Kuda Talinamehed Piiteris käisid

No nii, sõbralikul naabermaal käidud nagu naksti. Kõik oli tore, lumi tuiskas, mingi Volodja võitis euroviisud ja viin oli jube odav... Aga nüüd juba kõigest järgemööda:
Ühesõnaga tekkis mõte minna Venemaale, et ei peaks mingi totra sünnipäevaga tegelema ja saaks üldse veidi vaheldust oma halli eluproosasse. Mõeldud - tehtud. Reedel siis oli vaja juba enne kukke ja koitu oma luugid lahti lüüa, et saaks sobiva nimega kultuurikeskuse ette oma vanad kondid kohale veetud. Taksojuht oli ka sellise näoga, nagu oleks öö läbi Amiigos turvameestega kumminuiaseksi harjutanud, aga jõudis siiski õigeks ajaks sinna, kuhu vaja. Buss saabus korrektselt kella kuueks, aga selleks ajaks oli kerge purikas juba nina otsas ja peas keerles ainult üks mõte - kurat miks ma selle õhukese kilekaga olen ja miks mul kotis kampsunit ei ole... Või siis kasvõi Jäägrit, või siis piiritust, või midagi... Aga bussis hakkas üsna varsti soe ja kui esimesed cervezad oli ka kõrisõlme tagant läbi lastud, siis polnud elul väga vigagi. Sillamjae oli esimene koht, kus sai väike peatus tehtud, et keha täiendada ja siis uuesti keha tühjendada. Esimene oli kerge ebaõnnestumine, kuna sai tellitud tseburekki, mis on selline taigna ja hakkliha käkk ja millist võib Balti jaamast saada ka üsnagi hea maitselist... Sillakas see igal juhul nii ei olnud. Suht kuiv ja maitsetu käkk oli. Ja liha, jumal paraku, ei oldud ka just viitsitud panna... Aga see selleks, kui lõputu peldikujärts seistud ja paar staarõi melnikut lisaks ostetud, sai jälle Venemaa poole edasi suundutud. Piir möödus rahulikult, kelleltki narkootikume ei leitud ja midagi muud huvitavat ka mitte. Venemaa putkas toimus ka väike ekskurss kohaliku WC-sse, mis oli... Nojah. Kuna rohkem busse ei olnud, siis olime imetlusväärse kiirusega jõudnud kalli isamaa pinnale. Sõites mäest üles Ivangorodi võis jääda petlik mulje, et ohhooo, ka Venemaal on hakatud teid tegema... Viga selgus üsna ruttu, kui algas umbes samas stiilis vagudega tee, nagu see mis Tallinnast Piiteri poole välja viib. Vahe oli ainult selles, et need vaod olid ikka väga räiged. Ühesõnaga esimesed 100 km möödus kiirusel 40-50. Siis algas uus tee, millel oli paraku kiirusepiirang 40km/h. Nuta või naera, aga esimene Venemaa abzurd oligi käes. Niimoodi logistades jõudsime ikkagi viimaks meie esimesse sihtkohta, milleks oli Petergoff, ehk siis Peterhof, ehk siis Peeteri väike suvelossike, kus ta tavatses käia natuke müramas ja puhkamas. Purskkaevud olid iseenesest muidugi ilusad, aga paraku oli ilmastik jahtunud juba nullini ja teel oli ka kerge lörtsisadu meie bussi pehme lumevaibaga katnud. Kindaid muidugi ei olnud, salli ka mitte, mütsist rääkimata. Ekstreem, ma ei või... Aega anti mingi kaks tundi, mille jooksul jõudsin ennast juba kondiks külmata, selline külmutatud kreveti tunne tekkis igal juhul kergelt. Nüüd ma siis tean, mida tunneb krevett, kui ta sügavkülma pannakse... Ei ole tore. Pool tunnikest enne edasisõitu sai pargist siiber, õigemini küll külmast siiber ja sai otsustatud minna ja midagi haugata, kuna tseburaska hakkas juba kõhust jalga laskma. Ja kohe kerkiski silmapiirile sõbralik õlletelgi taoline asutus, kus müüdi nii süüa kui ka juua... Võtsime siis vahelduseks ühe non-alcoholic tüüpi joogipoolise, nimelt rohelise tee. Tee iseenesest oli väga hea, ainult et ühekordne õhuke plastmasstops tahtis vägisi kätte ära sulada... Söögivalik oli muidugi kergelt niru, aga mida Sa ikka mingilt õlletelgilt tahad? Otsus jäi tellida kõige tuttavama nimetusega toodet, nimelt gamburgerit s sõõrom. Ja siis tõmmati kusagilt leti alt (mikrouunist?) välja kilepakendites burksid. Nojah, mõtlesin mina, areng on vägev, toode olemas, lased soojaks ja sööd maitsvat, maitsvat burksi juustu ja igasugu muu huvitava kraamiga... "Maitsev, maitsev" väljend kadus meelest kohe, kui pakendi avasin ja esimese suutäie haukasin. Jumal tänatud selle eest, et lauda anti ka mingi ketsupilörts, mida sai ise burksile peale väänata. Muidu oleks see s**t minu poolt ka söömata jäänud. Aga ketsup teadagi, teeb kõik asjad söödavaks. Pane penoplastile ketsupit peale ja lase aga minna... "Kõht täis", saime hakata bussiga edasi Piiteri poole vurama. Juba kell 8 olimegi oma hotellis, mille nimi katusel asuva sildi järgi oli Samsung... Tegelikult oli selle asja nimi küll Hotell St.Peterburg, aga kahjuks olid reklaamplakatid nime enda alla matnud. Ka pimeduses olid reklaamid muuseas valgustatud, hotelli nimi mitte... Muidugi, milleks voolu raisata ebaolulistele asjadele? Aga kui esimesed loputuskastid olid kakkerites lõhutud ja väga rämedalt puhastes tubades ennast sisse seatud (kusjuures kleepusin tooli seljatoe külge kinni, ei oska arvata, millega see koos oli, aga pakkumised on teretulnud...) läksime linna hulkuma. Esialgu sai poest veel läbi käidud ja ühtuks kerged ettevalmistused tehtud. Selgus ka see kurb tõsiasi, et tundub, et ka Peterburksi valitseb Eesti valitsus, sest ka seal on alksi müük peale kümmet keelatud :( Siis panime linna poole minema ja saime ka kohe esimese õppetunni - ei ole vaja ennast vedelikku täis kaanida, kui põis ei pea. Eriti Piiteris. No ei ole ühtegi pellerit. Ei ole isegi ühtegi söögikohta. Mitte midagi ei ole. Lõpuks leidsime ühe R-Kioski suuruse diskoteegi, kus sõbralik uksehoidja sai murest aru ja lasi minna ennast kergendama. Viskasin poisile mingi 50 rutsi ka, et me oleme ikkagi Tallinnast ja me maksame... Hotelli tagasijõudnuna sai veidi õlli lastud ja siis poetud veidi pestud linade vahele... Hommikuks oli kogu eelmise päeva mure ja piin kadunud ja kogu keha pakitses tegutsemissoovist. Esialgu pakitsesin ennast hoopis restoran letnii sad'i hommikust sööma ja ma pean ausalt ütlema, et seda nad kurjamid oskasid küll pakkuda. Pannkoogid (erinevad), igasugu munad, viinerid, vorstidest-sinkidest-juustust rääkimata. Väga normaalne oli igal juhul. Õlu ainult veel puudus, aga seda oli mul toas ka ja sellega saigi siis ka oma hommikusöök tõhusalt alla loputatud. Ja siis oligi käes hetk, kui oli vaja jällegi bussi kolida ja minna ringi vurama. Päev oli muidugi juba etteplaneeritult suht pikk ja keeruline ja mina muidugi oma lolli peaga võtsin kaasa ainult ühe (1!!!) õlu. Ebanormaalne mees igal juhul. Aga siis sai igasugu muuseume külastatud ja ka omal käel veidi ringi vaadatud (loodusloo museumm ja kunstkaamera oli minu valik, sest Ermitaazi jõuad mingi 4 tunniga ainult WCsse minna, seal on vaja paar nädalat, et midagi näeks...) Ja siis tuli kollektiivne laevasõit. Kangelaslikult, nagu nõukogude sõduri lapselapsele omane, istusin laeva katusel külmas tuules ja ootasin kannatlikult sõidu lõppu. Lõpuks see ka tuli ja siis sai sooja bussi. Lõpuks oli tulnud aeg avada oma legendaarne Stepan Rjazin, et kõhu sooja õllega soojaks saaks. Ja isegi õnnestus, mis siin salata... Sõit läks Kroonlinna, kus sai vaadatud, kuidas tavakodanik ja seltsimees pidasid linna aastapäeva. Oh seda viinakest, mis seal voolas. Rahvas tuikus mööda tänavaid ja kõik olid väga õnnelikud millegi üle. Mille üle, jäi küll paraku arusaamatuks, sest linn ise on... Nojah, on ka. Minge vaadake ise, kui huvi on... Tagasisõitu varjutas veidi mure selle pärast, kas me ikka jõuame enne kümmet tagasi hotelli juurde, kus asus ka tore kodupood. Nimelt ei olnud mul selleks hetkeks enam midagi, millega Eurovisiooni leevendada. Aga õnneks oli meil väga pädev bussijuht, nii et juba veerand kümnest sisenesin toredasse selvekauplusesse, kus sai viina ja muudki huvitavat. Ladusin siis korvi täis 16 (kuusteist) krooni maksvat viina (pool liitrit), mahla ja RB-d ja muudki veel, unustamata ka söögikraami ja siirdusin hotelli. Alustuseks oli mudugi väike paanika, sest keegi ei teadnud, mis kell ja mis kanalilt see eroviisk algab, aga kella 11 paiku leidsime ikka kanali üles. Lauluvõistlusest on vähe rääkida, või kui siis seda, et viin maitses hea ja segunes hästi. Liitrike sai kella kaheks alla kallatud ja siis oligi pisike pedepoiss võitnud. Ikka nii nunnu poiss oli, mis siin rääkida. Ja selline ilus trimmis pepu :p... Ja siis tuli magus uni, mille katkestas hommikune äratuskell. Siis sai väike blintšikuring tehtud resturaanis ja erilised tänud kokatädi Maašale nende suurepäraste hapukurkide eest on ka omal kohal. siis oligi aeg oma kodinad kokku korjata ja hakata peeterilinnast minema sõitma. Koduteel pidime veel külastama Tsarskoje Selo nimelist kohakest, kus pidi saama vana maja näha ja turul ka käia. Vana maja oli muidugi kena, kõik puha kullatud ja värki, ainult aru ma ei saa, miks ma ei tohi ilma välguta pilti teha? Kas see kahjustab kuidagi seinu? Ebanormaalne süsteem mu meelest... Aga eks suveniirraamatu müüjatel on ju ka raha vaja ja nii mõnedki grupi liikmed oma raha nendele ka jätsid. Mina ei olnud inkluuded. Selle asemel võtsin jalad selga ja läksin hoopis linna peale suveniirijahile. Kõht oli ka tühi, seega otsustasin väikesesse pankoogiteeriasse minna ja sealt kehakinnitust leida. Ja järjekordne pettumus oligi käes... Ma ei saa aru, miks venelased maitseaineid ei kasuta. Pannud siis vähemalt hapukoort vms, aga ei midagi... Lõpetuseks sai veel poest kilekott õlut täis ostetud ja siis oligi juba vaja minna mööda õuduste teed Narva poole ragistama. Piiriületus kulge jälle kord ladusalt, kuigi minu hämminguks puudus Vene piirivalvel toiming, mida tehti sinnaminnes, nimelt ei huvitanud enam kedagi bussi WC, kuhu esimesel korral koos koeraga lausa mindi, et keegi ennast pottipeidetuna jumala pärast nende fantastilisse heaoluriiki ei smuugeldaks. No hoia ja neela, ma ütlen, ei tea, kes peaks tahtma sellisesse peeauku minna elama vabatahtlikult? Turistina miks mitte, aga elada ma seal küll ei sooviks. Tänan ei. Aga igal juhul jõudsime ilusasti Narva ja seal tekkis mõte gruppi pissitada Narva rudtee-bussijaamas. Paraku ilmnes kurb tõsiasi, et mitte kusagil ei olnud kohta, kus vajalikke toiminguid läbi viia. Nii et selline tore linn... Aga siis tuli päästev mõte, et tuleb natuke veel kannatada ja minna ikkagi Sillamäelt samast kohast läbi, kus sai ka tulles käidud. Sealt sai veel viimane õlu (Suur pilsner - ikkagi sünnipäev ju...) soetatud ja kõhutäiteks mõned pirozkad s kotletom ostetud (mis erinesid minekul ostetud tšeburekist nagu öö ja päev, omades värskust ja maitset ja muid häid omadusi...). Sõit Tallinnasse möödus nagu unenäos, mängides ja lauldes (pigem küll rohkem juues ja Jaapani kultuuri omapärasid omandades...) ja nagu naksti olimegi Rekkamehe Bistroo tuttava putka juures. Kuna kanalist sai mindud, mõtlesin, et olen kaval ja lasen ennast Kumu silla juures maha panna. Mõte oli ju väga kena, aga kui olin maha tulnud ja buss hakkas vaikselt minema selgines ajus mõte, et midagi oleks nagu puudu... Ja oh kui tore - seljakott oli ilusasti bussi pakiruumi jäänud. Jooksin siis bussile järele nagu neiu, kes oma poissi rongiga sõjaväljale saadab, kloppisin rusikatega vastu bussiseinu ja õnneks sain siiski oma väärtusliku kotikese viinaga kätte. Kusjuures ei saa seda isegi joomise kaela ajada, sest ka bussijuht, kes on vana tuttav, ütles, et ei ole mind veel enne sünnipäeval nii kainena näinud, mille peale sai terve bussitäis rahvast muhedalt naeru visata... Aga jah, ega siis paar (no võibolla mingi 10) õlut mehele midagi ei tee... Aga kodus valasin endale veel piduõlu sisse ja siis oligi reis lõppenud...
Täna siis on jälle tore tööpäev ja minu imestuseks on töökaaslased miskipärast isegi sõbralikud täna, tõivad ilusa kassitopise ja kaarti ja puha. Ja luua ka kevadlilledega. Aga mis siin ikka salata, meeldiv üllatus igal juhul, ei oleks oodanud sellist liigutust, kuigi ma veidi kahtlustasin seda, kui rahvas hommikul poe poole lidus ja siis mingid kahtlased pakikesed ära peideti... Nii et mine sa tea, peab veel võibolla oma arvamused inimeste kohta üle vaatama... Eks näis muidugi...
Aga pilte saab vast ka reisust siia ilmuma, kui ma selle asjaga ükskord niikaugele jõuan... Ehk homme... Või ülehomme... Eks näis...

Ehh, elu elukest...

Algamas on järjekordne kaunis päev. Ega päeval väga viga polegi, kuigi hommikul tahtis tuul trussikud jalast minema viia. Ja kui elukest antakse, siis tõmman homme minema. Kallile Venemaale... Imede maale :). Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...

Hoopis olen päris mitme inimesega viimasel ajal diskuteerinud teemadel mis puudutavad erinevaid sümboleid, mis iseloomustavad teatud inimrühmi. Ja sellest, et kui inimene endale teadlikult mingi kultuurikihi sümboleid soetab, siis loeb ta ennast kas siis teadlikult või alateadlikult selle rühma hulka kuuluvaks. Asi sai tegeikult alguse sellest, et üks kodanik soovis endale paar kuud tagasi osta bemarironti väites, et "ei mina ei ole mingi rullnokk, bemar on lihtsalt nii hea auto juu...". No lubage naerda. Inimene teab väga hästi millega seondub BMW tüüpi auto. See näitab, et inimese puhul on tegemist pesuehtsa liiklusnärakaga. Kindlasti on ka bemmuvendade hulgas 1% normaalseid inimesi, aga paraku on see nii kaduvväike hulk, et ongi kadunud... Tegin huvi pärast ka neti.ee lahti ja otsisin liiklusõnnetuste ja rikkumiste statistikat piimerite kohta. Ainuüksi 2009 kohta oli esimesed mitu lehekülge igasugu artikleid, kus juht oli koomas ja roolis, ajas kedagi alla, keeras ette, kaldus vastassuunda jne jne jne jne... No ei ole normaalsed inimesed. Ja kui Sa endale sellise saani ostad, siis liigitad ennastki nende pederastide hulka, kes liiklust igal hommikul rikuvad. Olen ka ise väikest statistikat teinud viimastel päevadel. Hommikune autosõit tööle võtab mul keskmiselt 8-10 minutit. Selle aja jooksul näkkab tavaliselt ka paar emmi hulka, kes ei tea liiklusest paraku midagi. Ja üllatus üllatus viimase nelja päeva jooksul on selliseid türapäid juhtunud 11 juhul ja 8 nendest olid kallid bemarivennad. Ühel juhul pedereeris mingi ajudeta prost oma lehhusega keset teed ja kahel korral olid tegijaks mingid erilised vanad rondid (opel ja wolks), kus sees istusid ka samasugused bemmunoksid, ainult et ilmselt ei olnud nendel lihtsalt veel beemu ostmiseks raha kokku pekstud linnapeal. Nii et statistika räägib selget keelt, mis tänavatel toimub. Kusjuures ei ole ka üldse vahet, kas tegu on uue või vana bemariga, ühesugused sitturid istuvad roolis ikka...

Aga kui veel sellel teemal näiteks vaielda, siis võin tuua ühe näite, mismoodi inimene ennast teadlikult liigitab. Oletame, et minusugune pontsik paneb endale jalga roosad nahkpüksid, Arne niidu sulepintsaku, seisab klubi Angeli ette ja teeb seal oma suleliste sõpradega suitsu. No järelikult on tegu teatava kalduvusega kodanikuga. Ja vaielda ei ole siin mitte kui midagi. Ja kui ma näen selliseid kapipedesid, kes järjekindlalt peenikesel häälel väidavad, et "oh, mina ei ole küll homoseksuaal...", siis no kamoon, vaata peeglisse.

Ühesõnaga selle jutu mõte on tegelikult see, et ei ole mõtet järjepidevalt eitada oma olemust. Oled bemariga emmiimeja rullnoks, siis ole seda avalikult. Oled roosade pükstega poiss, no ja mis siis sellest, anna minna. Milleks üritada väita, et Sa ei kuulu mingisse rühma, kui Sul on kõik vastava liigi tunnused. See oleks sama, kui koer väidaks, et ta ei ole koer, hoopis tihane on. Missiis, et omab nelja jalga, koonu, hambaid ja kõike muud sinna juurde kuuluvat. Ainuke, mida see näitab, on see, et inimene ei ole just kõige tervema mõistusega. Paldiski maantee otsas on ka kodanikud, kes väidavad, et nad ei ole need, kes nad on ja on hoopis tsaar Peeter esimesed. Kahju ainult, kui samasugused kodanikud vabalt mööda tänavaid ringi liiguvad.

Aga mis siis veel? Eestis möllab Eurovisiooni maania, nii eile kui ka täna plämisesivad raadios mingist euroviisust. Kuulasin ja kuulasin ja imestasin, et mis siis nüüd Raadio Maaniaga on juhtunud, kuni sain aru, et raadio oli mingi nipiga autos Sky Plusi peale läinud. Aga aru ma ei saa, mis sellest jahuda. Vaatasin ehtsa eestlasena esimese poolfinaali ära. Õnneks on mul kodust paari sammu kaugusel rikkalikult varustatud toidukauplus, nii et sain õudustunde alla loputada, aga kole oli see asi ikka küll... Paar sellist tasapehmet keskmist lugu oli, aga ülejäänu oli ikka konkreetne ekskrement. Õnneks ma teist poolfinaali ei näe, sest täna peab varakult magama minema, et homme vormis olla. Aga finaali saan jälgida juba sõbralikult Venemaalt. Eks siis peab hjaaletama estoonija poolt :)... Aga noh, see saab ju seda lõbusam olema, sest hinnad on meie suure naabri juures alla läinud ja liitrine valge pidi maksma veidi pealt 150 rutsi, mis egonites teeb mingi 50... Ainult Red Bull tuleb kaasa võtta, see pidi kallim olema. Eks siis näis, mis toimuma hakkab...

Aga täna vaja veel tööasjad jonksu ajada ja õhtul oma õllenimekiri ka välja lasta, et topelt ei testiks midagi. Kui kellelgi on huvi erinevate toredate õllede vastu, siis saab lisainfot leheküljelt http://www.beerpal.com/, kus mul ka tagasihoidlik konto olemas: http://www.beerpal.com/Jutumull-Profile/414/...

Ja siia lõppu lisaks ka ühe muusikaplaadikese, mis küll juba aasta vana, aga selline mõttevaba tore kuulamine taustaks... http://rapidshare.com/files/232754360/NFGH.rar.html

Nojaa, jälle uus topic, tegelt jaburus, onju?

Eino lihtsalt, ma olen ikka veel üleval, kuigi kell on juba 2:35. Lihtsalt tahtsin lisada, seda, et kätte on jõudnud teise maailmasõja lõpu aastapäev vene moodi. Et siis õnnesoovid kõikidele, kes ei taha tunnistada sõja lõppu normaalse inimese moel. Venelasel oli ju vaja veel üks päev vägistada ja röövida Berliinis, nii et kui tavalise inimese jaoks on sõda lõppenud 08.05.1945, siis venelane pani päevakese otsa, et oma fantaasiaid realiseerida... Samas, ega ei ütleks ju ära... Aga nojah, elame 2009 aastas ja prooviks minna minema ida-euroopast, kui vaid keegi tuge pakuks... Aga samas, eks see on ikka kättevõtmise asi ka. Nagu üks teine asi...

Pealkirja lihtsalt ei ole, või tegelikult võibolla on ka, aga lihtsalt on eriti keeruline seda pealkirja välja mõelda, kui te saate aru...

Ojee, paneme viina. Või tarbime... Kell on 2 laupäeva öösel. Laupäev on kätte jõudmas, aga mitte midagi ilusat ei ole elu ikkagi pakkuda. Samas on ikka väha ära tüüdanud need masu jutud. Kallid inimesed, minge &%¤&#¤. Või tegelikult minge reisima!!! Mina olen viimased päevad reisinud Google Earthiga ja ausalt öeldes olen imestunud, millisel määral on võimalik ilma rahata toredaid asju teha. Tõmmake see kuradi GE endale arvutisse ja siis saate aru, milline potentisaal on saavutatud. Viimasel nädalal olen rännanud läbi Põhja-Ameerika ja ausalt öeldes ei saa küll midagi halba öelda. Imeline teekond läbi Route 66 on pannud mõtlema, et milleks raha raisata? Google reisimine on tõeliselt in... Väike reisisoovituse link ka siinkohal: http://www.roadtripusa.com/Ma olen siiani kaks rada läbi teinud ja olen rahul kui oma elamusi vähendada...
Ja kell on ka mingi 2:14 öösel, nii et palun vabandada, kui trükivigusid esineb...

Life is sucks

Suvi ongi selleks korraks jälle möödas. Hea, et vähemalt nädalavahetusel sel aastal juhtus olema. Sai veidigi grilli tehtud ja õlut joodud. Ja ei pidanud kogu aeg masu peale mõtlema... Olen eelmisest nädalast ametlikult telefonimüügimees. See tähendab siis sisuliselt seda, et pean hakkama müüma 2 miljonit maksvaid projekte läbi telefoni, nagu seda tehakse ajalehetellimuste ja kõõmavabade šampoonide puhul. Kuna ma selles eriti osav ei ole, siis teen seda võimalikult lühidalt ja mõttevabalt. Tõenäoliselt teeb see meie firma maine veelgi kehvemaks, kui see hetkel on, aga kes olen mina, et suurtele härradele vastu hakata? Tuleb teha, mida kästakse ja eks siis meie targad juhid mõtlevad, mis toimub. Võetakse ühesõnaga inimesed nende alade pealt ära, mida nad oskavad ja pannakse aladele, mida ei osata. Wise move, ma pean ütlema. Tuled iga päev tööle ja mõtled, et juhatajahärrad ei suuda ju ometi veelgi debiilsemaid otsuseid vastu võtta ja ennäe, ikka veel suudetakse üllatada. Debiilsusel ei tundu meie kallis ettevõttes piire tulevat. Eks näis, mida ma homme pean tegema hakkama. C++-i progema või midagi sellist. Tulemused tulevad ilmselgelt suurepärased, nagu ka praegu telefonimüügiga. Ehh, elu elukest... Hall eluproosa, ütleks ma Teet Kallase sõnadega...

Samas on olnud võimalust ka oma elukese üle veidi järele mõelda ja peab ütlema, et ühes teises blogis, ühe teise inimese poolt mõeldud idee on hakanud meeldima. Nimelt arvas ta, et ei raiska oma aega inimeste peale, kes temast ei hooli. Ma fraseeriks selle mõtte veidi ümber. Nimelt sai siin miskises varasemas postituses välja toodud kolm erinevat kasutegurit, millega võib keegi kaaskodanik teisele kodanikule kasulik olla. Need olid siis vaimne, füüsiline ja materjaalne kasu. Nüüd siis ma mõtlengi vaikselt läbi selle seltskonna, kellega olen huvi või juhuste kokkulangevuse tõttu sunnitud suhtlema. Ja kui ikka inimene, kellega siiani olen pidanud head nägu tegema, mulle midagi ei paku, siis ma ei viitsi ka selle inimesega enam suhelda, ega halva mängu juurde head nägu teha. Ehk et siis, kui ikka mulle midagi ei pakuta, või minu vastu huvi ei tunta, siis mida kuradit ma peaks siin oma ressursse raiskama? Kaasa arvatud ka oma aega ja lõualiigeseid rääkimiseks. Kontoris näiteks on mulle mingit kasu juhatajast, ehk et siis talle tuleb head nägu teha, teistel ei ole minust sooja ega külma (mis väljendub selles näiteks, et kontorikaaslased on kõik alatasa kutsutud erinevatele koosviibimistele, saunaõhtutele jne, mina olen lihtsalt juhtumisi nimekirjast välja jäetud...). Järeldus selline, et kui keegi minu nähes peaks kanalisatsiooni kukkuma, siis proovin kõrvalt läbi trügida, et ennast mitte sellesse probleemi segada... Ja nüüd, kui sünnipäev tulemas, siis ei tahaks küll jälle kuulda, et miks ma sünnipäeval välja ei tee. A mida evvi ma siin oma raha ja aega raiskan? Mis ma selle eest tagasi saan? Ei midagi... Vot sellised lood. MSN jäi ka kohe poole kõhnemaks ja nüüd on hoopis parem ülevaade, kellega suhelda ja kellega mitte. Aega rohkem ja võimalust tegeleda oma asjadega ka. Nii et mulle sobib.

Aga et teema liiga süngeks ei läheks, siis siia lõppu panen paar nunnut koomiksit ja ühe toreda plaadikese ka, mida tore sumedal kevadõhtul kuulata :)

Ja muusikaplaadi saab tirida siit: http://rapidshare.com/files/229737834/JM8.rar.html