DJ Ryan Angelos, ainult et märksa õudsam...

Üldiselt ei olnud mul mingit plaani täna siia midagi üllitada, aga sain tänasel hommikupoolikul meie toredalt Leedu peakontorilt jõulutervituse, mille peaksin nüüd laiali saatma. olgu juba ette hoiatatud, et vaatamine võib mõjuda laastavalt Teie vaimsele tervisele!!! Tervitust ise saate näha siin:
www.alna.com/greetings
Esimesel vaatlemisel tekkis kohe kuri kahtlus, et olen seda kindlasti kusagil juba näinud... Ja siis meenus - kaheksakümnendate lõpus, üheksakümnendate alguses sai ju ikka jälgitud tuledesäras ja glamuuris suplevaid EVTV ja miskite muude väga algeliste telekanalite jõulusaateid, mis olid teostatud umbes samasuguse kvaliteediga (ehk et siis VHS kaameraga aastast 85 ja eriti kõikuva ja väriseva käega) aga seeeest millise entusiasmiga. Kahtlemata oli tol hetkel tegemist vägagi suurepäraste teostega, aga paraku on elu 20 aastat edasi läinud...
Teine laks tulil siis, kui lapsed laulma hakkasid. Siis tekkis assotsiatsioon Ivar Vigla poolt produdtseeritud mitte eriti naljakate telesaadetega Mürka Persest või siis ka suurepärane telekanal, mida kahuks küll ei olnud võimalik puuduliku tehnoloogia valdamise tõttu vaadelda, Pimp TV, kus midagi analoogset tegi DJ Ryan Angelos. Lastest on kahju, muud ei midagi.
Kui tegu oleks jõulude, kui põhimõtteliselt debiilsete tarbimispühade mõnitamisega, siis võiks ju antud teosel veel kusagil juutuubis löökigi olla, aga saata seda ühe Baltikumi suurima IT ettevõtte suurettevõtetest klientidele, no ma ei tea... Kuigi eks ka suurettevõtetes töötab nii mõnigi Pedobear (kes ei tea, misasi on Pedobear, on küll paljust ilma jäänud :), otsige googlest, kui vähegi aega on...), kes kindlasti täiega naudib antud etendust. Mina seda kindlasti ei teeks.
Ja lõpetuseks soovitan otsida videost kavalalt piiluvat pelmeenipakki, mis on samuti minu jaoks antud videole kustumatuks lisaväärtuseks.
Jaukiu švenciu Teilegi!

P.S. Lisan siia lõppu veel kommentaari healt sõbralt ja kauaaegselt pinginaabrilt Lennartilt. Kommentaar on küll ehk veidi ebatsensuurne, aga millal ma enne olen sellest huvitatud olnud, et miskit on ebatsensuurne? Kellele ei meeldi, ärgu lugegu...
"Sa sinna kusagile juurde ei saa midagi kirjutada a la 'Michael Jackson on pervert'? Või mingit linki panna eriti räigele leheküljele, kus kepitakse põlevaid kitsi või vormis päkapikke? Midagi tõeliselt jõuluteemalist, kolmesõnaga."

Inimkonna kasumlikkusest

Hakkasin siin eile mõtlema, et mismoodi siis saavad minu kolleegid veel mulle ennast kasulikuks teha. Ilmselt olen endiselt puudutatud sellest, et mind esimese hooga varumeeste taburetile ahju taha istuma määrati meie "imeliselt hästi organiseeritud" jõulupeol. Tegelikult ma olen enne ka enda jaoks ära määratlenud selle, et tegelikult ei ole olemas täiesti omakasupüüdmatut inimest. Loomulikult ei ole selline mõtteviis just eriti suurt populaarsust koguv tõenäoliselt, aga samas ei loe seda blogi nagunii eriti keegi, kui mõned väga üksikud inimesed välja arvata ja teiseks on üldine suhtumine nagunii selline, nagu on kirjeldanud oma raamatutes üks mitmete menukite autor, kelle nime ma siinkohal ei mäleta :). Ehk et siis raamatu peategelase populaarsus oli saavutanud seisu, kus küsitluse korraldamisel rahva hulgas oleks 95% vastanutest teinud ristikese lahtrisse "lööge see raisk maha" ja ülejäänud 5% lahtrisse "ma küll ei tunne seda meest, aga küllap neil 95% on õigus"... Ja pealegi ei näe ma mingit mõtet mitte aus olla; vähemasti iseenda suhtes ikka.


Nii et minu arvamus inimeste kasumlikkuse seisukohalt üksteisele on siis selline, et üldjoontes on kasu, mida mingist suhtest ootame kolme erinevat sorti:


1. Emotsionaalne kasu - selle alla käivad kõikvõimalikud sõbra, kolleegi, tuttava jne jne jne suhted. Kui keegi väidab vastupidist, siis ta tõenäoliselt valetab, sest kes tahaks ikka olla koos sõbraga, kes mitte mingitki elamust ei paku. Sama käib ka töökaslaste kohta näiteks. Kui ikka kõikidel on mõnest kolleegist savi, siis ei ole ju mõtet ka oodata, et see kolleeg hakkab erilise räraga silmis ja nagu minu noorpõlves ikka öeldi - "sisemise põlemisega" igasugu aktiviteetidest osa võtma ja kindlasti hakkab pikemas perspektiivis ka töö ja töökeskkond selle all kannatama. Selliseid asju peaks muidugi haldama ja ära hoidma personalispetsialist või siis ka tegevjuht, kui eraldi inimest selle jaoks ei ole. Ja kui ka kellegiga suhelda, siis oodatakse ikka seda, et teine pool tunneb huvi, kuidas läheb, kas kõik on hästi jne. Isegi, kui see ei ole päris siiras huvi on see oluliselt parem, kui "no interest at all"... Selles mõttes on minu poolt vihatud ameerikalik mõttemall isegi parem, kui meie kuradi surnud kaladest inimesed, kes käivad ringi kivistunud nägu ees - ei mingeid emotsioone. Ja kui keegi julgeb midagi välja näidata, siis tuleb ta teistele hoiatuseks okastraadiga Toompeale miljonipeldiku taha üles puua. Sellised toredad inimesed elavad siis meie maal. Kunagi on olnud rõõm omada selliseid tuttavaid, kes näiteks kohtumisel oma rõõmu elavalt välja näitasid ja kallistasid. Tol hetkel tundus see ikka väga kohutav tegevus (enam ei tundu :)), sest no kuidas Sa siis inimeste hulgas järsku kellegiga kallistama hakkad. Nüüd ma hakkan vaikselt aru saama, et see on ju tegelikult väga ilus ja inimlik tervitus. Näidata, et lubad inimese täiesti vabatahtlikult oma intiimtsooni. Kuigi eks ka selle taga on ikka mingi isikliku kasumi saamise soov, olgu see siis emotsionaalne, või füüsiline, mis ongi teine viis, kuidas keegi soovib teisest inimesest kasu saada. Emotsionaalse kasumi poole püüdlejate hulka kuulub kindlasti ka maailma kõige omakasupüüdmatum mees Mohandas Karamchand Gandhi (Mahatma Gandhi), kes võis ju tore inimene olla, aga kogu selles "omakasupüüdmatuses" püüdis mees ikkagi leida teed vaimse puhastumise juurde. Kasutades selleks? Tadaa (fanfaarid ja ülejäänud puhkpilliorkester) - teisi inimesi...
2. Füüsiline kasu - no ma arvan, et igaüks saab aru, mida ma selle all silmas pean, aga mitte ainult seksi ei pea ma silmas. Kindlasti käivad siia alla ka muud sõltuvust tekitavad (ja hoidvad)inimesed, nagu näiteks narkodiiler, massöör, terapeut jne. Ehk et siis inimesega suheldakse pikemas perspektiivis saamaks mingit füüsilist naudingut. Ja ma ei leia, et selles midagi halba oleks, lõppeks on see ju ikkagi inimeste jaoks väga oluline, et lisaks vaimule oleks ka keha rõõmsameelne ja rahul. Ja juba Wabariigi ajal öeldi ju, et terves kehas terve vaim. Ega ikka inimene ilma füüsiliste rõõmudeta normaalne inimene ei ole. Regulaarne suguelu, alkohol ja muud mõnuained on lihtsalt hädavajalikud. Karsklased on ju pehmelt öeldes lihtsalt lollakad, vähemalt on selline minu arvamus. Vähemalt niipalju, kui mina selliseid tunnen on nende aju kergelt pehmeks läinud. Ma võin ju põhimõtteliselt veel aru saada, kui inimene tõesti tervislikel põhjustel enam juua ei tohi, aga vabatahtlikult loobuda... No ma ei tea... Mida siis ikka niiväga hoida on vaja? Kui aeg käes, kärvan nagunii. Aastake (või 30) ees või taga.
3. Materiaalne kasu - ja lõpetuseks siis see. No kes meist ei oleks siis seda taga ajanud. Muidugi oleks ebaõiglane ja shovinistlik ja sooliselt diskrimineeriv, kui ma ütleksin, et sedasorti kasu ajavad põhiliselt taga naised. Mitte, et ma sellisest debiilsusest, nagu soolise diskrimineerise laitmine ja keelustamine, midagi arvaks, aga tegelikult ajavad materiaalset kasu täpselt samamoodi taga ka mehed. No kes meist ei oleks vähemalt kauges minevikus koolipoisipõlves lootnud, et ehk on sõbral veidi rohkem raha, et saaks ühe kolmese kanistri lahtist õlli veel osta Posti tagant putkast... Ma arvan et kõikidel on sedasorti mälestused (no võibolla karsklastel mitte, aga ega nendel ei olnudki normaalset koolipoisipõlve (ega mingit muud põlve...)). Või siis kusagil ööklubis, kui raha otsas ja ilgelt oleks veel ühte viskit vaja... No ikka ju loodad tasapisi, et keegi teeks välja. Naistel on muidugi lihtne - nihutad miniseelikut veel 0,5 cm ülespoole ja pakkumisi tuleb, naug murdu (põhinedes lootusel saada punktis 2 saadavat kasu), aga olles kergelt ülekaaluline ebapirintsilik ja väga sooliselt diskrimineeriv ja shovinistlik meesterahvas, on suht ebatõenäoline, et keegi klaasiga Sinu juurde tormab... Ja nii jäävadki üle veel sõbrad. Sina pakud neile number ühte ja saad vastu veidi kolme :)... Väike humoorikas vahepala vahetatakse sujuvalt klaasikese Jack Danielsi vastu. Pole paha vahetus kummalegi poolele.

Ja lõpetuseks üks selline huvitav küsimus tekkis mul - kui Sul on jäänud elada veel üks kuu, siis kas tegeleda oma minevikuga - vaadata vanu pilte, kohtuda vanade sõpradega, üritada leppida nendega, kellega oled tülis jne. Või hoopis teha seda, mida Sa ei ole veel oma elus teinud, kohtuda uute inimestega, elada läbi neid emotsioone, mida Sa muidu ei ole julgenud läbi elada... Väga huvitav küsimus igal juhul minu jaoks...


Ja siis veel paar posti tagasi sai mõeldud selle peale, et millised naised meeldivad :) ja leidsin nädalavahetusel ühe hea pildi selle kohta, mille siia ka lisan...

Jõuluöö, or smth...

Jõulud lähenevad koleda mühinaga ja vaja on veel jõulukinke soetada. Täiesti rõvedad pühad on need jõulud. Miks, küsite ehk Teie? No peamiselt ongi vastumeelsuses süüdi alljärgnevad põhjused:
1. Kingitused - mitte, et mulle neid saada ei meeldiks, aga no olgem ausad, kes viitsiks kusagil kaubanduskeskuses võidelda soojenduseks autokoha pärast, siis uksest sisse saamise pärast, siis paremate kaupade leti juures, seejärel kassajärjekorras, siis kauplusest väljasaamisel ja lõpetuseks on keegi mudamölakas su auto nii kinni parkinud, et ei saa edasi ega tagasi. Rõõmsaid jõule tõesti!
2. Jõululaulud - öääääk. Eriti hull on lugu siis, kui keegi neid valju häälega kaasa lõugab. Büüühhaa ööööö, büüüühaaaa ööööö... Väga õudne. Ma hakkan aru saama, mida Mäks (Tõnis Mägi) oma arvamusega jõululaulude kohta öelda tahtis... Või siis kaubanduskeskused. Juba poolest oktoobrist hakkas mingi jõulujõur pihta ja kestab ilmselt inertsist kuni jaanuari keskpaigani.
3. Jõuluvanad. Iga jumala aasta olen ma sattunud jõulu ajal vähemalt ühte seltskonda, kus on jõuluvana. Kõigil on piinlik. Kõigil on vastik. Ja ometigi kõik taidlevad, nagu Kaasani Oblasti Zoja Kosmodemjanskaja nimelisel isetegevusfestivalil. Lastel on muidugi tore, aga tihti juhtub ka seda, et lapsi seltskonnas ei olegi? Et siis nagu mida? Sama hästi võiks muuta traditsiooniks grupiviisilised pükste allalaskmised Viru ringi keskel, et kõik ikka näeks, kui piinlik on ennast järjekordselt debiilikuks teha...
4. Kogu usujura - mis jõulude ajal paratamatult üle keevad. Kuradi mähkmepoisi kummardajad ronivad uksest ja aknast sisse nagu taksikoer rebaseurgu. Satan, ma ütlen küll. Keegi ei küsi, kas Sa oled ka huvitatud kogu sellest huinamuinast, mis selle asja juurde käib... Ja kõige selle tipuks on selgeks tehtud, et jeesuke on tegelikult üldse kevadel sündinud. Milleks siis selline tilulilu üldse vajalik on? Õnneks muidugi on tänapäevajõul järjest rohkem ja rohkem hakanud olema kaukamehe rõõmuks, aga siiski on selles veel liiga palju pimedat keskaega minu jaoks.
Ainuke asi, mis võiks kogu selle jõulu ajal olla selline positiivne pool, on see, et põhimõtteliselt peaks jõulu ajal olema rahu inimeste vahel, arusaam ja armastus jne. Mis on ju iseenesest tore, aga kole raske on seda nautida, kui Sul on ühelpool hullunult ostlev tädike küünarnukkidega üle Sinu ribide kõristamas, teisel pool jõululaule üürgav usuhull tädike ja teed tõkestamas punase nina ja valge habemega Steinfieldti kaksikvend, kes ei ütle ära ka vanemate poisipõnnide põlve silitamisest. Ehk et siis lähed paremale, saad surma, lähed vasakule, lüüakse maha, lähed edasi, leiad oma otsa ja tagasiteed ei ole. Väga rõlge, kui kasutada Eesti uudissõnade paremikku.

Jõulupidu jääb meilgi, nagu ka mõnel ministeeriumil sel aastal ära. Cäncelleeritud, nagu mõni moodsama aja lapsevanem ütleks. Samas korraldatakse pidulik õhtusöök sellises "toredas" kohas, nagu Scotland Yard. Tore on asja juures veel see, et alustuseks öeldi mulle, et kohad on täis ja Sina, kallis mees, enam ei mahu. Siis öeldi, et meil siiski on veel üks "boks", kuhu saaks kedagi veel mahutada... Kallid kolleegid. Kui te korraldate sellise ürituse, mille mõtteks peaks olema meeskonna ühtsuse ja teineteise mõistmise arendamine ja suhete parendamine väljaspool töökeskkonda, siis ei ole mõtet tekitada mingit segregatsiooni sellega, et juhatus istub oma boksis, muust rahvusest töötajad oma boksis ja siis veel mingi n arv inimesi, kes ei suhtle üksteisega ei tööl, ega ka väljaspool tööaega, oma boksis. Ehk et siis, inimesed, kes enivei käivad üksteisega läbi, saavad firma raha eest ennast täis lakkuda. Ja see peaks siis kokkuhoid olema... Kohutavalt mõttetu. Nii et tuleb reedeks oma programm välja mõelda ja nosu umbe tõmmata. Jälle. Aga selline see jõuluaeg on. Jõulurõõm peab ju kuidagi ka minu juurde jõudma. Ja miks mitte jagada seda rõõmu oma parimate sõprade McGregori ja Scottish Leaderiga? Vähemalt saab neile alati kindel olla. Nii et happy hanukkah!

Beetamees

Nädalavahetus on vargsi meie õuele hiilimas ja käes aeg jällegi mõningad mõtted enne tööpäeva ametliku osa lõppu paberile panna. Nädal oli kuidagi udune, seda nii nohu, kui ka piiratud nägemise tõttu. Sekretär kontoris arvas, et tegu on mingi paragripiga. Võibolla tõesti, aga vaevalt see segab täna õhtul väikese viskiralli tegemist. Eile käisime kallite partnerite juures vaatamas uusi tehnoloogiaimesid. Väga tore oli, veel toredam oleks olnud, kui tervis oleks normaalne olnud ja oleks saanud ka koos veidi viina või õlut või õlut ja viina visata, aga tervis ei luba seda kohe mitte teha. Paraku. Nüüd on siis veel kaks nädalat vaja siin tooli nühkida, siis saab minna väljateenitud puhkusele ja mis kõige peamisem - lõunamaale konte soojendama. Oi seda rõõmu, kui see päev ükskord kätte jõuab, kui saab lennukis avada oma puhkusereisi esimese viski. Ja oi seda kurbust, kui peab koju tagasi tulema ja teisel jaanuaril tulema siia toretoredasse kontorisse tööle, kus kõik inimesed on nii ilusad ja head. Ja jumal armastab meid kõiki jne. Seniks aga on vaja veel igasugu totrusi korda saata incl. jõulukingid, hankedokumendid, ettevõtte tutvustused jne jne jne. Ühesõnaga - möggga.
Aga nüüd siis päeva põhiteema juurde. Kuulukse, et viimases Cosmos oli tutvustatud uut mehetüüpi - beetamees. Kahjuks ei ole seda ajakirja viimasel ajal enam käeulatusse sattunud. Loeks huviga. Ja üldse mitte sellepärast, et ma peaks seda kuidagi tühiseks või mõttetuks ajakirjanduse väärarenguks, vaid sellepäerast, et seal kirjutabki suht palju just seda, mida keskmine naine silmas peab ja mõtleb. Tore oli kuulda, et Eesti naine on enda jaoks avastanud uue mehetüübi - beetamehe. Nagu ma aru sain, tähendab see sisuliselt suht sama, mis homomees, ehk et siis sellise mehega keppi teha ei kõlba, küll aga sobib temaga koos ennast rahvale näidata. Ehk et siis umbes sama, mis teatrisse sülekoera (näiteks tüüpi chihuahua) kaasa võtmine... Et on selline mees, kes hoolitseb, teeb välja on hea sõber, aga muid soove ei ole. Selles viimases muidugi naised eksivad rängalt, sest erinevalt homomeestest on nö. "beetamehed" ikkagi mehed. Olgugi, et keskmisele Eesti naisele sobimatud. Aga ehk areneb seegi arvamus edasi ja beibed saavad aru, et normaalne mees ongi selline beetamees, mitte mingi räige mahhomees. No vot siis. Selline mõte siis tekkis seoses selle infokilluga.
Nüüd siis söödi toast ka veel välja. Nõiamoorist valdkonnajuht keeras kõik lambid näkku, kuigi teab küll, et ma seda valgust ei talu. Nii palju toredaid inimesi on meil ikka. Kui kõik eestlased üksteisest niipalju hooliksid, poleks enam ammu ühtegi eestlast alles. Või nagu keegi tark inimene kunagi on öelnud - kui Sul on sellised sõbrad, siis pole vaenlasi vajagi. Meie puhul siis kehtiks see umbes nii, et kui Sul on sellised töökaaslased, siis pole konkurente vajagi...
Aga tunneli lõpus on siiski sõbralikumat valgust näha. Nädalavahetuseni on jäänud 1 tund ja 8 minutit. Ja alati võib veidi varem jalga ka lasta :)

Jäätiseauto meie tänavasse enam ei tule...

Elu Eesti Vabariigis on iga päevaga järjest ilusam.

Raha on järjest vähem. Tööd peab rohkem tegema ja meie valitsejad löövad katku ajal lulli. Eile näituseks lasti sadu tuhandeid kroone jälle Tallinna taevasse. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks. Kui Edgar endale järjekordse 2 millise mersu ostab, siis mina seda ju ei näe. Aga kui tehakse kena ilutulestik, siis rõõmustab see ju mindki. Või midagi...

Samas, kui vaadata meie uudiseid, siis ei ole see elu nii kole midagi. mina leidsin enda jaoks vägagi palju huvitavat lugemist. Siinkohal vast mõned väljavõtted pealkirjadest, mis mind intrigeerisid ja õhutasid oma arvamust avaldama:

1. "Pedaja on Tennokese juuksur" - ma küll ei tunne mitte ühtegi Pedajat, ega Tennokest aga sellegipoolest on huvitav ja hariv seda teadmist omada...

2. ""Üksikvanema" Jaak on tegelikult tiss" - ei tunne ka Jaaku, aga see on tõesti põnev, kui keegi Jaak (ilmselt vist meesterahvas) on "tiss"... Mis see point on, ei saa kahjuks aru, aga eks võib ju isegi järeldusi teha. Kui meesterahvas tarbib palju õlut ja muid vägijooke, siis on ju ilmselge, et tekib ülekaalulisus. Lisaks sellele tekitab õlu naissuguhormoone, mis samuti võivad tissid kasvama panna.

3. "Varvaste näksimine äratas naise koomast" - tõsiselt huvitav arstiteaduslik avastus, et koomas inimesed suudavad siiski midagi veel näksida. Lahtiseks jääb ainult see, kelle varbaid ta siis näksis? Kui enda omi, siis lisandub muudele imedele veel ka suurepärane painduvus...

Ja lõpetuseks õpetatakse Delfis, kuidas mehele head suuseksi teha. See on muidugi ka alati hea info... Mitte et mina tahaks mehele head suuseksi pakkuda. Või millist iganes suuseksi. Mehele ma mõtlen...

Nädalavahetus möödus aga rahulikult. Sai käidud Pärnu teatris "Endla" esilavastusel vaatamas Gogoli "Revidenti". Iseenesest ei olnud ju paha, kuigi esimene vaatus oli näideldud kuidagi uniselt. Võibolla oli viga minus, et ma ise ei suutnud nii kiiresti Vene hingeellu sisse elada. Aga samas ei olnud kindlasti tegu ka "tort näkku" huumoriga ja tükk vajas veidi ka mõttetööd, mis on alati teretulnud (vaata ka ülaltoodud uudiste pealkirju). Päris palju võis tõmmata paralleele tänapäevase eluga, kuigi mul õnneks ei ole vaja mingit revideerimist eriti karta. Küll aga tuli mulle meelde kohe üks lugu lapsepõlvest, kui sai veel tihtilugu isa juures laevas oldud ja kus käis ka igal aastal miski komisjon asju üle vaatamas. Kuna oli suht selge, et kõik oli üsnagi ligadilogadi, siis oligi kõige olulisemaks kapteni oskuseks see, et komisjon tuli kogu koosseisus meelitada kapteni "salongi", kus laud oli kaetud suitsuvorsti leibade ja Belõi Aisti konjakitega. Töö oli hästi tehtud, kui komisjon eesotsas komisjoni esimehega kukkusid lihtsalt salongist peale "pidulikku vastuvõttu" välja ja ei suutnud muud teha, kui oma Volgasse istuda ja Tallinna poole tagasi uhada. Ja oligi selleks korraks jälle revideeritud :)

Aga tänasest olen jällegi tagasi oma toredal töökohal, mis seniks veel alles. Kauaks seda rõõmu muidugi on, seda ei tea keegi, aga uue aastani ehk ikka lohistatakse välja. Mis pärast saab, seda ei tea keegi kurat. Aga kui king tuleb, siis peaks vist ikka oma ammuse mõtte teoks tegema ja selle toreda riigi tolmu enda jalgadelt pühkima. Ei näe nagu erilist mõtet seda riiki nii siiralt ja meeletult armastada, et siia jääda kraavi viskama. Aga näisnäis, mis saab...

Ealistest iseärasustest, religioonist, õpetajate palgatõusust ja paljustki muust...

No tere hommikust. Lumi hakkab vaikselt ära kaduma ja kevad mühab väljas täiega. Olen endale mingi leepra külge saanud ja nüüd tuleb kodus istuda. Õnneks on erinevalt paljudest Eestimaa peredest elekter ja posti kojukanne olemas, nii et saan ennast uudistega kursis hoida. Ja eks jääb aega ka mitte niiväga uudseid uudiseid oma peas läbi mõelda...

Aga jah, täna hommikul on peast läbi käinud teemadering päris lai, nagu ka pealkirast võib näha ja järeldada. Kõik algas tegelikult juba eile, kui lugesin toredat infokillukest Eesti Päevalehest, kus kirjutatakse sellest, et riik tahab külmutada õpetajate palgatõusu ja sellest, et õpetajad on sellele kategooriliselt vastu. Sellega seoses tekkis 4 mõtet:

1. Inimesena ma saan õpetajatest aru - kes siis ei tahaks saada garanteeritud palgatõusu igal aastal? Mina tahaks küll... Aga kuna ma töötan erasektoris, siis ei ole seda garantiid kusagilt võtta. Aga jah - inimesena ma saan õpetajatest aru...

2. Majandusinimesena ma ei saa õpetajatest aru - riik on nende tööandja. Samasugune, nagu näiteks Estonian Air, Kalev, Tallink või mis iganes eraettevõte, või siis ka riigi osalusega ettevõte. Lihtne näide, kallid õpetajad - kui ütleme Joosepi Kingaäril läheb halvasti ja kingi ei osteta. Joosepil kasum sisuliselt puudub ja hea, kui jaksab olemasolevaid palkasid töötajatele maksta. Mis siis teha? Esiteks laseb Joosep 10 müüjast 3 lahti (koondab) ja vähendab muid kulusid. Ja kui nüüd oletame Galina läheb Joosepi juurde ja nõuab resoluutselt enne koondamist palgatõusu, siis kui tõenäoline on see, et Galina on koondatavate hulgas? Kas: a) 10% b)50% või c) 100%. Mina kogenud matemaatikuna pakun seda viimast varianti. Ja nüüd võiks küsida, et kuhu ma selle jutuga tahtsin jõuda. Vaadake, kallid pedagoogid. Mida ma öelda tahan on see, et kui tööandjal, olgu see siis riik, riigifirma või eraetevõte, ei ole raha, siis ei saa rääkida palgatõusust. Ükskõik kui väga töötaja seda ka ei sooviks. Selline vahendite olemasolu ja ostuvõimaluste omavaheline suhe sai mulle selgeks, kui olin ca. 5 aastane ja omasin esimesi kordi rahalisi võimalusi tühja taara näol. 20 kopikalise liitrise piimapudeli eest sai täpselt ühe (1) paki hernekommi, mille hind oli 11 kopikat. Ei saanud kahte (2) , ega kolme (3) pakki. Loomulikult võis juhtuda, et mul oli taskupõhjas kaks lisakopikat ja ma sain siiski kaks pakki, aga see on hoopis üks teine teema... Ehk et siis minusugune küllaltki keskpärase mõtlemisvõimega kodanik sai ressursside ja võimaluste vahelisest suhtest aru enne kooli minekut. Pedagoogid, tundub mulle, ei saa siiani aru, mis tähendab see, kui raha ei ole. Mul on tõeliselt kahju nendest lastest, keda õpetavad need õpetajad, kes palgatõusu külmutamise vastu piketeerima lähevad. Nukker pilt igal juhul, inimesed, kes õpetavad lapsi vanuses 6 - 19 on oma arengutasemelt kusagil 3 aastase tasemel...

3. Ja veel. Kindlasti lubavad osad õpetajad nüüd töölt ära minna ja mitte nõustuda taolise riigipoolse represseerimisega. Aga loomulikult, minge minema. Tahaks tõesti teada, kui paljud õpetajad on tulnud oma pedagoogitööd tegema puhtalt raha pärast. Ma saan aru, et aated ja ideelisus ei too toitu lauale, aga seda peaks ju iga keskkooli lõpetaja teadma, et pedagoogide palgad ei ole mitte kunagi olnud mingi meepott. Mis te siis sinna Pedasse ronite, kui te tahate suurt pappi saada? Minge kuhugi stuudiumisse äri või juurat õppima, kui pappi tahate. Ja nendele pedagoogidele, kes plaanivad jalga lasta, ütleks ainult ühte - mis te tõesti arvate, et Teie laps ei jää lolliks, kui kõik pedagoogid töölt minema lähevad? Jääb, täpselt samamoodi, nagu riigikogulase, ärimehe või töölise perest tulev laps. See mõte kusjuures on mul tekkinud seoses politseinike ja tuletõrjujate jätkuva tööga mitterahulolemise ja ametist lahkumisega. Et siis tuues paralleeli, siis kas kallis tuletõrjuja tõesti arvab, et tema maja ei põle? Põleb, ja põleb sama hästi, kui riigikogulase, ärimehe või töölise maja. Et siis kas kallis politseimees tõesti arvab, et tema naist ei saa vägistada? Saab, ja saab sama hästi, kui riigikogulase, ärimehe või töölise naist. Nii et kogu ametkonna minemajooksmine ei too kasu mitte kellelegi, kaasa arvatud ka ametkonna esindajale endale... Ja see puudutab ka pedagooge.

4. Ja samas lõpetuseks ikkagi pean ütlema, et ma olen kahel käel selle poolt, et pedagoogidel, meditsiinilisel personalil, tuletõrjujatel, päästeametnikel ja politseinikel peaks kindlasti olema korralikud (inimväärsed) palgad, lihtsalt tuleks aru saada sellest, et kui tööandjal ei ole raha (vt. punkt 2), siis ei saa palka juurde. Läheb tööandjal paremini, läheb ka töötajal paremini.

Teine teema, mis meeles mõlkus, oli see, et lugesin (ilmselt hilinemisega) kusagilt usuõpetuse kohustuslikuks muutumisega kooliõpilastele. Jälle üks teema, mis mind totaalselt häirib. Ehk et siis minu arusaamise koha pealt on õpilasel oodata tunnistusele hinnet kaks (või mis iganes tänapäeval negatiivne skoor koolides on), kui temast ei saa mingit usuzombit? No tramaeivõi... Miks ei võiks sellise otsuse tegemine jääda ikkagi adekvaatse ja oma peaga mõtleva täiskasvanu teha? Ma ei mõista hukka neid inimesi, kes on usklikuks hakanud, kuigi mina seda ilmselt kaine peaga ei teeks. Lihtsalt leian, et sellise otsuse tegemine ei tohiks olla kellegi kolmanda teha. Täiesti vastumeelne on näiteks esimesi päevi ilmal olnud väikelaste ristimine. Milleks seda jama vaja on? Miks peab laps saama regulaarset ajupesu, et oma ülejäänud elu täita mingeid 3 sajandi rituaale? See on ikka täiesti haige mentaliteet, mis paneb lapsevanemad selliseid asju tegema oma lastega. Tehke siis kohe veetest ka ära... (Kes ei tea, mis on veetest, siis see on see test, mis tehti keskajal arvatavate nõidadega - inimene seoti kinni ja visati sügavasse vette. Kui inimene ära uppus, siis järelikult ei olnud ta ikkagi nõid. Rahvas kehitas õlgu ja läks laiali.) Igal juhul normaalseks seda 21 sajandil mingil juhul pidada ei saa. Ja teine äärmus muidugi on hiljuti loetud artikkel (ajalehte ei mäleta enam, vanainimese asi...), kus kirjeldati vanainimeste viimist "jumala juurde" erinevates vanadekodudes. Vaesed vanainimesed, igasugu jama neile ka vägisi pähe aetakse. Alguses Savisaar ja nüüd siis Jehoova. Kohutav on see vanainimese elu. Mingi seadus ju peaks olema, millega taolist haiget manipuleerimist vanainimestega saaks ära hoida? Ei ole ju võimalik, et täiesti dementne tädi Maali on mingi sekti liikmeks poolvägisi tehtud ja tõenäoliselt ka pandud allkirjastama oma maise vara andmise lepingut "jumalale". Või on? Eesti Vabariigis ilmselt tõesti. Minu arvamus on muidugi üldse selline (tuntud vanainimeste vihkaja, nagu ma olen - pensionäridele märja vaiba alla juhtmed jne... Ei hakka praegu täpsustama...), et alates mingist eluaastast tuleks vanureid kohelda samamoodi, nagu seda tehakse ka alaealistega. No kui ei saa hääletada täiesti poliitiliselt teadlik ja haritud 15 aastane noor, siis ei tohiks seda ammugi lasta teha mingil 89 aastasel vanuril, kellel kesknoored lausa füüsiliselt kätt suunavad, millisesse kastikesse rist teha, või milline nummer kirjutada. Tema ei saa ju enam midagi aru, või kui, siis sellest, et Kerakond on neile teinud 500 kroonise annetuse, mille eest saab soola ja tikke osta eluõhtuks. Mõttetu...

Aga nüüd ongi teemadering ammendatud. Peaks vist lõuna peale mõtlema hakkama. Ja homme õhtul siis juba Revidendi esietendus Pärnus. Eks näis, kui hästi ikkagi sellist vene mentaliteeti saab tänapäeva Eesti ellu tuua, nagu tutvustuses lubatakse... Täna aga tuleb ilmselt veidi viskit jälle manustada, mis ongi ju minusuguse prole unistus :p

Shower Power

Käes on neljaba õhtupoolik ja kohekohe saab jälle koju minna. Mitte et see just eriti rõõmustav väljavaade oleks, sest täna peaks veel lae panemisega tegelema. Ja see on ju töö :(... Aga mina ei ole mitte mingi töömees. Ei viitsi kohe mitte sittagi teha, kui ilusas emakeeles ütelda. Aga samas on muidugi hea uudis see, et tulemas on nädalavahetus ja saab jälle puhata ja mängida, nagu ühes Eesti populaarses lastefilmis on öeldud. Eelmine nädalavahetus möödus Hiiumaal, mis on endiselt üks väga ilus koht, kuhu minna närve puhkama. Ja kõik sujus suurepäraselt kuni pühapäeva õhtuni, kui ilmselgelt täitmata jäänud nädalavahetuse alkoholinorm oli vaja kiiresti ja suurtes kogustes täita. Mis omakorda viis selleni, et esmaspäeval oli tuuma... Ei hullem veel - vesinikupohmell. See oli midagi meeletut. Ma arvan, et hakkan vist vanaks jääma, no üldse ei ole enam meeldivaid pohmelle olemas. Täiesti kohutav.

Aga pole hullu, sellel nädalavahetusel proovin olla korralik ja oma kogused juba reede ja laupäeva jooksul ära tarbida. Mis suure täenäosusega ka õnnestub, sest reedel saan oma musta iludust kodus näppida (arvutit siis, mitte neegrinaist...) ja laupäeval tuleb mingi suurem sünnipäevamöll. Või noh, kes seda teab, kui suur, aga lootust on. Igal juhul pühapäeval ma eriti ei joo. Seda ma olen endale juba lubannud...



See nädal on jällegi möödunud Sumo tähe all. Meie mees teeb Jaapanimaal imetegusid. Mehed langevad savisse, nagu poisikesed. Nojah, mis siin salata - maailma esinumbrid on siiski veel veidi kõvad pähklid, aga pole viga. Ikkagi suurepärane turniir. Ja kui nii edasi läheb, siis polegi enam kaugel aeg, kus maailma kõige kõvem Sumomees tuleb Eestimaalt :)


Ja siia lõppu veel väike tootenäidis mingist tootest, mille funktsionaalsusest ma ei ole siiani veel suutnud aru saada, aga kui see on see, mis ma arvan, et see on, siis on see küll üks huvitav toode :p

Liiklusminutid

Kui autoga mööda linna ringi sõita, siis tekib ikka igasugu huvitavaid mõtteid. Esimeseks muidugi selline mõte, et tahaks raisad maha lüüa, kes tänavatel oma sitaste peeemmveedega ülbavad. Ja siis liigub mõte tahes tahtmata selle peale, et kuidas võiks riik selliseid kuradi luarvikuid veidi maha rahustada. Eriti käib sotsiaalse närvi vastu see, et mingid türapeadest rikkurid on täiesti karistamatud. Ja siis mõtlesin, et meil tuleks ikkagi ka kohaldada trahve vastavalt inimese varalistele võimalustele. See tähendab siis, et minusugune tavaline inimene maksab trahvi sellises määras, mis praegu ette nähtud, et siis mina saan esimese korra suurema rikkumise eest näiteks 6 000 egonit miinust ja teisel korral 18 000, siis igasugu Kruudad, Hundid, Pandid ja Mehtonenid saaks vastavalt esimese korraga 600 000 trahvi ja teise korraga 1,8 milli. See paneks võibolla mõtlema. Vastavalt minu käes olevatele materjalidele sai näiteks hr. Kruuda kahe aasta jooksul (aastaid ei nimeta) liikluspolitsei käest karistuse täpselt 30 korda. Sealhulgas põhiliselt küll kiiruseületamise eest rohkem, kui 20 km/h aga ka kindlustuse või lubadeta sõitmise eest. Näha on, et tegemist on paadunud kriminaaliga. Aga mis toimub? Kruuda sõidab ülbe nägu peas mööda linna endiselt ringi ja ei midagi. Normaalses riigis oleks mees juba paljaks tehtud nagu puupulk ja tõenäoliselt saaks tänaseks nautida ka Rummu vanglas anaalarmastuse salarõõme, rääkimata sellest, et lubadest võiks ta ainult und näha nüüd ja edaspidi. Meil aga tehakse mingi tema jaoks kopikas trahvi ja lastakse vennal kõrges kaares kuseda kogu süsteemi peale. Palju õnne Eesti Vabariik ja inimesed, kes seadusi teevad ja täide viivad!!!

Teine eriti räige juhtum on muidugi selle rallipoisi juhtum, kes kolm inimest ära tappis ja irvitas selle peale, et kohtuhärrad on debiilsed ja ei saa aru, mis toimunud on. Siit soovitus kõikidele mõrvaritele - sõitke inimestest lihtsalt üle, kelle te tahate ära tappa. Iga inimese eest saate karistada 6 kuud tingimisi. Näiteks kui kihutate bussipeatusesse, kus seisab 10 last ja lasete soolikatel ja ajudel lennata, siis peate järgmised 5 aastat natuke madalamat profiili hoidma. Midagi teha teiega ei saa, kuna nüüd on olemas tore kohtupretsedent. Ja kui kogu rahvas hakkab jubedat kisa tegema, siis saab Teid karistada shokivangistusega kuni 2 kuud. Ja peale selle ei tohi te enam mitu kuud autoga sõita, mis on ju ka täiesti kohutav :)... Räige riik.

Üldiselt minu soovitus oleks selline, et kui on esimest korda ikka mingi suurem rikkumine, siis rahatrahvid vastavalt jõukusele (Kusjuures olen siiralt õnnelik nende inimeste üle, kellel läheb hästi ja kes oskavad palju raha teha, lihtsalt karistuse mõte peaks olema mitte kedagi kiusata. vaid inimest mõtlema panna. Mitte kedagi ei pane mõtlema rahatrahv tema jaoks 18 krooni. Kui on kiire, siis kihutatakse jälle.) Teisel korral 5 aastaks load miinusesse ja kolmandal korral lõplikult jalameheks. Ja mitte mingeid erandeid. Ja kui siis mõni rikkur mõtleb, et kirjutab oma rahad kellegi teise kraesse, siis sellisel puhul kuritegevusega tegeleval inimesel tuleks minna jällegi anaalravile kinnimajja.

Ja lõpetuseks ka uuendustest USA finantssüsteemis:

Mille on minu kallis kolleeg Janel juba Oballarsiks nimetanud, kuna ameerikas ei ole just väike finantskriis :)

Kuidas elus edasi jõuda?

Varsti vaja jälle minna Maksuameti ukse taha kerjama, et mingeid pabereid kätte saada, aga seniks paneks jälle mõned mõtted kirja. Mõtted, mis on suuremad, kui elu ise.
Keegi küsis minu käest, millised naised mulle meeldivad. Tegelikult on see väga keeruline küsimus. Hakkasin selle peale päris tõsiselt mõtlema ja sain aru, et küsimus ei ole päris õigesti püstitatud, kuna naisi on ju mitmeks otstarbeks. Samamoodi, nagu naiste jaoks on mehi mitut sorti (praegu suudan välja mõelda, et mees võib naise jaoks kanda kolme erinevat funktsionaalsust - rahakott, keppar, elukaaslane v. laste isa.) on ilmselt ka meeste jaoks erinevaid naisi erinevateks elu juhtumiteks. Ma ei kujuta hästi ette naist rahakoti funktsiooni täitmiseks, kuigi kindlasti on piisavalt mehi, kellele ka see asi võõras ei ole. Aga kindlasti on selliseid, keda veidi tõsisemalt võtta ja selliseid, kellega võiks veidi mürada, kui tsiteerida ühte Eesti tuntud kultusfilmi. Mingit elukestvat suhet suvalise naisega, kellel on küll hea raam, aga muidu on loll, nagu Liis Lass, ei kujuta mina küll ette. Samas oleks väga vale öelda, et ei paneks... Paneks ikka, aga muud ei ole sellistega paraku midagi teha. Isegi, kui nad on endale mingist erakõrgkoolist raha eest või siis hea suhuvõtmise tagajärjel mingi diplomi soetanud. Nii et küsimus, millised naised meeldivad on võimalik väga erinevalt formuleerida. Mürada võib pea kõikidega, peaasi, et nakkuseid ja emotsionaalseid tagasilööke ei tule, aga elukaaslaseks ikka mingit suvalist augukest ei tahaks. Nii et siis sellised mõtted naistest. Ilmselt tuleks nüüd feministid suure vikatiga ja hakkaks minust seibe lõikama ühe teatud elundi küljest sellise jutu peale (seksism, shovinism ja jumal teab veel, mis -ism). Aga raske arvata, kas mind selline asi ka kotiks...
Täna siis on jällegi vaja minna esivanemate maale Hiiumaale. Saab ehk jälle mõned ilusad loodusfotod teha ja vanemate terviseks mõned liitrid viskit ka ära joodud. Eks sellest jälle üks söömise ja joomise orgia tuleb. Mis muud. Aga kõigepealt tuleb lõbus praamisõit üle elada. Elukestev praamisõit. Õnneks unustasin eile Ekspressi ostmata, nii et saab vähemalt sedagi lugeda. Ei pea päris igavuse kätte ära surema.
Ah jaa ja siia lõppu tervitused ka Pärnu rahvale ja Estonian Airi rahvale :)

Issand, kui nunnu!

Täna kohe on selline ninnunännu päev. Mitte sittagi ei saa nagu tehtud. Ja ega sellise kliima juures ei olegi milleig üle ausalt öeldes diskuteerida. Life is saks and then You die. Nii et selline lõbustuspargi ukse taha jäänud lapse tunne.
Aga muidu sai täna suur asi ära tehtud, ostsin viimaks ometi endale kõvaketta ära. Nüüd saab jälle porri tõmbama hakata. OK OK, muusikat ja filme ja seriaale jne jne. Aga ikkagi. Ausalt öeldes on ikka kole küll, kui ei saa midagi arvutisse tõmmata, sest kõvaketas on konstantselt kõrini täis. Oleks vaja vähemalt muusika kuhugi mujale surada. Muidu on ikka nutune küll.
Aga jubedalt tahaks kuhugi jooma minna. Pole enam mitu päeva midagi saanud. Eile ei joonud tilkagi näiteks. Ei tea, kas nüüd siis minnakse neljapäeval kuhugi jooma, või ei tule sellest midagi jälle välja. Samas ega see muidugi nüüd nii eksistentsiaalne küsimus ka ei ole. Saab ilma ka. Nagunii on kõht õhtuti loksuvat täis. Isegi, kui tegemist on mingi Aura viinamarja-õuna jne jne veega. Ja täna siis lähevad kodus liistud vutvutt lakke ära, et saaks küpri peale keerata. Siis veel lambid lakke ja kapp seina ja väike viimistlus ja ongi valmis. Võib jälle hakata niisama lebotama. Ja kõhtu kasvatama. Ja kanaare ootama. Sinna on veel jäänud praeguse seisuga 44 päeva 2 tundi ja 28 minutit... See on ikka inimese eluga võrreldes kuradi pikk aeg. Universumi elueaga võrreldes küll jah, mitte nii väga. Aga ikkagi. Ma juba teen plaane, mis siis toimuma hakkab. Selge on see, et:
1. Juuakse veini
2. Juuakse õlut
3. Hängitakse rannapromenaadil
4. Süüakse hiinakas 5.11 bufeed
5. Renditakse auto ja minnakse kuristikke mõõtma...

Ülejäänud tegevused kulgevad vastavalt jumala poolt ettemääratud tegevustele. Ehk et siis vastavalt sellele, et kus ärgatakse ja millised on hetketujud. Ah jaa, päikest tahaks ka saada...
Tänase päeva lisaheauudis on see, et meie mees jaapanis on jälle mehetegusid teinud ja ometigi unest üles ärganud. Jutt käib siis Kaido Höövelsoni nimelisest kodanikust, kes täna oma esimese võidu võttis käimasoleval aasta viimasel sumoturniiril.

Mardilaat

Järjekordne kaunis esmaspäev on koitnud me
maal ja tööpäev hakkab kohekohe lõppema, mis on muidugi hea uudis. Halb uudis on see, et täna on vaja jälle remonditöid tegema hakata. Nädalavahetus oli väga muhe. Sai mardilaadal käidud. Arusaamatu, mis kuradi pärast peab selliseid üritusi üldse tegema? Või vähemalt miks peab sellise ürituse eest raha küsima. 60 egonit on ikka täiesti perses hind sellise asja eest maksta... Ja siis oli võimalus maitsta toredat põdraliha vorsti, mille latt maksis seal järjekordsed 60 raha (ei tea, kas kõik asjad maksid seal 60 raha?). Pärast ostsin Rimist sama lati 55-ga. Tuba oli täis Soome eläkeläisija, kes sealt endale odava raha eest sokke ja sooja pesu ostsid. Ei midagi silmale, ei midagi kõrvale. (Kurjam, nagu ikka lähevad täpitähed vahetusse, aga kürvale jah seal ka ei olnud midagi... Aga ei ole kerge mingi n klaviatuuri peal öäüõ üles leida...)
Aga kõige kummalisem kogemus (võiks isegi öelda anomaalia) juhtus laupäeva öösel, kui tundsin äkki, et MA EI TAHA ENAM JUUA... Ma olin täiesti paanikas, aga õnneks oli pühapäevaks juba kõik korda saanud. Aga ikkagi. Täiesti kohutav tunne oli hetkeks.
Ja siis ma mõtlesin seoses mingi artikliga, kus kirjeldati seda, et Eesti inimene on kohutav inimene, kes ei ole üldse tolerantne igasugu erinevate väärakate suhtes ja on alati kõige ja kõigi peale tige ja ei salli kedagi..., et mis siis minu jaoks on see, mida mina ei salli ja millega ma rahul ei ole... Ja siis mõtlesin, et tagasihoidlik nimekiri oleks umbes selline:
1. Karsklaste vingumine teemal, et Eesti rahvas ei tohiks juua. Kurat ma olen täiskasvanud inimene, kes teab väga hästi, mis on hea ja mis on halb. ise joon, ise suren maksatsirroosi. Ma ei saa aru, mis see kedagi kottima peaks.
2. Feministide vingumine teemal, et naisi diskrimineeritakse ja surutakse alla. Et palgad on väiksemad ja üleüldse. No mis me siis teeme? Ebaõnn ütleks ma selle peale. Võibolla tuleks lihtsalt rohkem küsida, mitte niisama vinguda?
3. Homode ja igasugu muude karvaste ja pehmete kargajate vingumine teemal, et Eestis ei tolereerita piisavalt vähemusi. Ja siis tuuakse näiteks, et nemad ju ei ütle midagi heterotele, kes tänaval käest kinni ringi käivad. See, et vikerkaarepoisid tänaval paraadi ajal vändast kinni hoiavad ja kangi all põske võtavad, see on ju tõepoolest sama, mis heterotel käest kinni käimine. ausalt öeldes ei meeldiks mulle ka see, kui kusagil kangialuses Edgar Kadrile kannikasse keerab (nimed on juhuslikud ja igasugused kokkulangevused on juhuslikud).
4. Loomakaitsjate ja igasugu muude ülevindi keeratud õigustekaitsjate vingumine teemadel, et kusagil Lõuna-Ameerikas kasutatakse lõhnade testimisel loomi või tehakse nendest kasukaid. Soetage endale elu, kui midagi targemat teha ei ole. Mulle ka ei meeldi, kui ilmsüüstuid loomi piinatakse, aga kui me laboriloomade elu vaatame, siis on ikka väga väga palju haletsusväärsemaid olendeid, nagu näiteks tänavale visatud lemmikud. Nende kaitseks ei piketeeri keegi. Ausalt öeldes on mul jumala üks pask kõik, kui kusagil Madagaskaril tehakse opossumiga teste. Ja muude kaitsjate koha pealt niipalju, et inimesed on kahjuks aru saanud, et nendel on mingid õigused iga asja vastu protesteerida. Kallid Keila inimesed, kui teile kiiritus maja sees tinakestas ei meeldi, siis kolige planeedilt maa minema. Igal pool on võimalik rohkem kiiritust saada, kui selle tehase juures. Ja siis olid mingid naljavennad, kes vinguvad statsionaarselt kehvade teeolude üle ja siis kui riik tahab teed ehitada, siis on ving lahti, et miks just nende maja juurde teed teha tahetakse. Kallid kaasmaalased - kellegi maja juurde see tee ikka tuleb. Jätke hala ja kui ei meeldi, siis kolige minema. Meil on selliseid metsatalusid Lõuna-Eestis küll ja veel, mille juurde ei viigi üldse teed. Suurepärane võimalus olla vaikuses ja rahus...
5. Erinevate väljamaalaste hala teemal, et neid diskrimineeritakse. Diskrimineeritakse my ass. Kujutame endale ette olukorda, kui mingi perssekukkund riigi ajupoolikust jobu läheks Valge Maja (Kremli) ette, hakkaks seal oma lippu lehvitama, lõhkuma ja politseinikke (miilitsaid) peksma. Mis te arvate, kas:
a) sellel inimesel lastakse rahus märatseda, kui palju kulub. Peale märatsemise lõppu vibutatakse näppu ja öeldakse, et ära enam nii tee ja välismaalane elab rahus edasi koos kõikide elamis ja tööloast tingitud hüvedega + valimisõigus või;
b) kohalesaabunud märulipolitsei(miilits) lööb kumminuiaga tegelasel munad mäsaks ja ajud välja, viskab kongi ja sõidutab lähimasse piiripunkti, kus tropp üle piiri visatakse. Edasisest sissesõidu loast võib tegelane (ja ka tema sugulased, tuttavad ja mõnedel juhtudel isegi töökaaslased) und näha oma edasise elu jooksul. Kodumaal ootab teda suurriigi poolt esitatud kopsakas arve ja kirjake riigi õiguskaitseorganitele, mille alusel jobu järgmiseks 15 aastaks puuri visatakse, sest kõik on ju rõõmsasti valmis suurriigi korraldusi täitma...
Mina pakun varianti b. Või õigemini ma olen selles 100% veendunud, et nii see läheb. Eestis toimib aga variant a.
6. Eesti naiste vingumine teemal, et Eesti mees on jobu. Eesti mees võib ju jobu olla, aga sellega kategoriseerib ka Eesti naine ennast teadlikult jobude rahva hulka kuuluvaks, sest ka temal on olemas isa ja ka teda on kasvatatud vastavalt jobude tavadele. Ei maksa arvata, et kui mehed on mingid eriti räiged jobud, siis naised on meil maailma parimad... Keppige aga edasi oma "pahasid poisse" ja siis ei ole vaja imestada, kui igapäevane menüü koosneb lakku täis ja ringi nikkuvast mehest ja nyrkkist näkku. Kõik on ju tegelikult enda valikute küsimus. Eestis on piisavalt korralikke "igavaid jobumehi", kes on täiesti võimelised oma naist igapäevaselt rõõmustama ja olema hea mees ja isa.
Väike vihje naistele:
head omadused mehe juures ei ole:
- suur väline ilu. Mis kurat paneb naised mõtlema, et kui mees on mingi 25 aastat saanud keppi uksest ja aknast, et siis ta ühel hetkel hakkab korralikuks ja jääb ühe naise juurde. Kujutage edasi...
- seikluslikkus. Jajah, seiklevad praegu ja seiklevad ka edasi. Ka aukude ja joogipudeli ümber...
- võimujanu ja edukus. Võimujanus mees annab Sulle, kallis naine, molli, kui Sa tema autoriteeti ei tunnist. Edukas mees on ülbe, tal on suht savi, mis Sa tunned. Kui ei meeldi, oled ise kaotaja, tõmba nahhui ja pane uks ka väljastpoolt kinni, naisuke.

Ilmselt on selliseid rühmitusi veel, kes mulle närvidele käia tavatsevad, aga praegu ei jaksa rohkem reastada. Eks kui tuleb veel lisa, siis panen edaspidi. Tsiteerides ühte kena lektüüri, mis juba kergelt legendaarseks on muutumas - mulle näkku ei nikuta...

Ja nüüd läheb tore tööpäev edasi. Kui aega ja viitsimist on, siis kirjutan homme ka. Kui viitsimist ei ole, siis ei kirjuta.

Majanduslik surutis

Reede jälle käes ja vaja varsti poodi viski järele minna. Ütle siis veel, et surutis on :). kuigi homme hommikul on kindlasti surutis. Eile siis oli see tore päev, kui meie suured jumalad võtsid meid ühte tuppa kokku ja nimetasid selle asja juhatuse koosolekuks. Alustuseks lubati pooleteise tunnist tõsist töösessiooni teemal "mis tehtud, mis teoksil" ja siis hakkas pihta... Jumal küll ma tahaks olla juhataja, istud, sügad mune ja ajad mingit kohutavat ibarat suust välja. "rasked ajad nõuavad keerulisi otsuseid", "ainult tugevad firmad jäävad rasketel aegadel ellu", " rasketel aegadel firma muutub tugevamaks, lihtsatel aegadel lihtsalt kasvab..." jne jne jne. Ko-hu-tav... Sellist, vabandage väga, paskapuhet võib ju muidugi alati ajada, aga seda ma tean kõike isegi ja ilmselt ei olnud ka teised toasviibijad mitte pimedusega löödud. Ja samas, kui väita, et tuleb rasketel aegadel vähem mula ajada ja rohkem tööd teha, siis see oli suurepärane näide sellest, kuidas aega surnuks lüüa. Ja see võrratu traktaat kestis planeeritud pooleteise tunni asemel mingi kolm ja pool tundi ja ilmselt oleks jumala asemikud veelgi edasi plämisenud, aga tööpäev sai lihtsalt füüsiliselt otsa... Nii et räige...

Aga päevapoliitikast ka. Vahepeal on politseiülemaks saanud neeger. Mitte, et mul neegrite vastu midagi oleks. Kui näiteks Keenias safarijuht või koristaja on neeger, siis tõepoolest ei ole minul mitte mingit probleemi sellega. Aga kui seda meie väikese kodueesti mätta otsast vaadata, siis murelikuks teeb. Ja siinkohal mitte üldse nahavärv. Kui näiteks vana sõjard Powell oleks presidendiks saanud, siis mul poleks selle vastu midagi olnud. Aga mingit demokraatiat ja läbirääkimist Venemaaga ajama hakkav poliitik on meie jaoks ikka kole sitt lugu. Niigi näitab Gruusiaga juhtunu päris selgelt, et Venemaaga ei ole poliitiliste vahenditega mitte sittagi teha. Veerand Gruusiat on siiani Venemaa käes ja keegi ei liiguta ennast absoluutselt. Ehk et siis meie jaoks oleks see sama, kui vanjad võtavad Eesti kuni Kuusaluni üle ja siis öeldakse, et kui te nüüd oma väed veate Rakverre, siis on OK. Ja järgmine kord? Panevad Tallinnani välja ja siis antakse ka Kuusalu. Ja siis Haapsaluni? Ja lõpuks võime endale Vilsandile teha Eesti Wabariigi ja hakata seal Savisaare majandusraamatuid lugema :) Palju õnne, Eesti rahvas. Nii et minu, kui välispoliitika spetsialisti hinnangul on hetkel meil ja ka teistel endistel NL osadel praegu suht kusine seis. Vabandan väljendamast ennast sellise labasusega, aga nii see on...

Lisan siia ka paar ilusat pildikest valimisvõitlusest. Ei ole mingi rassist, aga piltidelt kumab lihtsalt vastu tõelist elutarkust ja olemuslikku fluidumit, mis annab meie multirassilises maailmas... Ah mingiks jamaks läks kätte.

Ühesõnaga, naljakas on.

Neegrile võibolla mitte nii väga.

Ah jaa, mul tuli veel üks selline mõte, et kui Obama tuleb Eestit külastama, siis minu suurepärase fantaasia kohaselt võiks tekkida situatsioon, kus meie Ilves võtab Parru Kadriorus vastu ja tekib järgnev kahekõne:

Barack: Ohhoo, te olete mulle punase vaiba toonud!

Toomas-Hendrik: Jah ikka, me toome igasugustele tähtsatele inimestele vaiba...

Barack: Ja teil on mingi väga imeliku mundriga mehed rivis siin?

Toomas-Hendrik: Jah, see on meie sõjavägi.

Barack: Aga miks nad niimoodi riides on? Kas Teil on mingi karneval käimas?

Toomas-Hendrik: Sinu jaoks on see võibolla tõesti karneval... Neeger...

Ja eile Jussilt kuuldud anekdoot ka siia lõppu:

Väikese Vasja käest küsitakse Venemaal koolis, kelleks ta tahab saada, kui ta suureks kasvab.

Vasja vastab: "peaministriks tahaks saada", mille peale õpetaja käratab: "kurat, saa kõigepealt presidendiks!"

Sledushjaja Stantsija - Pohmelnaja

Käes on esmaspäev ja kell on 16:12. Tervis hakkab juba vähehaaval tagasi tulema, tänu külmale veele ja Rekkamehe Bistroo neidude abistavatele kätele... Et siis nagu selles mõttes, et tegid mulle ühe Megaampsuka (no tere tere, mis kuradi haige pohmellihigistamise järgse hallutsinogeeniku väljamõeldud nimi see on???)eine. Amps ise oli oma megaduses küll suht marginaalne, aga pohmaraviks fantastiline... Friikad kuivad, jook väike. Niipalju siis hinnangust. Aga samas on nad ikkagi elupäästjad, nii et neli punkti viiest kohe kindlasti.
Nädalavahetus oli igav, nagu ikka. Sai veidi mehhaanikutööd tehtud ja vanal heal Martal rattad alt ära krutitud ja teised alla. Kui keegi ei tea, mis on Marta, siis see on minu kallis eksauto. Räige raudruun ikka. Aga sõidab nii mis mühiseb ja võtab raisk pealegi veel ainult pool ämbrit saja peale kütet...
Laubal sai ka Lunapolises käidud jälle (kauplus Pärnus Rüütli tänava alguses), aga no ei ole sellisele mahukale meesterahvale normaalset särki müügis. Üks Metsatölli (Metsatöllu?) särk oli, aga seda oli ainult lastele ja lammastele, ehk siis numbrit M saada. Nimi ise ütleb, kellele see särk mõeldud on. Ikka Emmidele... Khe khui khurb, ütleks selle peale isand Blom. Kui keegi ei tea, kes on isand Blom, siis isand Blom oli... Ah kurat, kui keegi on nii loll, et ei tea, kes on isand Blom, siis mis kuradi kirjanduse pedagoog minagi olen. Kui ei tea, siis polegi vaja teada järelikult.
Aga igal juhul on järjekordne nädalavahetus üle elatud. Näis, mis järgmine toob. Igal juhul on plaanis veel vähemalt mingi 8 ja pool nädalat elada, siis soojal maal jälle käidud ja siis pole enam vahet...

Ällo Viin

Tere lapsed, käes on älloviin. Kuigi minu jaoks jääb selle ürituse mõte paraku suht kaugeks. Marti ei kõlba siis joosta enam? Kui mina veel noor olin, siis kõlbas küll ja mingis kuradi älloviinast ei teadnud keegi midagi. Kuigi samas, minu jaoks on see lihtsalt järjekordne võimalus tina panna. Eks tuleb ju mingi põhjendus leida asjale. Aga loodetavasti siis antakse sedakorda lastele ikka rohkem kommi, kui peksa ja ehk ei vägistatagi neid kõiki ära ja kõik jõuavad ilusasti koju emmede-isside juurde tagasi.

Aga kuna eile käsitleti seda venelaste kodakondsuse teemat taas mitmel pool, siis minul tekkis seoses sellega taas paar head mõtet. Et siis ikkagi mida on vaja selleks, et venelane võtaks Eesti kodakondsuse? Esiteks on vaja kindlasti motivatsiooni, mida praegu lihtsalt ei ole. Motiveerimiseks sobiks vägagi hästi kaks toredat mõjutusvahendit. Punkt üks - Euroliiduga teha leping, et mingid Alienid kusagile üle piiri ei läheks. Selleks oleks lihtsalt see variant, et kuna piirid on lahti, siis tuleks ilma EL passita kättesaadavad reisijad lihtsalt vaesemaks teha. (näiteks mingi 10 000 EUR trahv võiks olla kohalikule iivanile piisavaks motivaatoriks, et teha endale sinine pass või siis peale trahvikviitungi kättesaamist koristada ennast idamaadesse või siis üldse lõpetada oma mõttetu eksistents. Ja teine asi, millest ma üldse aru ei saa, on see, kuidas saavad valimas käia mingid välismaalased? Eesti asju peaks ikka otsustama Eesti kodanikud, mitte mingid teiste riikide elanikud või hoopis miskised paadialused. Niisiis ära võtta igasugune hääletusõigus nii kohalikes asjades, kui ka riiklikes. Hääletagu Delfis, kui soovi on ja kui vähene keeleoskus lubab üldse millestki aru saada, milles ma sügavalt kahtlen. Vot sellised mõtted siis. Ja lisaks sellele oleks see ka meie palavalt armastatud KE lõpp, sest kui igasugu muulastest rahvarämps nende poolt enam hääletada ei saa, siis on nende toetus sinna kuhugile 10% kanti, sest valijatest on alles veel ainult seniilid ja alaarenenud või downitõbised kesknoored. Ja olekski kaks kärbest ühe hoobiga...

Aga nüüd kõik luudade või ahjuroopide selga ja linna jooma. Või maale. Või kusagile alevikku. põhimõtteliselt ei ole vahet...

P.S. Kuram Jäger õllesse uputatuna on ikka plahvatuslik segu, tahtsin eile ka kirjutada, aga ei saanud õhtuni ennast konditsiooni. Ja oleks siis üleeile palju joonud - 0,7 jäägrit ja mingi 6 õlut. Ei saa aru, kas see ongi vanadus? Räige... Alles peale kolme kaktust sain jalad õhtul alla.

P.P.S. Ah jaa, uus kontori osa on ka allalaadimiseks olemas:

http://rapidshare.com/files/159197863/The.Office.S05E05.HDTV.XviD-XOR.part1.rar

http://rapidshare.com/files/159197853/The.Office.S05E05.HDTV.XviD-XOR.part2.rar

Musta Eestit Näkku

Polegi tükk aega kirjutada viitsinud. Aga vabandada ei kavatse, sest muudki on teha olnud. Sitta kanti viina on ära joodud viimasest korrast ja muudki toredat tehtud...



Aga tähtsamad asjad kõigepealt


1. Mihkel Raua raamat on legendaarne
2. Täiesti kreisi, mida osatakse kirjutada
3. No kurat ma siis ikkagi ei hakanud ise ka pungiks
4. Sest kurat sai ju koos Roti ja Mättaga sada litra õlut ära tarnitud
5. Kuigi sel ajal vist tarnisid need mehed igaühega, kes välja tegi
6. Ja pealegi oleks ma siis juba ilmselt ennast surnuks lakkunud
7. Võibolla...
8. ... aga võibolla oleks hullaris.


Niipalju siis olulisi asju. Ei aga lahe, kui üks vanamees on viitsinud ka vähe vabamas vormis midagi valmis kirjutada ja ei olegi ainult mingis staarisaates lapsi sõimamas, kes mitte milleski tegelikult süüdi ei ole. Ise küll ei viitsiks ja ausalt öeldes ei ole ka selliseid hetki, mida kirjeldada aastatel 1988-1999, kuna see aeg oli suht udune. Kuigi ükskord Balti Jaamas... Aga ei, ma parem ei hakka... Ja siis veel see Üliõpilaste kevadpäevade lugu, mis kongis lõppes... Aga eks see vist kainestaski. Aga pori pannakse näkku praegu ka igal võimalikul juhul. Järvevanas oleks üks vana oma kuradi kalluriga mind peaaegu peajagu (kole hästi kõlab, kas te ei leia?) lühemaks teinud. Ja siis annab veel signaali ka, neetud piider, kui ma tahan kiirendusrea lõpus ka lõpuks sõidureale saada. Õnneks on mul katuseluuk, kust igasugu sigadele näpunäiteid anda möödasõidul. Kuigi ma kahtlen, kas selline kaheklassilise haridusega nahkheebel üldse millestki aru saab... Venelane oli ka kindlasti...



Eile sai siis see kuulus "Detsembrikuumus" ka ära vaadatud ja mõte tekkis, et kui täna peaks sama jama juhtuma, siis oleks EW-ga kööga, sest poisid ei ole keegi sõjas käinud ja enamus sõjarditest on narkouimas alaarenenud kurjategijad, kes ainult endale paksu perset kasvatavad ja ei julgeks midagi teha (no midagi siiski teeks, püksid teeks täis), kui rüssad tuleks. (P.S. mina sealhulgas.)


Ja teine mõte, mis juba jupp aega idaneb on see, et ma ei saa päris hästi aru, miks kuradi pärast ei saadeta siit igaveseks välja venemaa kodanikke? Minu meelest oleks näiteks lillede viimine mai alguses mingi pronkslössaka peale piisav näide riigile mittelojaalsusest. Ja siis elamis ja tööluba lõppeb. Eluase läheb sundmüüki, raha pakitakse kaasa ja rongileeee... Ma arvan, et Venemaa väga austet presidendipaaril ei oleks enam põhjust meid Gruusia ettekäändel rünnata, sest nende kodanikke siin lihtsalt enam ei ela...


Ja ongi asi vasja.

Ja näide sellest, et Eesti mees on joomalõvi on ka kõrvaloleval pildil ilmekalt nähtaval. Mitte et mina jooks...

Mõtted laiali

Nädalavahetus on siis nüüd möödas ja ei teagi, mida sellest tagantjärele mõelda. Igal juhul firma sünnipäev oli pidu nagu ikka, jook ja magama...
Aga nüüd on see läbi ja tuleb hakata jälle argirutiiniga tegelema. Väljas möllab täiega kevad, linnud laulavad ja hormoon möllab :) See nädal peaks joomise koha pealt vist vahele jätma, ega siis kogu aeg ka ei jaksa. Eelmine läkski käest suht ära. Esmaspäev oli ainuke päev, kus ei joonudki midagi... Väga kole... Aga eks sedasi saabki sellest suht mõttetust elukesest rutem lahti, milleks ikka punnitada.

Neljaka õhtu...

Traa, eilne õlu oli miski väga jube saast, no mis kurat need Tsehhid selle õllega on teinud, kusagil Hiinas allhankena tootma hakanud või? Peavalu oli kogu tänase päeva...
Kuni sinnani, kus ma olen eilsest allesjäänud kolm (3) õlut sisse kallanud... Ja nüüd läheb vana hea kaktuse ZIP sinna, kuhu vaja... Väga nummi... Aga harjutada on vaja, sest homne õhtu on nagunii konstantselt hämarolekus vaja mööda saata... Ega ei ole erilist pidutuju, nagu ikka. Aga plaati (CD-plaati) vaja ju ikkagi keerutada ja inimesi lõbustada... Ja jägrit on ju ka 3,5 liitrit, viinast ja lõputust õllekogusest rääkimata :)... Kohtumiseni laupäeval, kui siis veel elus olen...

Kolmaka õhta

Sedakorda siis õlu...
No on siis vaja juua...
Ega vist ei ole...
Aga samas on ikka tänaseks päris õigeid infokillukesi:
1. Ainult nõrgad ja amatöörid joovad nädalavahetustel ja pühade ajal, proff joob siis kui on janu...
2. Quitters never win

Aijaa, Krusovice Imperial on praegu Rimis soodushinnaga... Väga joodav õlu. Noored ütleksid isegi, et pandav. Aga mina õlut ei pane...
Õlut ikka juuakse...
Ja viina...
Või midagi...

Pizzapäev

No nii, igareedene pitsapaus Mäkis tehtud. Väike Budvar ka kõhus loksumas ja töö läheb hoopis libedamalt.
Kurjam vaidlesime siin uudiskirja teemal. No aru ma ei saa, mis kurjami sajaleheküljelist uudiskirja meie juhatus minu käest ootab jälle... Keegi ei viitsi seda ju lugeda, kui see on nii faking pikk...
Aga pole hullu, 3:24 veel ja ongi nädalavahetus. Peaks Mäkist endale õhtuks ka ühe Havai tellima, oleks väga nämma ja äge. Ei tea, kas täna tuleb veiniõhtu või prooviks midagi muud vahelduseks. viski viskab ju nii ruttu pildi kasti, et ei jõua veel raali mudima hakatagi öösel. Tahaks ikka mingi kolme-neljani möllata. Näis siis, mis täna toredat saab. Ilmselt väike sumolugudega tutvumine ja siis koomuskid. Polegi jälle nädal otsa saanud Dilbertit vahtida. Ja teised ka muidugi...
Ja siis homme hommikul tuleb jällegi tööd tegema. Saaks juba pühapäevaks asjaga ühele poole, remondiga siis.
Ja siis tuleb kevad. Igaõhtused 50sed ringid tuleb ikka tagasi kavasse võtta. Saaks kaalu jälle lambakaalu :)...

Neljapäev ja päike

No nii, üleeileõhtusest pitsikesest Jägertraumist sai kaks pudelit veini ja viis kaktusezippi :(. Väga kole... Eilsest on vähe mälestusi, üritasin elus püsida... Siinkohal tänud Hella Hundi peakokale, kes oli jälle kord suutnud tekitada väga hea tomatisupi. Eks ta natuke soojem oleks ju võinud olla, aga mis seal siis ikka... Muidu oli ikka väga hea...

Ja eile siis peale väsitavat tööd sai see Jäger ka ära lahendatud. Nüüd on siis külmkapp tühi ja ahvatlused otsas. Täna siis veepäev... See tähendab vee õhtu, lõuna ajal peab ikkagi inimene ju sööma. Ei tea, kas minu kallid kolleegid soovivad täna minna sinna urkasse (loe: Vana Villemi Pubi) sööma. Siis pean ilmselt minema keldrikasse pitsat mugima, mina oma jalga sinna VVP-sse enam ei tõsta...

Eilne ilukirurgia seriaal oli õhtu tipppunkt nagu ikka. Peab ikka rikutud fantaasia olema, et selline stsenaarium pastakast välja imeda. Aga üldiselt väga hea. Ja lisaks sellele sain oma peldiku karkassi enamvähem püsti, nüüd oleks siis vaja kusagilt riist saada, millega küpr seina lasta ja saaks veel viimased plaadid seina ja asja valmis... Ja siis tuleb rattake tolmust puhtaks pühkida ja vurama minna. See suvi alla 2500 kindlasti ei tahaks panna... Siis saaks suve lõpuks ehk kõhust ka lahti... Muidugi, kui õllede degusteerimiseks jälle ei lähe ;)

Aga nüüd tööle, eile jäigi jälle üks tööpäev vahele... Mitte, et mul mingit motivatsiooni enam alles oleks, aga niipalju tuleb ennast ikkagi liigutada, et päris lahti ei lastaks. Ja cvonline on ka abiks. Kui midagi normaalset leian jälle, siis võivad nad selle firma siin konkreetselt rulli keerata ja endale toppida... Teadagi kuhu. Lubaduste täitmises on meie juhtkond ilmselt küll üks parimaid Euroopas... pool aastat ja ei midagi. Mõttetu firma...

Teisipäev ja vihm 2...

Ei ole mölapidamatus, lihtsalt närv on must, kuradi Vana Villemi Pubi, kui kohti ei ole, siis ei müüda praade!!! Kuhu need inimesed peaks siis istuma? Hea teenindus 2007 my ass :(...

Vähemasti saime bossi niikaugele, et saime endale laualambid. Nüüd ei pea enam selle jubeda väreleva lambi all istuma. Saab ilma silmade- ja peavaluta õhtul koju minna... Tõin lambid ära ja nüüd võib eluga edais minna... Turundada... :p Või midagi sellist... Kuigi, mida Sa siin turundad, kui aastane turunduse eelarve on nii pisike, et Sõõrukas käib selle eest ühe korra toidupoes reede õhtul... Aga eks teeme siis järjekordseid säästukliendipäevi ja vaatame, kaua nad meie juures veel püsivad :).

Teisipäev ja vihm...

Terekest päevakas!

täna on jälle siuke kuul pähe tunne, et ei viitsi midagi teha, aga on vaja klientidele välja ajada mingisugune vinoteegitripp... Ausalt öeldes on selline tunne, et paneks kuhugi Kairo poole minema. Läheks lihtsalt kurke müüma (näiteks)... Väljas on ka suurepärane kliima. Kuigi eks see on ka mõneski mõttes hea. Maailm rohetab... Ja mina saan oma peldikuseinte ehitamisega tegeleda... Ja mine Sa tea, mida kõike veel. Ja külmkapis on veel kolmandik (1/3) Jägertraumi ka, nii et kui nüüd asju sedapidi vaadata, siis on elu siiski ilus.

Nädalavahetuse grill läks ka hästi, nüüd olen kahe mobiiltelefoni omanik... Juss jättis enda oma mulle autosse. Igati tore kingitus :)

Kuradi Delfi ajab ka sita keema. Ajavad mingit jama seoses kirjavigadega. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=18618488. No aru ma ei või, mis häda nendel selle asjaga on. Kui vaadata tänapäeva noorte kirjastiili, siis on üldse hea, et midagistki aru saab. No LOL ma ütlen küll, ROFL IMHO. :) OK, tegelikult ma ju ikkagi mingi veebipede ei ole, nii et igasugu lühendite juures tuleb alati mõelda, misasja nüüd siis silmas peetakse, aga Ekspressil ja Delfil on vist vaikselt hapukurgikas algamas, kui pole muud teha, kui tähti närida...

Ja nüüd järjekordsele koosolekule. Koosolekud on tõsiselt vajalikud asjad minu meelest. Saab koos olla ja puha. Ja midagi räägitakse ka, kuigi ma eriti ei ole teksti süvenenud üldjuhul, ega midagi tarka ju nagunii seal ei arutata. Ainuke hea asi on kakao, mis küll maksab 2 krooni, aga seeeest (kindlasti keeleliselt valesti kirjutatud :)) on seda terve suur 0,3-ne topsik, nii et juttu jätkub kauemaks... Ja siis saabki juba lõunale minna. Täna vist jälle Villem - järjekorrad ja kuivanud friikad (kutsuge mind vingujaks, kui soovite ;))...

Ja kui saaks need kuradi prussid õhtul seina, siis võiks eluga isegi rahul olla... Täna ju juba vaikselt nädalavahetuse hõngu õhus. Ikkagi teisikas juba. Reedel saab jälle veini libistada ja raali piinata. Selle nimel juba tasub elada... :)