Puhkus, osa 1

Kõigepealt üks õpetlik pildike netiavarustest. Mnjah, eks seksuaalkasvatus on muidugi oluline mõnes mõttes...

Aga nüüd siis väike ülevaade sellest, mis tehtud ja mis teoksil.

1. Brüno

2. Puhkuse esimese osa esimene pool Eestimaal

3. Puhkuse esimese osa teine pool Kreekamaal
4. Töönädala tegemised

1. Niisiis - Brüno. Mis ma ikka oskangi eriti lisada peale selle, et tasub kindlasti minna liikuvaid pilte vaatama kinoteatrisse, sest sellist filmi ei ole enne tehtud ja ilmselt enam ei tehta ka, kui Al Aqsa Märtribrigaadid Sasha maha löövad, nagu sai lubatud. Imelik on muidugi see, et lisaks normaalsete inimeste kiitusele on antud teos saanud ka kriitikute (need andetud, kes ise millegiga hakkama ei saa...) heakskiidu ja 10 punkti. Arvustuseks nii palju, et filmi ajal jooksis saalist minema kokku mingi 4 inimest, kes ei suutnud ilmselt enam okset pidada või olid lihtsalt nõrganärvilised. Mul vana perverdina ei olnud häda midagi, mugisin oma cockporni (emm, popcorni st) ja tundsin elust rõõmu.

2. Eestimaal sai külastatud kalleid vanemaid ühel väikesel saarekesel, mida isegi enda kodumaaks pean, nimelt Hiiumaal. Oli üldiselt tore, praamijärjekordi ei olnud, ilmad olid ilusad, grill maitses hästi, õlu veelgi paremini ja elu oli täiega lill... Siis külastasin toredat rannakest mandrieestis nimega Valgerand, mis jääb peksupealinna Pärnu äärealla ja kus on just valminud uued rajatised ja kõik on väga kenaks tehtud. Kindlasti tasub minna ;) Ainuke konks asja juures on see, et oma auto jätke küll heaga Lihula maantee äärde, sest parklasse võite te küll hommikul parkida, aga kui tekib tahtmine parklast lahkuda enne öö saabumist, siis unustage selline luksus küll ära. Nimelt olid noxikud kõik autod korralikult neljas reas kinni parkinud. Mul õnnestus küll auto liikuma saada, aga peale ridade vahel sõitmise ei olnud suurt midagi teha. Õnneks ajas mingi munduhvel oma kaubiku viimase väljasõidu tee eest korraks ära, nii et pääsesin sealt hullumajast minema, aga ei ole tore sõita mingis meetrises vahes tagurpidi slaalomit, kui selgub, et jälle üks väljapääs on kinni pargitud. Kuradi mudapead ma ütlen...

3. Sai käidud konti soendamas ja päikest piilumas Kreeta saarel Kreekamaal. Suured tänud TopToursile, kes oskuslikult on oma lennu (erinevalt teistest Eesti pakkujatest) paigutanud sellisesse öisesse aega, et kodus enam magada ei jõua ja lennukis on ca 3 mm laiused vahed ja seljatoed umbes 15 cm kõrgused. Ehk et siis minusugune paks ja pikk töll ei saanud magamisest unistadagi. Lennukist väljudes oli enamvähem selline tunne, nagu elaval surnul, kes juhtumisi surnuaiast välja pääsenud kondama. Väga räige igal juhul. Ja siis selgus hotellis, et tube hakatakse ametlikult jagama alles kell 14.00, aga tulles vastu turistide soovile antakse ikkagi osad toad kohe ka kätte ja ülejäänud siis, kui koristus on tehtud. Kolm korda võib arvata, kas mina olin nende hulgas, kes toa kätte said? Muidugi ei olnud ja toa sain kätte viimasena, et et siis peale mingit kahetunnist ootamist. Väga lõbus igal juhul. Aga kui toa kätte sain, siis enam unesoovi ei olnud ja sai mindud randa uimlema ja niisama ennast värskendama. Õhtul sai veel natuke ringi vaadatud ja "Supermaketid" üles otsitud, millele tänu sain endale ka mõned kesvamärjukesed soetada ja õhtupoolik sumbus kaunilt õllesse... Järgmised päevad möödusid peamiselt rannatooli kulutades (1 päev - 5 EUR) ja õhtust menüüd selles suhtes vahetatud, et õlu vahetus välja veini vastu. Kuna söök oli kenasti reisipaketi sees, siis sai seda ka manustatud nii hommikul, kui ka õhtul. Ega ei saagi midagi halba öelda selle toidu kohta, kui ehk seda, et kohviga on küll kreeklastel kehvad lood. Sellist solki ei ole ma küll enne joonud. Ilmselt pandi sellesse 30 liitrisesse tünni kunagi 1994 aastal kaks teelusikatäit kohvipuru ja nüüd on siiani igal hommikul uus vesi peale lastud... Ütleme nii, et ma ei ole enam ammu niimoodi kohvi nautinud, kui tagasilennul lahustuvat kohvi. Ja üldiselt ma mingi lahustuva sõber küll ei ole. Aga see selleks. Igal juhul tekkis pika mõtlemise peale ka soov ikkagi autokest rentida ja eks siis saigi see raudruun endale tellitud. Toyota Yaris tüüpi automaatkäigukastiga punn, aga muidu polnud väga vigagi. ainult ühel korral õnnestus mootor mingil moel välja suretada ja loomulikult olin sel hetkel just keset mägiteed ennast ümber pööramas. Nii et kaunis... Ja muidugi ei suvatsenud auto D asendis ka mitte käivituda, nii et ootasin jupp aega seal kuristiku serval, et millal tuleb veoauto kurvist ja mu lömastab. Lõpuks sai ikkagi rondile elu sisse puhutud ja edasi läks elu juba kenasti. Sai vaadeldud looduslikke koopamoodustisi ja mingeid väga vanu (ca 3500 aastat vanu, või nagu tabavalt öeldi "1500 aastat enne jõule - 1500 BC) ehitatud kivihunnikuid, mida rahvale demotakse Knossose nime all. Ega seal eriti midagi hüpata neil ei ole, sest isegi meie äärelinnade küprokmajad on paremas seisus, kui see "loss" seal. Paar sammast ja hunnik kive. Aga eks sellised need arheoloogiamälestised ongi. Vähe paremas seisus oli hotellist 8km asuvas linnas Rethymnos asuv tsitadell, mis oli suht kenake, kuigi kirikusse sisse ei lastud, aga see selleks, mina olen nagunii suht kadunud hing taevastele jõududele ja katla ääres on ka koht juba broneeritud. Igal juhul jõudsin õhtul elusalt hotelli tagasi ja isegi kütust kulus ainult 20 liitrit... Ja peale seda oligi käes viimane päev, mis sai jällegi veedetud rannas vedeledes ja aeg-ajalt kalu vaatamas käies. Aijaa, kalu sai näha ka Kretaquariumi nimelises kohas autotuuril. Igal juhul soovitan sinna ka minna, kui keegi peaks Kreetale sattuma. Ja siis oligi käes aeg tagasi Eestimaa suvesse sõita...

Aga nagu alati, paneks plussid ja miinused ka siia kirja:

+ Ilusad ja alati soojad ilmad. Pilvi ei olnud eriti nähagi ja kui oligi, siis peale hommikusööki olid nad uttu tõmmanud. Mitte et seal udu oleks olnud, see on lihtsalt väljend selline...

+ Kõik suht käe-jala juures, poed, lõbustusasutused, söögikohad jms

+ Bussitransport toimis suht kenasti ja oli odav ka pealekauba, sest kes see siis ikka jaksab endale terveks nädalaks autot rentida...

+ Loodus, kui ikka viitsid autoga mägedesse ronida, siis on Kreetal ikka väga vingeid koopaid ja mägesid. Võibolla Tsehhis olid paremad koopad, aga need on ka Euroopa suurimad. Igal juhul oleks olnud kahju, kui ma ei oleks sinna läinud...

- Kohv

- Liiklus

Ja mõned pildid siis ka lõpuks olemas :)

Selline nägi välja hotell, kus sai nädalakene veedetud. Rohelise ukse taga on väikene kambrike. Pruuni aknakatte taga on sisuliselt lahtine uks, mille igaüks oleks võinud suvalisel ajal lihtsalt lahti lükata.

Kassipere kusagil Rethymno lähistel. Väga normaalsed kassid olid :)

Lenin Rethymno väljakul. OK, tegelikult ei olnud Lenin, aga vanad ajad tulid meelde küll...

Sellised näevad välja Kreeta "jõed". Mida pole, seda pole...

Kusjuures väga hea külm õlu oli.

4. Ja nüüd siis vahelduseks ka tööl vaja jälle olla. Eile sai natuke planeerimist tehtud ja ehk ikka saame oma asjad uuesti käima. Muidu on ilmselt müügiosakond varsti kogu koosseisus silla alla, kaasa arvatud mina oma turunduse tegemistega. Muidugi hetkel on midagi vara öelda, sest suvi käimas ja ega keegi nagunii mitte millegagi ka ei tegele, aga ehk septembrist hakkab jälle ülesmäge vedama...

Eile venitasin siis endal ikka silmaluuke niikaua lahti, kuni Fightclub läbi sai. Ka üks tore film, mis näitab elavalt, et kui ikka soovi ja pealehakkamist on, siis suudab inimene mägesid liigutada. Iseasi, kas nüüd just inimkonna hüvanguks aga ikkagi... Filmi kõrvale sai kolm pudelit veini ka ära joodud ja täna on veidi kummaline olla. Seagripp ja vein ei ole ikka hea segu, peab ütlema... Aga kaks ja pool päeva on veel jäänud ja siis saab taas puhata, eks siis näis, kuhu sellel korral minek... Ega kaugele ei viitsi vist enam minna, aga kuuevarbalised (lätlased, kui keegi veel ei tea) tuleks ikka üle vaadata ja ehk sõbralikku vennasvabariiki Leedussegi korraks oma jalakesed tõsta... Aga eks see sõltub erinevatest asjaoludest...

Lõpetuseks panen siia ühe plaadikese ka, mis peaks sellise meloodilisema muusika sõpradele kindlasti sobima :)

http://rapidshare.com/files/261305224/DLTT.zip.html

Suvikäes

Eks see nüüd jääb ilmselt mingiks ajaks minu viimaseks postituseks, kuna suvi on nüüd käes ja puhkused tulemas... Esialgu kaon kaheks nädalaks ja kui jumal ja juhatus annavad, siis peale nädalast töörügamist saab jälle kaheks nädalaks haihtuda... Võibolla pean põhjendama, miks selline tore koomiks siin täna on. Nimelt toimus eelmisel nädalal meil jälle kallite ülemuste külaskäik välismaalt. Oli lõbus vaadata, kuidas aega surnuks saab lüüa. Teemad ise vist nii lõbusad küll ei olnud, aga mis siin ikka muud oodata, kui firma päästmiseks pole siiani midagi ette võetud... Aga tegelikult ma ei viitsi suveajal mingit majandus ja masujuttu ajada. Erinevalt mõnedest, kes ei suuda enam üldse kodu üles leida. Kallikesed, ande andeks kui ma kedagi solvan, aga kui inimestel on kodus ikka keegi, kes neid sinna ootab ja kui inimestel on mingeid hobisid või mida iganes muud teha, siis võiks sellist ületunnitamist (tasuta kusjuures) ikkagi haigusena defineerida. Kurb muidugi, kui meie kallis kompanii nüüd põhja läheb mulinal, aga ega enda tervise minematöötamine ka midagi ei aita. Kui ikka juhid ei viitsi midagi selle vastu ette võtta, siis ei olegi midagi teha... Lihtsalt minu pisike aju ei suuda aru saada, kuidas täiskasvanud inimene ei saa aru sellest, et palgatööline töötab selleks, et ülemustele ja omanikele raha teenida. Ja kui sa teed tasuta ületunde, siis needsamad ülemused ja omanikud hõõruvasd käsi kokku, et näe kui tore, meil on mingid debiilikud tööl, kes teevad meile pappi oma vabast ajast ja me ei pea neile isegi mingit lisatasu maksma. Vot ei saa aru, kuidas inimesed, kes muidu on ometigi intelligentsed kodanikud, ei suuda sellest aru saada, et tööl käiakse selleks, et raha teenida. Raha teenida selleks, et nautida elu väljaspool tööd. Mitte selleks, et saaks veelgi rohkem kontoris (või liini ääres) istuda ja tasuta tööd teha...
Aga inaff sellest teemast, ega minu kaagutamine narkomaane ei paranda... Eile algas siis läbu ja rullnoxikute aasta üritus - Õllesummer. Kahju muidugi, et sellest mõttest, mis kunagi asja algatajatel oli, ei ole enam midagi järele jäänud. Parim näide on sellest muidugi see, et üks tuttav, kes juba mitu nädalat on jalalt jalale keksinud ja viiepäevapileteid soetanud, ütles minu küsimise peale, et talle õlu üldse ei meeldigi... Eino anna olla. Mida kuradit Sa sinna Õllesummerile siis ronid, kui Sa õlut ei armasta? Aga samas, ega see üritus ei olegi enam ammu mingi õllesõbra üritus. Pigem justnimelt ähmase pilguga rulliku läbu. Minnakse atrofeerikust jaagupit või omastarustsoomlast tilltollerit vaatama ja põõsas viina jooma. Väga haige. Kahju, et siin lähedal ühtegi tõelist õllefestarit ei toimu. Eelmine nädal just vaatasin, et kusagil karu****s Ameerikas (oli vist Ohios kusagil) toimus suurematsorti õllefestival. Mingi 600 sorti õlut, tõelised õlleguurud koos, lõbusad inimesed jne jne jne. Aga meil? Alekokk (mitte, et mul midagi alekoki vastu oleks, peale Saku surma saab just nende õlukest tarbitud, kui just mingi eriline sündmus ei ole ja mõni uus õlu meie poodidesse saabunud on) ja veel paar õlut, mis ka meie poodides saadaval... No kamoon mehed, nimetage see üritus ikka ümber, sest õllesummer see pole enam ammugi. Ja ükski endast lugupidav õllesõber ilmselt ka seal enam erilise entusiasmiga ei käi. Eelmisel aastal mõtlesin, et proovin. Kuna mulle mörisevad rullikud ei meeldi ja tilltolleri sõber ma ka ei ole, siis oli pettumus suur. Pilet ei olnud küll õnneks väga kallis, nii et kaotus ei olnud väga suur, aga masendus tuli ikkagi peale... Eile sattusin Peetrikale õhtul tuiama ja nägin ka "õllesõpru" põõsastes Lauaviina viskamas, et kohapeal oleks ikka muskel suurem ja saaks kellelegi molli sõita. Ajame endale siilika pähe ja lähme kaklema. Väga lahe. Kappa dressides tsikid ka kaasa ja ongi pidu missugune. Kurb igal juhul, et eestlane selline laudatagune saastarahvas on. Ja kuna minagi olen sama rahva hulgast, siis ilmselt olen ka mina samasugune... Nii et tegin eile endalegi paar õlut kodus, nautisin head kirjandust ja eestikeelseid merelaule...
Aga nüüd on vaja veel paar päeva tööle pühenduda, et oleks ikka sügisepoole ka midagi teha, sest ega ma tegelikult töötuks jäämisest eriti huvitatud ei ole. Mõtteid on igasuguseid, kuidas asja siin paremaks teha, aga eks siis paistab, kas need ka tööle hakkavad...