Omegut kallis lugeja. Järjekordne kaunis töönädal on videvikku vajumas. Palju koledaid nädalaid on olnud minu töös ja ka see ei saanud selles mõttes refrääniks. Suht mõttetu meeldetuletusena sain päeva lõpuks teada, et meie osakond on mõttetu ja müügitulemused kehvad. Ja ma ise ei tednudki seda. Ja ma ise ei olegi sellele mõelnud. Ja ainult meie juhatajahärrad/jumalused mõtlevad. Ja mitte töötajad. Ja töötajad on lollid. Ja ma võiks ilmselt lõputult seda pläma jätkata, aga tööd on ka vaja teha ja kui mitte tööd teha, siis vähemasti võiks mitte oma närve onada ja millegist asjalikust kirjutada. Pisijuha (kui keegi ei tea, kes on pisijuha, siis minge te ka õige La Republica de las islas Dictatoriase leheküljele aadressil http://www.diktaattori.fi/, sealt saate teada. Muidugi kui Soomet puhute natuke) on ennast jälle eestikeelsena ilmutanud oma kakaplekilises raamatus "Mähkmelööve" - eino mees teab, mis mees räägib... Kuigi eks ta natuke pehmekeseks läinud on. Muidugi mis sa ikka tahad saada, kui mees joob viina asemel mingit juurselleri-ingverijooki. No tramaivõi. Aga eks me kõik jääme vanaks ja neerud keelduvad töötamast, maks streigib ja magu ei tule hommikul enam tööle. Sellised need vanainimese rõõmud on juba kord.Deathcounter on siis Eestis juba nelja peal. Muidugi minu ennustuseni on veel jupp aega minna, aga juba tuleb. Pean siis silmas nodzugrippi. Kuigi samas mingid kurika/mootorsae/kirve mõrvarid teevad oma tööd täna ikka veel oluliselt kiiremini. Igasugu Koljad ja Jurkad ja Serõid jõuavad rohkem pussitada, kui keskmine eestlane iivetada. Pesapallikurikas on muidugi juba uus tase. Mõtlesin, et peaks ikka vist Baltijaama turult läbi käima ja endale teleskoopnuia ostma. Oi kus rapiks mingeid jobusid, kes oma kurikaga vehkima tuleks... :) Aga eks see on see "oleks" teema... Kui nui endal taskus, siis ei ründa keegi ja kui poollakkutäis peaga kusagil Kadriorus kakerdan, siis tuleb miski pilv mörre jälle ümber, nagu kunagi oli... Õnneks läks õnneks.
Kirjutaks midagi ilusat ka, aga vahepealne elu on niivõrd mõttetu olnud, et ei olegi nagu midagi enda elust kirjutada, pigem elust Eesti tänavatel ja kodudes. Kinopilet on ka odavaks läinud, nii et peaks minema pöffile mingit neokubistlikku psühhosomaatilist film noir tüüpi neogregoriaanlikku iraani draamat vaatama, lugu sellest kuidas Ahmed leidis kõrbest kaamli saba. Või midagi. Täiesti kohutav, milliseks on viimastel aastatel läinud filmivalik... Sellest ma ei räägigi, et enam ei saa kinno tequilat kaasa võtta ega midagi. Oi olid ilusad ajad, kui veel sai Sakalas käidud lõuna-aafrika komöödiaid vaatamas. Pudel kaasa ja see mis edasi sai oli juba legendaarista. Kusjuures me olime ühed soliidsemad kinikülastajad üldse, kui mitte arvestada seda, et mõned jäid lihtsalt enne filmi lõppu magama. Aga seda naljakam oli. Igal juhul hetkel on ka meinstriim kinos suht vaikne. Midagi vaadata peale perekomöödiate ei olegi. Või nojah, kui P.D.Rasti lemmikfilmid pisikestest homovampiiridest ja nende homolibahuntsekspartneritest välja arvata. Juuhuu, kui äge. Jälle hulk filmilinti on raisatud ja seda nii eesti, kui ka soome keeles.
Aga vähemasti on muusikamaailmas ühtteist liikuma hakanud. Üheks toredaks näiteks on järgmisel teisipäeval 08.12 ilmuv uus 30 Seconds to Marsi album, mille siia lõpetuseks lisangi. Tõmmake ja kuulake. Minu arvates kohati väga hea üllitis.
