui tegemist on mingi Aura viinamarja-õuna jne jne veega. Ja täna siis lähevad kodus liistud vutvutt lakke ära, et saaks küpri peale keerata. Siis veel lambid lakke ja kapp seina ja väike viimistlus ja ongi valmis. Võib jälle hakata niisama lebotama. Ja kõhtu kasvatama. Ja kanaare ootama. Sinna on veel jäänud praeguse seisuga 44 päeva 2 tundi ja 28 minutit... See on ikka inimese eluga võrreldes kuradi pikk aeg. Universumi elueaga võrreldes küll jah, mitte nii väga. Aga ikkagi. Ma juba teen plaane, mis siis toimuma hakkab. Selge on see, et:
1. Juuakse veini
2. Juuakse õlut
3. Hängitakse rannapromenaadil
4. Süüakse hiinakas 5.11 bufeed
5. Renditakse auto ja minnakse kuristikke mõõtma...

Ülejäänud tegevused kulgevad vastavalt jumala poolt ettemääratud tegevustele. Ehk et siis vastavalt sellele, et kus ärgatakse ja millised on hetketujud. Ah jaa, päikest tahaks ka saada...
Tänase päeva lisaheauudis on see, et meie mees jaapanis on jälle mehetegusid teinud ja ometigi unest üles ärganud. Jutt käib siis Kaido Höövelsoni nimelisest kodanikust, kes täna oma esimese võidu võttis käimasoleval aasta viimasel sumoturniiril.

Mardilaat

Järjekordne kaunis esmaspäev on koitnud me
maal ja tööpäev hakkab kohekohe lõppema, mis on muidugi hea uudis. Halb uudis on see, et täna on vaja jälle remonditöid tegema hakata. Nädalavahetus oli väga muhe. Sai mardilaadal käidud. Arusaamatu, mis kuradi pärast peab selliseid üritusi üldse tegema? Või vähemalt miks peab sellise ürituse eest raha küsima. 60 egonit on ikka täiesti perses hind sellise asja eest maksta... Ja siis oli võimalus maitsta toredat põdraliha vorsti, mille latt maksis seal järjekordsed 60 raha (ei tea, kas kõik asjad maksid seal 60 raha?). Pärast ostsin Rimist sama lati 55-ga. Tuba oli täis Soome eläkeläisija, kes sealt endale odava raha eest sokke ja sooja pesu ostsid. Ei midagi silmale, ei midagi kõrvale. (Kurjam, nagu ikka lähevad täpitähed vahetusse, aga kürvale jah seal ka ei olnud midagi... Aga ei ole kerge mingi n klaviatuuri peal öäüõ üles leida...)
Aga kõige kummalisem kogemus (võiks isegi öelda anomaalia) juhtus laupäeva öösel, kui tundsin äkki, et MA EI TAHA ENAM JUUA... Ma olin täiesti paanikas, aga õnneks oli pühapäevaks juba kõik korda saanud. Aga ikkagi. Täiesti kohutav tunne oli hetkeks.
Ja siis ma mõtlesin seoses mingi artikliga, kus kirjeldati seda, et Eesti inimene on kohutav inimene, kes ei ole üldse tolerantne igasugu erinevate väärakate suhtes ja on alati kõige ja kõigi peale tige ja ei salli kedagi..., et mis siis minu jaoks on see, mida mina ei salli ja millega ma rahul ei ole... Ja siis mõtlesin, et tagasihoidlik nimekiri oleks umbes selline:
1. Karsklaste vingumine teemal, et Eesti rahvas ei tohiks juua. Kurat ma olen täiskasvanud inimene, kes teab väga hästi, mis on hea ja mis on halb. ise joon, ise suren maksatsirroosi. Ma ei saa aru, mis see kedagi kottima peaks.
2. Feministide vingumine teemal, et naisi diskrimineeritakse ja surutakse alla. Et palgad on väiksemad ja üleüldse. No mis me siis teeme? Ebaõnn ütleks ma selle peale. Võibolla tuleks lihtsalt rohkem küsida, mitte niisama vinguda?
3. Homode ja igasugu muude karvaste ja pehmete kargajate vingumine teemal, et Eestis ei tolereerita piisavalt vähemusi. Ja siis tuuakse näiteks, et nemad ju ei ütle midagi heterotele, kes tänaval käest kinni ringi käivad. See, et vikerkaarepoisid tänaval paraadi ajal vändast kinni hoiavad ja kangi all põske võtavad, see on ju tõepoolest sama, mis heterotel käest kinni käimine. ausalt öeldes ei meeldiks mulle ka see, kui kusagil kangialuses Edgar Kadrile kannikasse keerab (nimed on juhuslikud ja igasugused kokkulangevused on juhuslikud).
4. Loomakaitsjate ja igasugu muude ülevindi keeratud õigustekaitsjate vingumine teemadel, et kusagil Lõuna-Ameerikas kasutatakse lõhnade testimisel loomi või tehakse nendest kasukaid. Soetage endale elu, kui midagi targemat teha ei ole. Mulle ka ei meeldi, kui ilmsüüstuid loomi piinatakse, aga kui me laboriloomade elu vaatame, siis on ikka väga väga palju haletsusväärsemaid olendeid, nagu näiteks tänavale visatud lemmikud. Nende kaitseks ei piketeeri keegi. Ausalt öeldes on mul jumala üks pask kõik, kui kusagil Madagaskaril tehakse opossumiga teste. Ja muude kaitsjate koha pealt niipalju, et inimesed on kahjuks aru saanud, et nendel on mingid õigused iga asja vastu protesteerida. Kallid Keila inimesed, kui teile kiiritus maja sees tinakestas ei meeldi, siis kolige planeedilt maa minema. Igal pool on võimalik rohkem kiiritust saada, kui selle tehase juures. Ja siis olid mingid naljavennad, kes vinguvad statsionaarselt kehvade teeolude üle ja siis kui riik tahab teed ehitada, siis on ving lahti, et miks just nende maja juurde teed teha tahetakse. Kallid kaasmaalased - kellegi maja juurde see tee ikka tuleb. Jätke hala ja kui ei meeldi, siis kolige minema. Meil on selliseid metsatalusid Lõuna-Eestis küll ja veel, mille juurde ei viigi üldse teed. Suurepärane võimalus olla vaikuses ja rahus...
5. Erinevate väljamaalaste hala teemal, et neid diskrimineeritakse. Diskrimineeritakse my ass. Kujutame endale ette olukorda, kui mingi perssekukkund riigi ajupoolikust jobu läheks Valge Maja (Kremli) ette, hakkaks seal oma lippu lehvitama, lõhkuma ja politseinikke (miilitsaid) peksma. Mis te arvate, kas:
a) sellel inimesel lastakse rahus märatseda, kui palju kulub. Peale märatsemise lõppu vibutatakse näppu ja öeldakse, et ära enam nii tee ja välismaalane elab rahus edasi koos kõikide elamis ja tööloast tingitud hüvedega + valimisõigus või;
b) kohalesaabunud märulipolitsei(miilits) lööb kumminuiaga tegelasel munad mäsaks ja ajud välja, viskab kongi ja sõidutab lähimasse piiripunkti, kus tropp üle piiri visatakse. Edasisest sissesõidu loast võib tegelane (ja ka tema sugulased, tuttavad ja mõnedel juhtudel isegi töökaaslased) und näha oma edasise elu jooksul. Kodumaal ootab teda suurriigi poolt esitatud kopsakas arve ja kirjake riigi õiguskaitseorganitele, mille alusel jobu järgmiseks 15 aastaks puuri visatakse, sest kõik on ju rõõmsasti valmis suurriigi korraldusi täitma...
Mina pakun varianti b. Või õigemini ma olen selles 100% veendunud, et nii see läheb. Eestis toimib aga variant a.
6. Eesti naiste vingumine teemal, et Eesti mees on jobu. Eesti mees võib ju jobu olla, aga sellega kategoriseerib ka Eesti naine ennast teadlikult jobude rahva hulka kuuluvaks, sest ka temal on olemas isa ja ka teda on kasvatatud vastavalt jobude tavadele. Ei maksa arvata, et kui mehed on mingid eriti räiged jobud, siis naised on meil maailma parimad... Keppige aga edasi oma "pahasid poisse" ja siis ei ole vaja imestada, kui igapäevane menüü koosneb lakku täis ja ringi nikkuvast mehest ja nyrkkist näkku. Kõik on ju tegelikult enda valikute küsimus. Eestis on piisavalt korralikke "igavaid jobumehi", kes on täiesti võimelised oma naist igapäevaselt rõõmustama ja olema hea mees ja isa.
Väike vihje naistele:
head omadused mehe juures ei ole:
- suur väline ilu. Mis kurat paneb naised mõtlema, et kui mees on mingi 25 aastat saanud keppi uksest ja aknast, et siis ta ühel hetkel hakkab korralikuks ja jääb ühe naise juurde. Kujutage edasi...
- seikluslikkus. Jajah, seiklevad praegu ja seiklevad ka edasi. Ka aukude ja joogipudeli ümber...
- võimujanu ja edukus. Võimujanus mees annab Sulle, kallis naine, molli, kui Sa tema autoriteeti ei tunnist. Edukas mees on ülbe, tal on suht savi, mis Sa tunned. Kui ei meeldi, oled ise kaotaja, tõmba nahhui ja pane uks ka väljastpoolt kinni, naisuke.

Ilmselt on selliseid rühmitusi veel, kes mulle närvidele käia tavatsevad, aga praegu ei jaksa rohkem reastada. Eks kui tuleb veel lisa, siis panen edaspidi. Tsiteerides ühte kena lektüüri, mis juba kergelt legendaarseks on muutumas - mulle näkku ei nikuta...

Ja nüüd läheb tore tööpäev edasi. Kui aega ja viitsimist on, siis kirjutan homme ka. Kui viitsimist ei ole, siis ei kirjuta.

Majanduslik surutis

Reede jälle käes ja vaja varsti poodi viski järele minna. Ütle siis veel, et surutis on :). kuigi homme hommikul on kindlasti surutis. Eile siis oli see tore päev, kui meie suured jumalad võtsid meid ühte tuppa kokku ja nimetasid selle asja juhatuse koosolekuks. Alustuseks lubati pooleteise tunnist tõsist töösessiooni teemal "mis tehtud, mis teoksil" ja siis hakkas pihta... Jumal küll ma tahaks olla juhataja, istud, sügad mune ja ajad mingit kohutavat ibarat suust välja. "rasked ajad nõuavad keerulisi otsuseid", "ainult tugevad firmad jäävad rasketel aegadel ellu", " rasketel aegadel firma muutub tugevamaks, lihtsatel aegadel lihtsalt kasvab..." jne jne jne. Ko-hu-tav... Sellist, vabandage väga, paskapuhet võib ju muidugi alati ajada, aga seda ma tean kõike isegi ja ilmselt ei olnud ka teised toasviibijad mitte pimedusega löödud. Ja samas, kui väita, et tuleb rasketel aegadel vähem mula ajada ja rohkem tööd teha, siis see oli suurepärane näide sellest, kuidas aega surnuks lüüa. Ja see võrratu traktaat kestis planeeritud pooleteise tunni asemel mingi kolm ja pool tundi ja ilmselt oleks jumala asemikud veelgi edasi plämisenud, aga tööpäev sai lihtsalt füüsiliselt otsa... Nii et räige...

Aga päevapoliitikast ka. Vahepeal on politseiülemaks saanud neeger. Mitte, et mul neegrite vastu midagi oleks. Kui näiteks Keenias safarijuht või koristaja on neeger, siis tõepoolest ei ole minul mitte mingit probleemi sellega. Aga kui seda meie väikese kodueesti mätta otsast vaadata, siis murelikuks teeb. Ja siinkohal mitte üldse nahavärv. Kui näiteks vana sõjard Powell oleks presidendiks saanud, siis mul poleks selle vastu midagi olnud. Aga mingit demokraatiat ja läbirääkimist Venemaaga ajama hakkav poliitik on meie jaoks ikka kole sitt lugu. Niigi näitab Gruusiaga juhtunu päris selgelt, et Venemaaga ei ole poliitiliste vahenditega mitte sittagi teha. Veerand Gruusiat on siiani Venemaa käes ja keegi ei liiguta ennast absoluutselt. Ehk et siis meie jaoks oleks see sama, kui vanjad võtavad Eesti kuni Kuusaluni üle ja siis öeldakse, et kui te nüüd oma väed veate Rakverre, siis on OK. Ja järgmine kord? Panevad Tallinnani välja ja siis antakse ka Kuusalu. Ja siis Haapsaluni? Ja lõpuks võime endale Vilsandile teha Eesti Wabariigi ja hakata seal Savisaare majandusraamatuid lugema :) Palju õnne, Eesti rahvas. Nii et minu, kui välispoliitika spetsialisti hinnangul on hetkel meil ja ka teistel endistel NL osadel praegu suht kusine seis. Vabandan väljendamast ennast sellise labasusega, aga nii see on...

Lisan siia ka paar ilusat pildikest valimisvõitlusest. Ei ole mingi rassist, aga piltidelt kumab lihtsalt vastu tõelist elutarkust ja olemuslikku fluidumit, mis annab meie multirassilises maailmas... Ah mingiks jamaks läks kätte.

Ühesõnaga, naljakas on.

Neegrile võibolla mitte nii väga.

Ah jaa, mul tuli veel üks selline mõte, et kui Obama tuleb Eestit külastama, siis minu suurepärase fantaasia kohaselt võiks tekkida situatsioon, kus meie Ilves võtab Parru Kadriorus vastu ja tekib järgnev kahekõne:

Barack: Ohhoo, te olete mulle punase vaiba toonud!

Toomas-Hendrik: Jah ikka, me toome igasugustele tähtsatele inimestele vaiba...

Barack: Ja teil on mingi väga imeliku mundriga mehed rivis siin?

Toomas-Hendrik: Jah, see on meie sõjavägi.

Barack: Aga miks nad niimoodi riides on? Kas Teil on mingi karneval käimas?

Toomas-Hendrik: Sinu jaoks on see võibolla tõesti karneval... Neeger...

Ja eile Jussilt kuuldud anekdoot ka siia lõppu:

Väikese Vasja käest küsitakse Venemaal koolis, kelleks ta tahab saada, kui ta suureks kasvab.

Vasja vastab: "peaministriks tahaks saada", mille peale õpetaja käratab: "kurat, saa kõigepealt presidendiks!"

Sledushjaja Stantsija - Pohmelnaja

Käes on esmaspäev ja kell on 16:12. Tervis hakkab juba vähehaaval tagasi tulema, tänu külmale veele ja Rekkamehe Bistroo neidude abistavatele kätele... Et siis nagu selles mõttes, et tegid mulle ühe Megaampsuka (no tere tere, mis kuradi haige pohmellihigistamise järgse hallutsinogeeniku väljamõeldud nimi see on???)eine. Amps ise oli oma megaduses küll suht marginaalne, aga pohmaraviks fantastiline... Friikad kuivad, jook väike. Niipalju siis hinnangust. Aga samas on nad ikkagi elupäästjad, nii et neli punkti viiest kohe kindlasti.
Nädalavahetus oli igav, nagu ikka. Sai veidi mehhaanikutööd tehtud ja vanal heal Martal rattad alt ära krutitud ja teised alla. Kui keegi ei tea, mis on Marta, siis see on minu kallis eksauto. Räige raudruun ikka. Aga sõidab nii mis mühiseb ja võtab raisk pealegi veel ainult pool ämbrit saja peale kütet...
Laubal sai ka Lunapolises käidud jälle (kauplus Pärnus Rüütli tänava alguses), aga no ei ole sellisele mahukale meesterahvale normaalset särki müügis. Üks Metsatölli (Metsatöllu?) särk oli, aga seda oli ainult lastele ja lammastele, ehk siis numbrit M saada. Nimi ise ütleb, kellele see särk mõeldud on. Ikka Emmidele... Khe khui khurb, ütleks selle peale isand Blom. Kui keegi ei tea, kes on isand Blom, siis isand Blom oli... Ah kurat, kui keegi on nii loll, et ei tea, kes on isand Blom, siis mis kuradi kirjanduse pedagoog minagi olen. Kui ei tea, siis polegi vaja teada järelikult.
Aga igal juhul on järjekordne nädalavahetus üle elatud. Näis, mis järgmine toob. Igal juhul on plaanis veel vähemalt mingi 8 ja pool nädalat elada, siis soojal maal jälle käidud ja siis pole enam vahet...