Kaelavalupäev

Kael valutab rämedalt, vajan soolakambrit ja korralikku sauna...

Ei aga tegelikult ka...

Nojah, mis ma siin ikka ägan, nagunii on kõik puhkusel ja peesitavad kusagil rannas hetkel, mina loll pean kontooras istuma ja tegelema mingi uudiskirja ülevaatamisega, et inimesed ikka suve ajal ka korrektset ja akuraatset infot saaksid. Mitte et mul selle vastu midagi oleks. Kui ma juba kontoris pean istuma, siis on tore kui tööd ka leidub, muidu oleks ikka päris masendav vast...

Aga vahepeal on toimunud kaunis jaanimadin, mis seisnes sisuliselt kuuest päevast non-stop söömisest ja joomisest, nagu need eestlaste jaanikud ikka välja näevad. 21sel sai käidud jahimeeste pidus. Jahiselts sai 40 aastaseks ja mina vana jahimehena muidugi olin põhitegija. OK, tegelikult mul pole püssigi (vähemalt sellist puust ja metallist mitte...) ja ma ei poolda armsate metskitsepoegade mahatapmist... Küll aga pooldan ma nende grillimist madalal tulel ja seejärel mahlase liha õgimist. Metskitsepoegi sedakorda ei pakutud, küll aga oli orki aetud isand metssiga ja sealt nüsiti maitsvaid kebabe. Lisaks sellele pakuti veel imelisi suitsuräimi ja võimalust soetada endale alekoki õlut hinnaga 20 krooni per purk. Ja eks me siis soetasimegi, kui mul 13 tükki oli ära joodud ja sinna vahele veel ka väikesed tervisenapsud juubilari hea tervise soovimiseks, siis otsustasime minna külajaanitulele, mis sattus ka just samal päeval toimuma. Kuna Honda crv tüüpi autodes on kohta vaid 5 inimese jaoks, siis otsustasin ennast teadusele ohvriks tuua ja leppisin kohaga pagasiruumis. Ja ausalt öeldes oli väga mõnus. Ruumi laialt ja ei loksutanud ka (väga). Kahjuks sellega minu õhtupoolik minu jaoks ka lõppes, sest jaanituleplatsil toimunust ma suurt ei mäleta. Igal juhul ärkasin järgmisel hommikul voodis ja tervis ei olnudki väga halb. Esmaspäeval sai tundud tagasi meie kalli vabariigi pealinna Tallinnasse. Kuna jaanivarustuse varumiseks oli suht viimnepäev, siis saigi pool päeva sellega tegeletud. Ainuke asi, mida enam saada ei olnud võimalik, oli lavaš. Kurb, aga mis teha. Lisaks sellele sai Rimis käidud vanematest daamidest koosnevat müüjaparki ärritamas, kuna tekkis mõte, et teeks jaaniõhtul väikese vorstiklubi ja seoses sellega pidin ostma igat vorsti ühe (1) tüki. Kuna häbi tahtis maa alla vajutada, siis soetasin siiski igast sordist kaks (2) vorsti, sest muidu oleks ilmselt mind teatud kehaosapidi vorstiviilutaja vahele aetud. Kõik möödus siiski rahulikult ja jõudsin eluga koju. 23 juuni algas sellega, et sai rallitud Vooremaale, kus peale väikest ühistööd kaevu ehitamisel (mis koosnes peamiselt tööst tänaval (ei mitte seda, mis inimesed kohe arvama hakkavad, ma ei ole piisavalt atraktiivne, et oma keha müüa, kuigi me lootsime küll, et ehk korjavad mõned Lamborghiniga mimmud meid peale...) ja niisama vahtimisest, kui peremees segu valas) korkisime lahti esimesed õlled. Kahjuks olin endale kaasavaraks soetanud toredat tšehhi tumedat, mis tähendab, et kui kell oli ca. 11 ja mul oli 9 õlut edukalt nabanööri taha tõmmatud, ei olnud veel seda tunnetki, et oleks jooma hakatud. Ja siis otsustasime minna külajaanitulele, mis sattus ka just samal päeval toimuma (kõlab juba klišeelikult?). Kuna elu Vooremaal on veidi kallim, siis seal sai alekoki õlut 25 krooni eest. Sai siis paar tükki neidki maitstud, et tutvuda kohalike toodete ja eluoluga ja kuna see ei olnud just kõige huvitavam jaanituli (no kui ehk naistele korraldatud kõrrega õlleimemise võistlus välja arvata), siis läksime oma jaanituld süütama. Kui külajaanitule leegi kõrguseks oli hinnanguliselt umbes 5 meetrit, siis meil õnnestus süüdata tuli, mis leekis nii kõrgele, et hakkas tekkima kerge mure, kas ma ikka olen võimeline kustutama metsatulekahju kolme kaheliitrise pulberkustutiga, mis mul autos olid ja milledest üks oli pahaks läinud juba aastal 97... Aga õnneks jäi tuluke pikkamööda väiksemaks ja saimegi õhtuga edasi minna. Kavas oli kuurikino, ehk et siis näitasime projektoriga tekikotile (sest lina me ei leidnud sellist, mis oleks sobinud) vanu Eesti telefilme... Väga hariv oli igal juhul ja kui ma kella kahe paiku magama keerasin, siis oli kõik väga hästi s.t. õhtut võis lugeda kordaläinuks...

Aga eile oli hommikul mõte, et läheks randa, mis päädis sellega, et sai aknast välja vaadatud ja nenditud, et rannailma ei ole küll mitte kusagil. Kõikjal olid mustad pilved ja vihm oli ka kohekohe algamas. Ja siis juhtus jõuluime ja pilved kadusid nagu nõiaväel. Muidugi oli siis vaja minna Viimsi randa peesitama ja mina muidugi panin kohe ka vette, kus küll mõlemad jalad krampi kiskusid, aga ega siis õige mees sellest ei hooli... Ja nüüd siis olemegi jõudnud ringiga tagasi jutu alguse juurde, et kurat kus kael valutab :(... Veest välja tulles selgus ka kurb tõsiasi, et punase lipu alla olid rannavalvepoisid kirjutanud vee temperatuuriks koguni 13 kraadi... Nojah, ei olnud küll väga soe...

Aga nüüd on vaja jälle töö kallale asuda ja kahe nädala pärast (kui ilmad juba koledad) saab puhata ka ehk... Sinnamaale loen Michael Jacksoni surmasaagat ja ülistamisi, mida nüüd kõik kohad täis. Arumaisaa, kuni surmani kotiti meest nii et polnud hoo ja hoobi vahet, nüüd siis on järsku "armastatud popikuningas" jne surnud. Mõttetu press... Mitte, et ma mingi hirmus mihkli fänn oleks, aga isegi mina pean möönma, et kui nüüd mihkel on surnud, siis ega ei olegi enam suurt kedagi sellist tõeliselt suurt staari alles. no võibolla Madonna ja Rolling Stones välja arvata. Ülejäänud on ikkagi paratamatult staarikesed ja suht kohaliku tähtsusega tegelased... Eesti "staaridest" ma ei räägikski... Need ei ole mingid staarid, mida iganes nad endast ka ei arvaks...

Ja lõpuks väike telepoe pakkumine, kus pakutakse patareidel töötavat patareide laadijat. Väga nunnu ju...

Jaaniku hõng

Tundub, et täna on selline lugu, et saan veidi aega mõnedest (minu jaoks) huvitavatest teemadest rääkida :)

1. Koondamised ja ametiühingud - nüüd on siis selge, et tööseadus tuleb kogu oma karmuses ja eks need peakesed hakkavad esimesel juulil lendama (kes teab, võibolla minu oma teiste seas...). Mis ma ikka oskan öelda - ega keskmise inimese käest nagunii ei küsita, mis neile meeldib või ei meeldi. Kes siis ei tahaks saada koondamisel aastapalka, nagu eelmisel nädalavahetusel "olukorrast riigis" saates rääkis? Aga eks seal on omad konksud ka, sest siis läheks ilmselt kuhi firmasid lihtsalt pankrotti ja alustaks nädal hiljem uue nime all tegutsemist ja urineeriks kõrge kaarega kõikidele võlanõudjatele peale. Kaasa arvatud ekstöölised...

Ametiühingute streik oli lapsemäng, nagu ikka. Lootused olid päris heaks krutitud, aga välja tuli nii nagu alati. Streikida tuleks ikka nii, nagu seda tehakse Hispaanias ja Prantsude juures. Nädalaks kogu transport (k.a. lennundus, bussid, taksod jne jne jne) seisma ja kolmandal päeval läheb kisa selliseks, et valitsejad peavad lihtsalt midagi ette võtma, mitte nii et üks kurblik trollijuht seisab kusagil mustamäe teel sarved maas ja omast arust streigib. Sellised lollid, kes sellist streiki teevad, tulevadki lahti lasta... Ja ma ei tea, mis tolad seda AÜ asja üldse juhivad, kui nad lasevad mingil spontaansel streigil sündida, millega inimesed riskivad oma tööga. Mina nõuaks nende üksikute streikijate asemel lahtilaskmise puhul kohtu kaudu selle saamata palga AÜ käest kätte ilusasti.

2. Sumo - vaatasin ühte toredat dokfilmi kaadrit selle kohta, mis toimub Sumo tagatubades, asja saab vaadata siin: http://www.abc.net.au/foreign/content/2009/s2593545.htm. Kommentaariks võibolla niipalju, et vägisi tahab hakata selline läänelik ja lodev suhtumine Sumosse jõudma. Noored poisid lähevad ja tahavad kohe hakata staarideks ja jõuda tippu, samas ei taheta selle nimel üldse vaeva näha, joostakse minema jne. Ma saaks aru, kui tegemist oleks mingite lääneriikidest tulnud hellikutega, aga tegemist on kohalike Jaapani noortega, kes ei ole enda jaoks selgeks teinud, et Sumomehe koduks on tema koduklubi ja nooremad peavad tegema kõvemate vennikeste eest asjad ära, on selleks siis tubade koristamine või kokkamine. Lisaks sellele on ju trenn nii kole raske ja vahel peab isegi pikali kukkuma. Täielikud jobud, ma ütlen küll. Tegelikult taandub kõik ikkagi ühele asjale - kui Sa tahad millegis tipus olla, siis tuleb paljustki loobuda ja selle nimel kõvasti tööd teha. Kes seda teha ei viitsi ja ei ole selleks valmis, see põrub nii et kolin taga... Aga lisaks sellele on siis nüüd Eestimaal esilinastunud dokfilm Baruto e. Kaido elust, mida oleks küll hädasti vaja näha. Eks peab tasapisi uurima hakkama, kus seda siis ikkagi näha saab, sest mingid jamad pidid jätkuvalt olema Jaapani Sumoliidu ja muude asjaajajatega.

3. Ostin endale teisipäeval ühe uue raamatu. Eks ma oleks selle nagunii ostnud, kui oleks enne silma jäänud, aga igal juhul nüüd ostsin ära ja pean ütlema, et Juha Vuorinen on endiselt minu kirjanduslik jumal. No ei ole võimalik niimoodi kirjutada. Lihtsalt ei ole võimalik. Ei ole võimalik. Eile õhtuks oli raamat läbi ja oleks sama hooga ahminud veel mõned Juha raamatud, aga ei olnud hetkel käepärast... Nutt tuli suurest härdusest peale, et keegi oskab sellisel kaunil moel enda mõtteid avaldada. Mõni kohe oskab. Eriti räme oli muidugi perereis Kanaaridele, lihtsalt tuli kohe silme ette ka meie väikene tripp aastavahetusel, kus ühel hommikul oli täpselt sama tunne, kui akna taga oli purgaa, puud lendasid ringi, rand uppus ja kõrvalsaarel olid teed nii mägedest, kui ka rannast minema viidud... Aga mina ei oska seda kõike lihtsalt nii hästi sõnadesse panna. Igal juhul ma soovitan jumala pärast kõikidele, kes on väsinud masust, trallist tööpuuduse ümber ja sellest rõlgest kliimast, mis meid siin igapäevaselt ümbritseb.

Ja siis kirjutab mingi troll kusagil foorumis, et Juha Vuorineni raamatuid ei tohiks lugeda, sest "See on väga vastikult kirjutatud ja selle lugemine võib teid õigelt elurajalt kõrvale juhtida pluss mõrvata veel kõik teie unistused ka takkapihta" ja soovitab lugeda kellegi joodikust ja narkomaanist laksualuse murjani Coelho soperdisi... Buhhaahhhhaaa, lubage naerda. Loeme ikka seda, mis kodune ja ka kultuuriliselt sarnane. Ei ole vaja teha nägu, nagu me saaks aru mingist sfäärides hõljuvate mõttemütsikeste imeteostest. Aga samas on see väga tore, kui mingi kuivanud ajudega plont (vabandan nüüd kõikide mittekuivanud ajudega valgepäiste tütarlaste ees) hakkab seltskonnas filosofeerima järjekordse "Alkeemiku" teemadel... Böö, igav... Ja müts maha Coelho ees, kes suutis koomasena mingi plätserdise maha panna ja mõned lollid usuvad, et see ongi kõrgem kunst. Eks see on vist sama seltskond, kes käisid kunstihoones vaatamas purki lastud sitta ja uskusid, et see on kunst... Edu teile filosoofilised erudiidid!

Ja nüüd on käes aeg minna jaani pidama. Viis päeva pidu ja pillerkaart. Millest tuleb küll sõna piller? Soome keeles on see tableti nimetusi, et siis tabletikaar? Hmm. Vot ei tea. Ja Aristet ei ole ka kusagilt hetkel võtta. Küll aga on poed täis õlut, rummi ja sakummi. Heihei ja lähen maksa marineerima...

Lubadused, lubadused..., osa 2

Niisiis ei ole mul ka täna aega kirjutada ametiühingutest, Sumost ja koondamistest. Tänane vabandusekõrvane on väike rummikokteilide retseptikas...

Bahama Mama

8 g kohvilikööri

15 g tumedat rummi

15 g kookoselikööri

8 g valget rummi

poole sidruni mahl

120 g ananassimahla

Hurricane

30 g viina

8 g granaatõuna siirupit

30 g gini

30 g valget rummi

15 g tumedat rummi

30 g amaretto mandlilikööri

30 g triple sec apelsinilikööri

greibimahla

ananassimahla

Cuba Libre

60 g valget rummi

poole laimi mahl

Coca-Cola

Long Island Ice Tea

8 g gini

8 g viina

8 g valget rummi

8 g tumedat tequilat

8 g triple sec apelsinilikööri

30 g "sweet and sour mix" siirupi ja sidrunimahla segu

180 g cocacolat

1 purustatud sidrun (võib lisada, aga ei pea)

Mojito

40 g valget rummi

12 mündilehte

1 sl suhkrut

15 g laimimahla

60 g soodavett (maitsestamata toonikut)

Pina Colada

90 g valget rummi

3 sl kookosekreemi

3 sl purustatud ananassi

Rum Runner

25 g valget rummi

8 g mustikalikööri

8 g banaanikreemi

60 g apelsinimahla

240 g purustatud jääd

Vabandan ette tõlke pärast, aga joogid on muidu enamuses head. Eriti hästi laksavad kindlasti segujoogid Hurricane ja Long Island Ice Tea. Ise olen rohkem Kuuba Vabaduse pooldaja... Patria o muerte!!!

Lubadused, lubadused...

... jajah, ehk siis homme tõesti leian sutsu aega midagi kirjutada. Täna mitte. Aga väike kena pildike otse veebiavarustest siiski...

Militaarmängud, osa 2

Tegelikult on veel päris palju teemasid, mis viimasel ajal kummitamas, aga kuna eile sai militaari teemal juhtumisi ots lahti tehtud, siis täna jätkaks... Ehk võibolla teema lõpetuseks ka midagi muud huvitavat, mis pea sees kumiseb, aga eks paistab, kui kaua mul täna töö kõrvalt aega on...

Võibolla on mõned inimesed ka minu arvamusest Eesti kaitsevõime ja kaitseväe osas juba teadlikud, aga kui leidub mõni, kes juhtumisi seda plätserdist siin netis loeb, siis kirjeldaks seda ikkagi veelkord... Ja kui nüüd mõni mõtleb, et hakkab jälle pihta see surnute kallal norimine, siis ei kavatse seda kindlasti mitte teha. See mis eile Afganistanis juhtus on kole lugu ja kahju on noormehe perest ja sugulastest. Teema, mis mul peas mõlgub on pigem seotud just Eesti kaitsega kohapeal, sest jutt, et "Eesti kaitseb ennast, sõdides Iraagis (või millises iganes maailma teises otsas asuvas sõjakoldes)" on väga odav poliitiline demagoogia...

Aga jah, Eesti kaitsevõime... Siinkohal pean kohe lisama, et ma ei ole küll sõjanduse spetsialist, aga olen teeninud EW kaitseväes kenasti oma aega, jälgin pidevalt meie armee tegevusi ja muudki, mis puudutab maailmas ja meie piiride taga toimuvat. Hetkel näeb siis Eesti kaitsevõime välja nii:

1. Meil on võimalik (kas ikka on, jääb muidugi väga kaheldavaks, aga oletame, et on...) mobiliseerida sõjaseisukorras ca. 100 000 meest.

2. Meil on mingi hulk kergerelvastust (automaadid, püstolid jne). Jällegi kahtlen, et neid kõikidele jagub, või kui jagub relvi, siis moona ikka mitte.

3. Meil on mingi väga väike hulk korralikku ja toimivat raskerelvastust (suurtükid, haubitsad, raketiseadeldised). Lisaks sellele hunnik vanarauda, mille toimimine on kergelt öeldes väga kahtlane.

4. Meil on olemas väga hea väljaõppega logistika ja abiväeosad, kes tegelevad miinide otsimise, arstiabi osutamise, hingeabi osutamise (kaplanite arv on tõusuteel) ja muu sellisega.

5. Meil ei ole - lennuväge, mereväge, tankiväge, korralikke õhutõrjesüsteeme, eriväljaõppega spetsialiste, motiveeritud, haritud ja heade kogemustega piisava suurusega ohvitserkonda.

Kõigepealt siis selle kohta, mis meil on. Põhimõtteliselt on meil võimalik relva alla panna ca 100 000 inimest, kellest ca 90% ei oma mingit, või omavad väga vähest või väga kaua aega tagasi omandatud väljaõpet. Relvastus on keskpärane. On riike, kus on paremad võimalused (juhtivad NATO riigid) ja riike, kus seis veelgi hullem (toredad idamaad, aafrika ja venemaa). Relvad asuvad meil mitte mingites salajastes peidikutes üle meie laia kodumaa, vaid sõjaväeosades, mille aadressid on olemas nii infoveebis, kui ka kõikides teistes väga lihtsalt juurdepääsetavates kohtades.

Nüüd oletagem, et meile tungib kallale mõni mitte nii sõbralik välisvaenlane. Oletagem, et see on Venemaa, mis sellest et võimalus on väike ja nad ei teeks seda jne jne jne. Oletagem, et olukord maailmas on läinud nii kehvaks, et igaüks tegeleb omaenda asjadega ja kedagi ei huvita NATO, mingid viiendad lõiked mingist leppest vms (vastasel juhul tõenäoliselt ei ole mingi üldine agressioon tõenäoline, siis on pigem Gruusia II). Selge on, et mingit mõttetut väikeriiki keegi tuumaseentega kostitama ei hakka. Seega tehakse esimene puhastustöö hävitajate ja selle järel pommitajatega. Hävitaja jõuab Tallinna kohale (arvestades selle lennukiirust (siinkohal võtsin aluseks igavese romu MIG-29, mille kiirus on M2+) ja seda, et meie radarid võtavad seda alles tõsise ohuna, kui lennukid on Rakvere kohal) ca. 2,5 minutiga. Selle ajaga peaks olema meie sõjaväelise juhtkonna arvates kõik Tallinnas asuvad ja hetkel ajateenijate ja palgalise sõjaväega väeosad olema komplekteeritud, kokku pakitud, relvastatud ja väravast metsa suunas välja sõitnud. Minu isikliku kogemuse järgi võin öelda, et parimal juhul ollakse selleks ajaks koridoris riides ja rivis. See tähendab, et vähemalt ollakse oma viimased oma eluhetked üleval. Jipii. Peale seda võetakse umbes 10 minuti jooksul maha kõik mingisugusegi strateegilise tähendusega objektid ja sõda on põhimõtteliselt lõppenud. Ei ole enam kedagi, kes kedagi mobiliseeriks, varustaks (ja millega?) ja positsioonidele viiks. Sellele järgneb idapiiri taga valmistunud väeosade üle piiri Eestisse sissetoomine ja kahe päevaga on kogu avantüür lõppenud. Võimalik, et vastupanu osutavad mõned AK-dega relvastatud kaitseliitlased, kes hoiavad relva kodus ja kellel seetõttu on õnnestunud esimese paugutamise käest pääseda, aga paartuhat kaitseliitlast ei ole mingi jõud, mida kuidagigi arvestatavaks pidada. Tavaline kodanik, kellel relva ei ole, ei saa suurt midagi teha ja ongi kõik. Isegi, kui jääb veel mõni sõdurpoiss metsa oma Galili pigistama, ei ole tal enam riiki, mille eest sõdida.

Tundub võibolla pessimistlik? Aga ma olengi pessimist. Vähemalt, mis puudutab suuri mulle "Eesti kaitsevõimest". Tänasel kujul on Eesti ohvitserkond üle võtnud 100% omaaegsest nõukogude mentaliteedist, kui tõepoolest oli võimalik Põhjasõja ajal Soomlaste vastu kasutada kaitserajatistena oma langenud punamütsikeste laipu. Sisuliselt toimus juhtimine nii "jalle sai miljoon sjodurit sjurma? Ah, hui sniimi, sjaadame uue miljooni". Eesti kaitsevägi ei saa ja ka ei tohi nii mõelda. Meie jaoks on kõige jaburam mõtteviis "sõdur ei pea mõtlema, sõduri asi on teenida ja mitte mõelda...". Iga sõdur Eesti mõistes peab olema kõige paremas mõttes isemõtleja. Arusaadav, et sõjaväes peavad toimima käsuliinid ja kord peab olema, aga mõttevõimet ei tohiks kindlasti maha tampida ja omal ajal, kui sai ise armeed teenitud, siis tambiti konkreetselt maha mehi, kellel oli olemas enda mõtlemine, kes oleks olnud võimelised tegema strateegilisi otsuseid ja kes oleks olnud võimelised juhtima, selle asemel et neid edutada ja nende võimeid kasulikult tööle panna.

Täna näen mina ainult kahte suunda, kuhu Eesti kaitsevägi peaks liikuma. Üks neist on vähe ilusam ja kindlasti ka poliitiliselt korrektsem, teine võibolla mitte nii väga...

1. Selle asemel, et üleval pidada tervet armeed muidusööjaid ajateenijaid, tuleks nende väljaõpe teha võimalikult kompaktseks (mina sain väljaõpet 3 kuud, ülejäänud aeg möödus enamjaolt teki all (käed teki peal), või niisama möla ajades ja mitte midagit tehes.) ja seda pigem mingi 10 aastase intervalli tagant lühendatult korrata. Täpselt ei tea, aga pakun, et vähemalt mingi 200-300 krooni päevas ikka kulub per ajateenija. Selle asemel tuleks soetada korralikku tehnikat, relvi jne. Sama käib ka vanaraua ostmise kohta. Nagu ma ülal mainisin, peaks tõepoolest olema igal mobiliseeritul oma relv, aga kindlasti mitte ei ole mõtet osta mingit 10 viiskümmend aastat vana tankitõrjujat, vaid selle asemel 1 uus. Sama pädeb ka transpordi jms koha pealt. Kindlasti oleks vajalik jaotada moon ja relvad mööda eestit laiali peidukutesüsteemi abil, mida ei ole võimalik leida telefoniraamatust. Nii saaks tõepoolest paari minutiga rahvas sõjaväeosadest laiali pudeneda ja ka need, keda siis kodust teki alt välja tõmmatakse, teaks täpselt, kuhu poole Harku metsa minema panna, selle asemel, et näiteks Sidepataljoni varemeid ja sulanud Galile vaatama minna... Parim relvastus ja parim ettevalmistus koos kõige muuga oleks igasugusele välisvaenlasele pinnuks silmas. Keegi ei hakka ükshaaval lennukitega mingeid kaitseväelasi taga ajama. Aga kui näiteks 10 venelast läheks oma 74 aasta AK47 tüüpi automaatidega metsa ja seal ootaks neid 2 hea väljaõppe ja ultramoodsate relvadega varustatud peidikusse varjunud Eesti kaitseväelast, siis ilmselt kostaks kümme lasku ja siis saabuks vaikus ja venelased võiks järgmised kümme sisse saata... Kui aga keset metsa istub palja persse ja vikatiga "vabadusvõitleja", siis on selge, mis tulemus on...

2. Teine variant laidetaks ilmselt iga "humaanse ja demokraatliku" riigivalitsuse poolt maha, aga oleks kindlasti kõige efektiivsem lahendus igasuguse agressiooni puhul. Ja suht odav ka... Lihtsamalt öeldes tuleks varustada inimesed teatava hulga lõhkeaine, teadmistega selle kasutamise kohta ja elukohaga meile võimalikku ohtu kujutavas riigis. Kui keegi nendest riikidest peaks alustama agressiooni Eesti Vabariigi vastu (tuletan meelde, et oletuse kohaselt kõik teised riigid tegelevad oma asjadega ja ei hooli keda kuraditki, mis saab Eestist, või mismoodi Eesti oma sõda peab...), siis hakkavad selle riigi suuremates linnades elamurajoonides toimuma koledad asjad. Ma pakun, et peale mõne(kümne) miljoni inimese teise ilma saatmist elumajade kokkukukkumise teel öisel ajal, hakkavad agresseeriva riigi juhid leidma võimalusi oma vägede kiireks tagasikutsumiseks. Vastasel juhul ei ole poistel enam kuhugi tagasi tulla... Võimalik on isegi sõjaväe sisene mäss, kui nähakse, et kodus on kõik kehvasti. Asi ei ole lihtsalt panuseid väärt. Isegi mõne naaberiigi mitte just eriti teravad juhid peaks sellest aru saama. Ja pealegi ei ole midagi lihtsamat endiste idabloki riikide elurajoonide hävitustööst, seda on mulle kinnitanud ka hea sõber, kes omal ajal NL armees tegeles justnimelt lõhkeainete ja muu sellisega. Toredad paneelmajad lähevad nagu doominod klõbinal koos inimestega.

Oijahh, läks vist liiga militaarseks see tänane teema. Vabandan igal juhul, kui teema huvi ei paku. Täna rohkem ei viitsi, aga homme ehk siis panen ülejäänud mõtted ka ekraanile, mis oleks: ametiühingud, sumo ja koondamine. Kas pole huvitav teemadering?

Militaarmängud

Nädalavahetus möödus rahulikult, kui välja arvata eilne päikeseotsimisretk Lääne-Virumaale. Algus oli väga kena. Sai sõidetud mööda peterburi maanteed Kuusallu ja seal üks tilluke pohmaburks ära manustatud ja päikegi oli selleks ajaks välja tulnud. Mõte tekkis teel olles ja kaarti vaadates, et oleks ju huvitav külastada kohti, kus ei ole enne käinud. Esimene sissesõidutee, kus tundus midagi huvitavat olevat penetreerus metsa veidi enne Arbavere (Tapa) risti ja viis kaunitele viimase jääaja poolt moodustatud mõhnastike ja ooside juurde (oioi, kui tark jutt...) Igal juhul vaade oli kohati väga kena ja otsingute tagajärjel õnnestus leida paar imelist järvekest, mis ei olnud ilmselt turiste eriti näinudki. Imeline - mõtlesime, siia saamegi teha endale mõneks nädalavahetuseks kodu - telgid, lõkked ja muu, mis sellise suvise õueelu juurde käib. Egas midagi, sai koht meelde jäetud ja märgistatud ja siis vaatasime, et läheks ehk mööda teed veel lõuna poole edasi ja vaataks, mis saama hakkab. Tee oli imeline. Täiesti korralikult hööveldatud ja kulges läbi ilusa metsa, mis oli täis mahajäetud talukohti. Kaart (Regio) näitas, et tee peaks kusagil mülkas lõppema ja sellega saigi arvestatud, et ju siis tuleb tagasi pöörata. Iseasi oli see, et kuna tee oli niivõrd heas seisus, siis tekkis põhjuendatud küsimus, et mis mõte oleks hoida sellises heas korras teed, mis viib kuhugi mülkasse... Igal juhul sõitsime edasi, valides oma suurepärast intuitsiooni kasutades erinevaid teeharusid. Lõpuks hakkas tunduma, et midagi peab mäda olema, sest sõit mööda teed, mille pikkuseks oli kaardil märgitud ca. 5 km, oli kestnud julgelt üle poole tunni. OK, kiirused ei olnud just Saksamaa kiirteede väärilised, aga siiski tundus kiirus olevat veidi enam, kui 10 km tunnis. Tagasi ka nagu ei tahtnud minna ja nii me siis sõitsime mööda laant edasi teadmatuse poole. Teel sai vaadatud ka huvitavaid ehitisi, mis koosnesid palkidest ja neile tõmmatud riidetükkidest (proovisime nende otsagi ronida) ning samuti ka mingeid sõjaväelisi eluasemeid, mis olid osavalt meie kaitseväelaste poolt mittemillestki toodetud. Ühel hetkel jõudsime kohta, kus toimus Eesti sõjaväemeeste kogunemine. Kohal olid esindatud nii 32 aasta Volvo tüüpi veoautod, kui ka võimsad maastikuvallutajad VW Iltised, mis on kasutusel ka näiteks Argentiina armees... Kuna asi tundus kahtlane ja sõjaväelasi (eriti Eesti omasid) tasub pigem karta (sest nad tegid lahingharjutusi, kui jumal mõistust jagas), siis keerasime kähku otsa ümber ja läksime otsima alternatiivseid teid eikusagilt kuhugi. Lõpuks õnnestus leida tee, mis tundus kuhugi viivat ja oh imet ühel hetkel hakkas tõesti paistma majake, mis osutus metsavahimajaks. See andis juurde kindlust, et oleme siiski tsivilisatsiooni poole liikumas ja seetõttu sai antud suunast kinni peetud... Kuni hetkeni, kui meie tee tõkestas ilus triibuline tõkkepuu ja meie poole seljaga olev infotahvel, mis osutus sõjaväe polügooni omanduses olevaks. Infotahvel andis meile huvitavat informatisooni selle kohta, et meie selja taha oli jäänud samal ajal toimunud lahinglaskeharjutus metsas (padun 5,56 mm, efektiivne tapakaugus kuni 500m, kuuli algkiirus 950 m/s.) ja nagu TV-poes öeldakse, see ei ole veel kõik. Lisaks sellele harrastati meie poolt huvitavaks tunnistatud ehitiste (ülalmainit jupstükid palkidest ja riidest) pihta suurtükitule andmist ja defineerimata lõhkeharjutusi... Ja raadiost tuli saade Iraagi sõja ja muu huvitava kohta... Õnneks oli teetõke eemaldatava iseloomuga ja kui olime auto ilusasti läbi sõitnud, siis asetasin viisaka inimesena tõkke kenasti keset teed tagasi. Sedakorda olime eluga pääsenud. Muidugi ei tähendanud see veel seda, et päeva oleks saanud lõppenuks kuulutada ja koju minna. Enne oli vaja veel minna Viitnale sööma, sest kuidas siis muidu saaks olla, et käid Viitna kandis ära ja Viitna Kõrtsi ei külastagi? Kuna eelmisest korrast aasta tagasi oli väga kehv kogemus kõrtsi restoranipoolega olemas, otsustasime minna lihtrahva söömlasse maja teises otsas, mida kohalikud ka "bistrooks" kutsuvad. Kõige isuäratavamad tundusid olema kanarullid, mida sai ka üle valjultkoriseva kõhu karjudes tellitud. Ilmselt oleks võimalik kirjeldada küllaltki värvikalt selle... olluse... olemust, mis me taldrikutel enda ette saime, aga ma tõesti ei tahaks isegi hakata lahkama kogu selle asja kurbust, mis meid valdas kui eeldatava suurepärase maitseelamuse asemel saime kühtu loksuma mingid junnid. Siinkohal pean ütlema, et ma jätan nüüd vähemalt viis aastat Viitna Kõrtsi vahele, tänan väga. Õnneks oli autos vähemalt mingit maitsevett, millega sai suurema raipemaitse suust ära, aga kole oli ikkagi... Ja sellega oligi ametlik osa läbi ja peale väikest viiekilomeetrist terviserada ümber Viitna Pikkjärve ja Linajärve saigi võetud suund tagasi koju, kus oli ka vahepeal päikesepoiss välja tulnud... Mis muidugi tänaseks on kadunud ja järele jätnud kliima, mida kadestaks iga Alaskalane... Aga jaanini on veel ainult nädal, sest esimene jaanipäev toimub juba 21 :)...

Näpp püsti ja edasi...

Eino järjest paremaks läheb. Täna siis oli veel toredam öine seiklus. Märkimisväärselt lühem küll, sest kell äratas, aga siiski. Kujutage endale ette, et seisate kusagil väga kitsaste tänavatega vanalinnas. No näiteks Roomas, või kui on vähem fantaasiat, siis minu pärast Tallinnas. Seisatate kusagil seinaorvas, et oma jäätisetuutut nautida ja vaadata möödaliuglevaid turistidehorde, kui järsku muutub õhk paksuks nooltest, mis inimeste peakõrguselt mööda tänavat tuhisevad. Oh seda verepulma... Igal juhul väga haige. Äratus oli konkreetne igal juhul. Samas olin muidugi kenasti varjus, nii et minu jaoks oli see rohkem nagu karneval... Aga eilane päev oli muidu vaikne ja valgus õhtusse, nagu roheline tatt ninast. Ei mingeid ekstsesse. Bingo oli tühi loos, nagu ikka minu jaoks (ei tea, miks küll kõrgharidusega inimesed ei saa aru, et 1% võiduvõimaluse tekitamiseks on vajalik osta kokku ca. 9 000 000 krooni eest pileteid, mida on märksa rohkem, kui 7 900 000 krooni, mis eile kellelegi välja loositi... miinus maksud...) Igal juhul -8 numbrit ja raha wisely spended...
Jalgpall oli igav, nagu ikka Eesti mängud. Minu kübaratõste, et suudeti värav tühi hoida, aga seda saaks ka nii teha, et kõik mehed teeksid väravapostide vahel püramiidi. Buum oma kohustuslikku väravat ei teinud, mis oleks sellest mängust ajaloolise teinud (mina oleks peale Poomi väravast väljavõtmist ta ründeliini pannud, aga kes olen mina?). Ja siis saabus vaikus... Ja täna on siis juba neljas päev kainena. Täiesti kohutav. Huvitav, kas haiged uned kaovad ära, kui ma homme väikese privaatpeo õhtul korraldan... Hmm, tasub proovimist... Igal juhul...
Praegu ei viitsigi rohkem kirjutada. Nagunii ei olekski millest... Hetkel... Vaja uut muusikat tõmbama hakata hoopis, et saaks homme ka midagi endale kõrva toppida õhtul, mitte ainult kõrisse valada...

Reductio ad Absurdum

Tegelikult mõtlesin, et ei viitsi midagi kirjutada. Põhimõtteliselt lihtsalt. Aga siis jällegi mõtlesin, et miks mitte. Selline sisemine võitlus iseendaga. Skiso?

Aga kergeid ajuhälbeid sai täheldatud ka tänasel öösel, kui kõik algas veidi peale kella viite... Nimelt olin korraks üles tõusnud (selle peale, et nägin mingit und, kus olin mingist karbist võtnud mingit ollust, mis mind räigelt oksele ajas, tegelikult ärgates ei olnud paha ega midagi...) ja siis uuesti magama jäänud. Ja siis hakkas pihta. Kõigepealt olin viimast päeva kusagil reisil ja pidin hakkama tagasi lendama. Buss, mis viis lennujaama oli jubedalt täis ja kui lõpuks lennujaama jõudsin, siis olin täiesti läbimärg ja väsinud. Mõtlesin siis, et läheks ujuma. Lennujaamas (?) oli ilus kõrga kaldaga rand, kus sai ilusaid vettehüppeid teha ja puha. Ujusin siis ära ja läksin lennukisse. Lennukis olid istmed täpselt nagu vanas Paz tüüpi bussis. Ehk et siis osad hoopis seinaga paralleelis ja kuna rahvast oli palju, siis hoidsid osad inimesed torudest kunni ja seisid püsti. Sellega sai esimene unenäo osa läbi ja ma leidsin ennast hoopis bussist, mis viis mind minu viimasel reisipäeval lennujaama. Buss oli väga ülerahvastatud ja kui ma kohale jõudsin, siis olin läbimärg ja väsinud. Mõtlesin siis, et läheks ujuma... Asi läks sellevõrra huvitavamaks, et nüüd otsustasin mitte vette hüpata, vaid mingil minule arusaamatul põhjusel hoopis mööda kallast alla ronida. Lõpp hea, kõik hea - sain ujutud ja siis juba Paz tüüpi lennukisse mindud, mis sujuvalt lennujaama viivaks bussiks moondus. Igal juhul toimus kõik täiesti teadlikult ja ausalt öeldes hakkas ikka väga ära kammima juba mingil hetkel, kuni tulin päästvale mõttele kusagil bussipeatuses, mis toimus kusagil siseruumides, maha astuda sellelt karusellilt... kaks automaati käes ja ilma igasuguse infota, kus ma olen, või miks ma olen... Ja siis hakkas helisema päästja äratuskell... Päris segased lood igal juhul. Muidugi selle vastu see ei saa, mis fenomenaalseid unenägusid ma noorpälves nägin, kui ühel juhul vahetult enne ärkamist hakkasid unenäo lõpus jooksma lõputiitrid... See oli ikka selline tase, et ei oskagi midagi kosta. Võibolla keegi kellel on rohkem kogemusi psühholoogidega oskab mingeid järeldusi teha ja mingeid ravimeid soovitada... Võimalik muidugi, et tegu on lihtsalt võõrutusnähtudega, sest mitu päeva ei ole enam juua saanud...

Mis siis veel. Elu on nagu hernes, veereb tasapisi töö vaimus. Eile sai jälle tõlget tehtud. Väga lahe töö iseenesest, aga kui on kole kiire, siis ei jõua üldse asjadega õigeks ajaks valmis, nagu vaja. Ilmapoiss on ka kehvake, aga tekkinud on väike lootus, et kui praegu tuiskab sitta alla päevast päeva, siis ehk jaaniks klaarib ära ja saab minna sedakorda jälle külajaanile koos külajoodikute ja külatoladega viina jooma ja jaanitule kohale viinereid küpsetama. Kuigi ega see vihm ka nüüd mingiks takistuseks ei ole. Ükski jaan ei ole veel sellepärast pidamata jäänud, et vihma sajab.

Ja esmaspäeval kulutasin oma kinkekaardi Selveris ära ja ostsin endale "hullumajandus" nimelise üllitise, mis pidi mind jalust rabama ja üllatama... Olen sellega poole peale jõudnud ja minuni ei ole vele midagi üllatavat jõudnud. 300 egonit mööda sedasamustki alakeha ja ülakeha ühinemise kohta. Autorid on teinud avastuse, et inimesed on oma olemuselt petturid, vargad ja salarassistid. Uuu, milline avastus... Aga eks ma töötan teose ikkagi läbi, mine sa tea, võibolla eelviimasel leheküljel rabatakse mind sellisel moel jalust, et ei saa enam üldse kunagi püsti...

Eile sain noomituse ka (ja mitte esimest korda ja mitte esimeselt inimeselt), et kasutan liiga koledaid ja roppe väljendeid, eks ma püüan ennast parandada. Ausalt ka, no raisk küll. Päriselt. Võibolla kasutan edaspidi näiteks tärne või midagi... Või siis üritan Tammsaare keelt rääkida :)...

Lõpetuseks väike plaadisoovitus ka, kuigi eks ma varsti ikka kinnimajja lähen sellise tegevuse eest. Samas masu ajal tasuta süüa ja peavarju saada poelgi nii paha. Ja poisid on ilusad ;). Nii et mis seal siis ikka... Aga link, kust saab, on siin: http://rapidshare.com/files/242969840/A8.rar.html

Pisikestest koertest ja Tarandist

Alustaks tänast postitust sellest, et kaks korrust allpool elaval muidu väga toredal vene rahvusest vanatädil on väikene koer. Kääbusšnautser on vist tõug, kui ma ei eksi. Koer on esimesel pilgul selline nunnupunnu armas loomake. Aga kuna ta on selline pisike alaarenenud Šnautser (õigemini inimese poolt alaaretatud), siis on tema komplekside mastaapsust suht keeruline sõnadesse panna. Ühesõnaga, kui see "elukas" oleks rihma otsast vaba, siis tõenäoliselt oleks ta koheselt (vabandan väljendit) hetkega mul hambaidpidi persses kinni. Nüüd aga peab ta paraku ainult meeletu kisaga ennast välja elama ja seda kõikide kallal, kes tema jalutustrajektoorile jäävad. Ehk et siis tüüpiline väikese koera kompleks. Kõik on ju tegelikult väga tore, sest ega ma talle eriti teele ette ei ole jäänud ja lõppudelõpuks paistab ta olevat vanatädile väga toredaks kaaslaseks. Kuhu ma tegelikult tahtsin jõuda on see, et kui koer on alaarenenud ja tunneb ennast puudutatuna, siis õigesti hooldatuna ja ettevaatusabinõusid kasutusele võttes ei ole temast muud hullu, kui et väike detsibell, mis inimeste kõrvu sööb. Sitem lugu on see, kui samad kompleksid on küljes inimestel. Eriti ebameeldivad on selles suhtes just sellised alamõõdulised pisikese ajuga mehikesed, kes ei ole kunagi täiskasvanuks saanud. Ja seda nii kehaliselt, kui ka vaimsete mõõdupuude järgi. Kuna mõistust ei ole ja jõudu ka mitte, siis kompenseeritakse see valju ja valimatu klähvimisega. Valatakse kaasinimesed verbaalsete fekaalidega üle ja ollakse ise endaga kohutavalt rahul. Paraku ei ole selle inimese vastasel tegevusel ka mingit mõtet, sest tavaliselt on nad nii kitsa silmaringiga, et tõenäoliselt lööks nad oma nina ära, kui üritaks pead pöörata. Vastu hakates valate ainult õli tulle ja pisikese perverdi vingumine ja klähvimine kostab veel kahe kvartali tagant. Samas kui ma saan aru sellest, kui mul tuleks eraelus selliste (aju)kääbustega tegemist teha. Kehitaks õlgu ja läheks lihtsalt oma teed, las kämbu klähvib. Kurvem lugu on see, kui selliste troppidega tuleb tegemist teha tööalaselt. Siis on suht keeruline nendest mööda minna. Ja kui inimest ka juhtkonna poolt ei suukorvistata, siis ei jõua seda väljaheidete hulka, mida too jätis suust välja ajab, varsti enam keegi taluda. Kurb, kui sellised inimesed töötavad kohtadel, kus nad peavad teiste inimestega suhtlema. Ma mõtlen, et näiteks hauakaevaja või tuukri elukutse sobiks sellistele kõige paremini, aga olgem ausad - kuna rammu ei ole, siis hauda ikka niisama lihtsalt ei viska. Ja tuukri elukutseks on vajalik teatav kehamass... Rääkimata sellest, et mõlema töö jaoks on vaja ka teatavat mõistuse olemasolu, mida sellistel nähvitsatel tavaliselt ei ole. Üldiselt muidugi olen seda meelt, et kui ikka haiglas peale sünnitust on näha, et tegemist on väärarenguga, siis tuleks teha inimkonnale teene ja jäänuk magama panna, muidu kasvabki selliseid kodanikke, nagu nii mõnigi täna meie hulgas ringi jalutab...

Aga nüüd siis mõned päevakajalised teemad ka moraliseerimise kõrvale. Eile siis toimusid toredad valimised. Osalesin valimistel aktiivselt vaadates õhtul ETV ettekandes valimisstuudiot. Valima ei viitsinud minna, laisk nagu ma olen. Tegelikult oli muidugi põhjus proosalisem - lihtsalt jõudsin linna alles peale kaheksat ja oligi sellega selleks korraks kõik. KOV valimistele tuleb vist siis ikka minna, või vähemalt netiski valida, kuigi ega Tallinnas ei tule nagunii mingit normaalset linnavalitsust... Aga kui ei vali, siis on lõpuks kõik volikogulased ka kohukesed ja siis on korras. Praegu vähemalt kojamees kritiseerib... Aga ka eilsed valimised läksid ootuspäraselt. Minu pakkumine; KE-2, RE-2, IRL-1 ja Tarand oli peaaegu, aga nagu selgus läks üks RE hääl ikkagist Sossudele ja nii saabki Padar minna Brüsselisse samakat ajama. Aga ta oli ka eilseks pea ära pesnud, nii et põhimõtteliselt mul ei ole Padari vastu küll midagi. Normaalne säga, kui kasutada noortepärast ja poppi keelt. Tarand oli muidugi selge mineja ja ega see KE kaks kohta ei ole ka mingi imeasi. Vähemalt ühest kisakõrist naissavipätsi näol, saame mõneks ajaks lahti. Vähemalt ei pea vaatama Foorumi saadet, kus ta vahtu välja ajab kuidas ikka maailm on kolekole koht, kui seda ei valitse Savisaarte perekond. La Familia...

Vanad võlad

Nu terekest siis suvisest pealinnast. Vihma lahmab täiega ja elu on täpselt nagu ilmgi... Ehk siis sitt... Jalg läks ka jälle pooleks nagu ikka suve alguses. Nüüd komberdan ringi, nagu mingi pomps. Muidugi on see seotud ka sellega, et eile üritasin teha üldtuimestust, mis algas pudeli veiniga, mis läks üle kaktusezipile, mis läks üle mingile ürgjubedale rummile ja siis tuli muidugi veel viin ka kodust ära juua. Ütleme siis nii, et tuimestus mõjus, aga hommikul oli ikka päris kole olla... Õnneks on nüüd juba parem ja seetõttu otsustasingi mõned vanad võlad ära klaarida... Nimelt sai lubatud, et ilmuvad mõned pildid sellest Piiteri reisist, kus sai osaletud ja siin nad siis nüüd on:

Tegemist Peterhofi esise platsiga, kus kohalikud "ärimehed" pakuvad oma kola ja kus sai esimesel päeval maitstud võrratut penoplastist juustuburgerit...

Peterhofis olid muidugi igast purtskaevud, kujud, lossid ja muud sitta, aga põhitegijad olid ikkagi oravapoisid (ja tüdrukud), kes täiesti süüdimatult turiste ahistasid...

Teel kangelaslinna Leningradi. Kinnisvarabuum buumib täiega. Kraanasid on rohkem, kui kerjuseid tänavatel, keda ei ole ka mitte sugugi vähe...

Pobeedat võeti seal ka täiega vastu. Nojah, mida mina sellest arvan on muidugi iseasi, aga samas ma ei mõista ka Venemaal elavaid venelasi hukka. Las nad siis pealegi olla rahul oma "asvabadiitelitega"...

Ja trammid olid väga ägedad. Laiarööpmelised kusjuures. Ja kolisevad. Aga samas teevad nüüd peatusi ka, nii et impruuvment missugune. Enam ei peagi trammile järele jooksma piimapudelitega kott kolisemas, et lennult peale hüpata. Ja piimapudeleid ka enam poes ei ole, on ainult viinapudelid...

Vaade hotelliaknast. "Pole paha" ütleks Villu, kuigi Villu ei ütle enam suurt midagi. Kotivaras Villu :)... Ühesõnaga võibolla keegi ei tea, mis asi on Aurora, aga tegemist on selle suurepärase revolutsioonilaevaga, mis justkuinagu oleks nõukogude võimu toonud tööliste ja talupoegade juurde jne... Tõeline võim aga on hoopis Aurorast veidi kõrgemal ja seda mitte ainult Venemaal, vaid ka meie koduses banaanikas...

See on jänes. Kui keegi ei tea... Ja asub see silla kõrval, mis viib jänesesaarele.

Näide tüüpilisest alfaisasest. Pisikese peaga jobu. Nimi on Peeter. Aga seeeest põlved läigivad.

Selline see vene karu siis ongi. Joob lutist ja kerjab tänaval. iseenesest muidugi väga nunnu, mis ma oskan ikka öelda.


Selline ekskrementalnaja kamera siis. Ei ole ikka inimmõistusel piire. Peterburg - heade mõtete linn.

Oh taevas, kui laineline taevas. Aga tegelikult tahtsin hoopis Vene vanarauda pildistada. Ei tea, kas sellega sõja korral Narva-Jõesuuni ikka veaks välja, või mitte. Mina pakun et mitte. Ja kuna kahurid nagunii ei tööta, siis ilmselt oleks sõjaväel mõttekam tulla bussidega, mitte riskida merepõhja minemisega...

Lahkumine kangelaslinnast Leningradist. Ei tea, kas kunagi enam näen ma Leninionu? Aga mine sa tea, võibolla viivad siberi rongid sellest mööda?

Igal juhul siis selline väike kokkuvõte. Pilte sai muidugi tehtud kõvasti, aga kuna nende ülespanek siia on paras valu pepus, siis ma rohkem ei viitsi. Mis teha? Ja nüüd hakkab jälle tore töö... Ehk saab õhtuks kaineks ka.

Tervitused teisest ilmast!