Elulähebriburadapidi

Omegut kallis lugeja. Järjekordne kaunis töönädal on videvikku vajumas. Palju koledaid nädalaid on olnud minu töös ja ka see ei saanud selles mõttes refrääniks. Suht mõttetu meeldetuletusena sain päeva lõpuks teada, et meie osakond on mõttetu ja müügitulemused kehvad. Ja ma ise ei tednudki seda. Ja ma ise ei olegi sellele mõelnud. Ja ainult meie juhatajahärrad/jumalused mõtlevad. Ja mitte töötajad. Ja töötajad on lollid. Ja ma võiks ilmselt lõputult seda pläma jätkata, aga tööd on ka vaja teha ja kui mitte tööd teha, siis vähemasti võiks mitte oma närve onada ja millegist asjalikust kirjutada. Pisijuha (kui keegi ei tea, kes on pisijuha, siis minge te ka õige La Republica de las islas Dictatoriase leheküljele aadressil http://www.diktaattori.fi/, sealt saate teada. Muidugi kui Soomet puhute natuke) on ennast jälle eestikeelsena ilmutanud oma kakaplekilises raamatus "Mähkmelööve" - eino mees teab, mis mees räägib... Kuigi eks ta natuke pehmekeseks läinud on. Muidugi mis sa ikka tahad saada, kui mees joob viina asemel mingit juurselleri-ingverijooki. No tramaivõi. Aga eks me kõik jääme vanaks ja neerud keelduvad töötamast, maks streigib ja magu ei tule hommikul enam tööle. Sellised need vanainimese rõõmud on juba kord.

Deathcounter on siis Eestis juba nelja peal. Muidugi minu ennustuseni on veel jupp aega minna, aga juba tuleb. Pean siis silmas nodzugrippi. Kuigi samas mingid kurika/mootorsae/kirve mõrvarid teevad oma tööd täna ikka veel oluliselt kiiremini. Igasugu Koljad ja Jurkad ja Serõid jõuavad rohkem pussitada, kui keskmine eestlane iivetada. Pesapallikurikas on muidugi juba uus tase. Mõtlesin, et peaks ikka vist Baltijaama turult läbi käima ja endale teleskoopnuia ostma. Oi kus rapiks mingeid jobusid, kes oma kurikaga vehkima tuleks... :) Aga eks see on see "oleks" teema... Kui nui endal taskus, siis ei ründa keegi ja kui poollakkutäis peaga kusagil Kadriorus kakerdan, siis tuleb miski pilv mörre jälle ümber, nagu kunagi oli... Õnneks läks õnneks.

Kirjutaks midagi ilusat ka, aga vahepealne elu on niivõrd mõttetu olnud, et ei olegi nagu midagi enda elust kirjutada, pigem elust Eesti tänavatel ja kodudes. Kinopilet on ka odavaks läinud, nii et peaks minema pöffile mingit neokubistlikku psühhosomaatilist film noir tüüpi neogregoriaanlikku iraani draamat vaatama, lugu sellest kuidas Ahmed leidis kõrbest kaamli saba. Või midagi. Täiesti kohutav, milliseks on viimastel aastatel läinud filmivalik... Sellest ma ei räägigi, et enam ei saa kinno tequilat kaasa võtta ega midagi. Oi olid ilusad ajad, kui veel sai Sakalas käidud lõuna-aafrika komöödiaid vaatamas. Pudel kaasa ja see mis edasi sai oli juba legendaarista. Kusjuures me olime ühed soliidsemad kinikülastajad üldse, kui mitte arvestada seda, et mõned jäid lihtsalt enne filmi lõppu magama. Aga seda naljakam oli. Igal juhul hetkel on ka meinstriim kinos suht vaikne. Midagi vaadata peale perekomöödiate ei olegi. Või nojah, kui P.D.Rasti lemmikfilmid pisikestest homovampiiridest ja nende homolibahuntsekspartneritest välja arvata. Juuhuu, kui äge. Jälle hulk filmilinti on raisatud ja seda nii eesti, kui ka soome keeles.

Aga vähemasti on muusikamaailmas ühtteist liikuma hakanud. Üheks toredaks näiteks on järgmisel teisipäeval 08.12 ilmuv uus 30 Seconds to Marsi album, mille siia lõpetuseks lisangi. Tõmmake ja kuulake. Minu arvates kohati väga hea üllitis.

http://rapidshare.com/files/316189165/30SMTW.zip.html

Seagripist ja muustki huvitavast...

Kell hakkab vaikselt neli saama ja seda mitte päeval vaid öösel. Lihtsalt ei ole und hetkel kusagilt võtta ja mõtted panevad umbes 150kmh ringi peas. Mitte, et oleks mingeid väga ülevaid vms mõtteid, aga lihtsalt 7 pudeli t õlut ja kaks liitrit veini on oma töö teinud. Aga kui minna tõsisemaks, siis tegelikult on meil ju nii mõndagi huvitavat mõelda, näiteks H1N1. Tegime väikese ennustusvõistluse tööl. teiste ennustused olid vahemikus 15 kuni 35 surnut esimeseks aprilliks 2010... mina oma tuntud pessimismis muidugi surusin osuti põhja ja pakkusin 20 000 koolnut... Samas pean nüüd vabandama, et vale numbri pakkusin... Tegelikult pakuks 39 000 inimest, sest paraku oleme hetkel täpselt samas seisus, kui 1918 kui meie maad laastas täpselt sama viirus H1N1, mida tollal kutsuti küll Hispaania gripiks ja mis hävitas enam kui 4% eesti elanikkonnast ja 3,5% maailma rahvastikust. Ravimeid ei olnud siis ja ei ole ka praegu, kui keegi tahab ennast selles osas petta ja ette kujutada, et meil on olemas vaktsiinid jms, siis uniastage edasi... Mitte midagi meil ei ole. On ainult tore uus tööseadus, mis kohustab inimest tööl edasi käima ka haigena ja nakatama kõike ettejuhtuvat. Ühesõnaga, nagu ma juba augustis ütlesin - talv on tulekul ja paljud meist kevadet enam ei näe... On siis põhjuseks masu või haigused, aga selge on see, et igasugu haigused on valinud päris õige aja oma levikuks, kui riigil raha ei ole ja kusi on majas. Ma arvan, et paarsada tuhat suud on meie riigil vähem toita kevadeks 2010 ja siiani ei ole ma just palju oma ennustustes mööda pannud. Nii tore on mäletada seda, kui ma paar aastat tagasi ennustasin masu tulekut ja kõik irvitasid minu üle... Nüüd on see siis käes ja see on alles algus... Kutsuge mind pessimistiks, kui soovite...

Homme algab ka järjekordne Sumo suurturniir, mida peab jälgima ka kehvades oludes. Ja kui kellelgi on pakkuda tööd Oregoni osariigis, siis on kõik pakkumised teretulnud.

Ja lõpuks väike muusikasoovitus ka, nii gei kui see ka ei ole...

http://rapidshare.com/files/307159286/DADA.zip.html

Punaterror Tallinnas jätkub veel neli aastat.

Nüüd on siis käes see, mida haritud eestlane kartis ja mida salamisi loodeti siiski mitte juhtuvat. Tallinnas on võim taas neljaks aastaks Sm. Savisaare ja tema kõrge haritustasemega vihmavarjuhoidjate käes. Keegi kuskil Moskvas lööb rõõmust kindlasti käsi kokku ja tantsib kazatsokki, et meie oma väike ja armas eestimaine Ramzan Kadõrov on jälle Moskva rahade ja inimeste abil pukki pandud. Kõige rohkem kahju on mul sellest, et sellise asja üle ei saa meie riigis otsustada mitte riigi kodanikud, vaid kaalukeeleks on just nimelt riigivaenulikud ja välismaalastest kokk Zenjad. Paari aasta taguse seisuga elas meie riigis vastavalt rahvastikuministri kodulehele enam kui 115 000 kodakondsuseta isikut, kes on olnud liiga laisad tegemaks kodakondsuseksamit, või ei soovi oma Vene kodakondsust Eesti oma vastu vahetada lisaks nendele, kes omavad teise riigi kodakondsust. Kui me nüüd eeldame, et nendest 115 tuhandest elavad pooled Tallinnas ja teine pool laias laastus Ida-Virumaal, siis võime julgelt öelda, et Tallinnas said Keskerakondlased oma 114 tuhandest häälest ca. 45 % ehk siis üle 50 000 hääle just nimelt nendelt samadelt kodakondsuseta isikutelt. Ilma nende häälteta oleks Kesk saanud vaid 65 000 häält, mis oleks neile pakkunud küll valimisvõidu peaaegu kaks korda suurema häältearvuga, kui seda said Reform või IRL, kuid kindlasti oleks sellisel juhul olnud võimalus, et riigi tähtsuselt kolmandale ametipostile Vabariigi Presidendi ja Peaministri järel oleks astunud inimene, kellel on ka Eesti Vabariigi kodanike toetus. Kui me võrdleme IRLi, Reformi ja Sotside häälte koondarvu, siis see on ca. 89 500, mis annaks neile kokku üle 50 mandaadi Tallinna volikogus. Loomulikult on selline tagantjärele rusikatega vehkimine mõttetu ja tänase seisuga on meil uus linnavalitsus, kes tõenäoliselt "jei kommentaari" on järgmise nelja aasta jooksul toimuvaid linnarahva varade vargusi mitte mingil moel, nagu see on toimunud ka eelmistel aastatel. Küll aga peaks meie riigikogu väga tõsiselt mõtlema sellele, kas elu Eestimaal ei peaks ikkagi juhtima ja reguleerima Eesti Vabariigi kodanikud. Minu autunne sai eile riivatud ja seda sai kindlasti ka teiste vähegi eestimeelsete inimeste autunne. Kahju küll, aga nii see on. Saast mu meelest...

Öääh, magada tahaks...

Tere jälle, üle tüki aja. Tegelt on jäänud selline pikem paus sellepärast, et ei olegi nagu millestki kirjutada... Viimane post oli ka selgelt üleliigne, mingit erilist mõtet sealt otsida oleks ilmselt liigne... (2 x liigne ühes lauses. Täiesti ebakorrektne keelekasutus, andestage minu keelekasutus.)

Nädalad tulevad ja lähevad. Tali on tulemas. Midagi väga toredat ei ole sündinud, midagi väga koledat ka mitte. Poliitikud panevad üksteisele ära. Lasnamäel avatakse mingeid kentsakaid parke ja Kadriorus lastakse ilutulestikku. Kaubanduskeskustes märatsevad rahvahulgad, et saada paari kingi...

Siiski on ka midagi toredat, nimelt on vähemalt alanud üle lombi uus seriaalihooaeg, ehk et siis on mida tõmmata ja vaadata. Mitte et mul väga palju aega üle oleks, aga samas jah... ja muusikat tuleb ka nii mis robiseb. Igast jama ka muidugi, a la titicacamaria vms. Aga seda hälvet ei pea õnneks kuulama ja suurem asi Supertsaari saate sõber ma ka ei ole, nii et enisveis. Ja Zyngal tuli uus MafiaWars ka välja. See on selline lõbus lisategevus, mida saab vabadel hetkedel mudida, kui huvi on... See eeldab küll MySpace või Facebooki konto olemasolu, aga samas on väga lõbus ja peab ütlema, et ka üllatuslikult sõltuvustekitav mänguke. Paneb majanduslikult mõtlema jne. Vahva. Pealegi olen alati nautinud inimeste kastilöömist, kuigi virtuaalset. Ja üldsielt olen siiski vägivalla vastane... Vms... Kuigi eks selles osas võiks ka inimesed, kes mind tunnevad nii mõndagi huvitavat rääkida... Aga see selleks. Lihtsalt nii nunnu oli näiteks üks episood tuntud Prantsuse väärtfilmist Dobermann, kui mootorrattepolitseinik sai endale väikese üllatuspaketi granaadi näol kiivri vahele... Vahva. Aga jah, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Täna sai näiteks käidud Tallinna Ettevõtluspäeval, või oleks ehk parem öelda, keskkerakonna valimispäeval, sest Viru keskuse fuajees ei toimunud absoluutselt mitte midagi. Ilmselt on antud ürituse taga jälle mõni nendest arulagedatest blondiinvihmavarjuhoidjatestsasiskalassisest, kellel on kupli all tühjus, või mingi toorvorsti meenutav aine... Palju õnne linnavalitsusele, et on suudetud teha selline vahva üritus...

Praegu ei olegi rohkem mingeid mõtteid, aga kui neid tekib näiteks nädalavahetusel, siis panen aga kirja. Ehk on edaspidi veidi rohkem aega ka, sest järgmisel kahel nädalal on küll mingi räme rabelemine, aga siis jälle rahulikum...

Lõpetuseks väike muusikasoovitus ka:

http://rapidshare.com/files/290228164/AMPLBSTB.zip.html

Lapsed kooli

Täna on siis see tore päev, kus linn kubiseb uimerdavatest alaealistest, kes ranits näpus kooli poole ja kooli poolt tormavad. Eestlased viisid õpetajatele astreid ja roose, venelased nelke. Muidu ei olnud vahet midagi. Ja sebrade juures seisavad mornide nägudega ja kollaste jakkidega miilitsaonud ja tädid. Kõik algab taas, ainult et väga ebatüüpiliselt pilviselt ja kerge tibutamisegagi (masu?)... Seoses sellega mõtlesin, et tõmbaks väikeseid paralleele tööinimeste ja kooliinimeste seltskondade vahele. Tegelikult ma tean, et paljud arvavad, et kui kool läbi, siis elu muutub ja kaovad sellised klassivahed, nagu me neid koolis tunneme. Aga mul on Teile uudis, kallid koolilapsed - sittagi ei muutu. Aga sisuliselt võib inimesed koolis ja ka kontoris jagada kahte põhigrupeeringusse (kindlasti on neid veel, aga ma ei viitsi praegu väga sügavuti ja psühhosomaatiliselt asja süüvima hakata. Igal juhul, here we go:

1. Ülbik - ilmselt tüüpilisim koolistereotüüp. Inimene, kes juba esimesest päevast hakkab teistega tüli norima ja sitta loopima. Koolis tavaliselt ka teistest veidi tugevam ja võibolla ka vanem kodanik, kes omab tavalisest oluliselt väiksemat aju ja peenist, aga sellevõrra suuremat ego. Üldjuhul võetakse ette nohikud (sest nende muskel on samavõrra väiksem, kui nende aju suurem, võrreldes ülbikutega) või lihtsalt erinevad inimesed (kuigi siin võib peituda oht peksa saada, sest erinev ei tähenda veel füüsilist allajäämist ja tegelikult on ülbikul tema tohutu ego kõrval ka tohutu alaväärsuskompleks, millega seoses ta tegelikult kardab ise peksa saada rohkem, kui midagi muud, sest tema maine vajab ju ometigi kaitsmist). Hea variant on, kui klassis või koolis on üks ülbik, sest ülbikud on ka väga osavad grupeerumises ja seoses sellega on oht peksa saamiseks isegi neil kodanikel, kes tegelikult on nii vaimselt, kui ka füüsiliselt ülbiku üksikisendist igal juhtumil üle. Aga kui ülbikud grupeeruvad (nagu see toimus ka näiteks minu koolipõlves), siis on sitt lugu. Ja kui ka pedagoogidel on suht savi, mis toimub, siis ei olegi midagi muud teha, kui nentida, et sitt lugu küll, aga kui elada tahad, siis tuleb väljuda kehvemal juhul akna kaudu... Töökeskkonnas on muidugi füüsiline mõjutamine suht ebatõenäoline, kui just ei ole tegu elukutseliste ragbimängijatega, seega saavad ülbikud ennast kenasti välja elada psühholoogilises sõjas. Igasugune seljataga pasaga loopimine, kõrgema seisundi ärakasutamine jne on ere näide ülbikutest, kes on mingil minule arusaamatul põhjusel suutnud kooli lõpetada...

Ajumaht - 2; välimus - 6; suhtlemisoskus - 3; ihuramm - 8; rahakoti paksus - 6

1.1 Spordipoiss - tegelikult suht lähedane lihtsalt ülbikule, vahe seisneb lihtsalt selles, et kodanik on ennast suutnud jõusaalis ka kenasti punni ajada, et saaks nohkarile molli sõita. Muidugi on ka neid sportlasi, kes ei tegele jõutõstmisega, vaid mõne kestvusalaga, aga põhimõte jääb samaks, sest kes meist siis ei teaks fakti, et spordipoiss oli trennis, kui jumal ajusid jagas. Paraku on ka täna kooliõpilaste hulgas neid, kes miskipärast arvavad, et nende tulevik ongi olla staar spordiareenil ja haridus, haritus ja teadmised on suht mage teema, mis rohkem igasugu brainiacide eralõbu. Eks see kurb üllatus neid peale kooli lõppu tabab, kui selgub, et tegelikult on tegemist küll Kivi-Vigala tugevaima odamehega, kelle odakaared ulatuvad isegi 60 meetri taha, aga paraku isegi Eesti mastaabis ei ole teha mitte sittagi... Ja siis ongi meil veel üks Värnik, ainult et oda ka veel ei lenda. Sitt lugu, mis ma oskan öelda. Kuna juba eelmises kirjelduses sai välja toodud, et füüsilise mõjutamisega on töökeskkonnas suht kehvad lood, siis on spordipoisi tulevik ilmselt veelgi kehvem, sest temasugune ei oska isegi sõnadega midagi teha. Sõnavara koosneb põhiliselt sõnadest "möhhh", "Ömmm" ja lausetest "parem äär, parem äär, jookse jookse..." millega just kaugele oma karjääriredelil ei sõua... Kui just endale mingit spordiklubi ei tee, aga sellega me teame kõik, kuhu jõuavad dzuudomehed ja muud sportlased...

Ajumaht - 1; välimus - 5; suhtlemisoskus - 1; ihuramm - 10; rahakoti paksus - 5

1.2 DJ - jah, minu ajal oli selline vend ka veel koolis tegija. Kas ta nüüd ka enam on... Mnjah, vist enam mitte niiväga, sest igaüks oskab arvutis lugusid kokku miksida ja koolipidusid vist ka enam eriti ei tehta... Vähemasti mina ei ole kuulnud. Aga selle kodaniku puhul mängivad ilmselt põhirolli mitte niiväga tema enda omadused, vaid tunnetus, et tema on maailma naba. Sisuliselt on tegemist samasuguse suurushullustuse põdejaga, nagu need vennad, kes kesklinnas paar aastat tagasi aknaid sisse peksid ja karjusid "vsjooo naashe, vsjooo naashe". Hiljem muidugi tuli kainenemine ja arusaam, et keegi pole karistamatu (kuigi karistused olid muidugi naeruväärsed...). Sama efekt ilmselt tekib ka DJ tüüpi inimesel, kui kool läbi ja austajatehordid (pole vahet mis soost) on kuhugi ära kadunud. Siis on käes see hetk, kus tuleks ise millegagi hakkama saada, aga kuna seda ei ole kunagi tehtud, siis on väga kehvad lood. Ilmselt võiks samasse patta panna ka rikaste inimeste võsukesed, kes on harjunud sellega, et kõik tehakse ette ja taha ära ja ise ei pea oma kaunist peakest üldse vaevama. Ja kui siis masu vanemate kukrukesed kenasti lagedaks teeb või lihtsalt kokkupõrge kalluriga esivanemad rediseid vaatama saadab, siis on ikka täiesti (vabandage väljendust) neegri persses... Ka tööl on selliseid näha, kes on kogu ellu kõik kuldkandikul ette saanud ja kui nüüd oleks vaja ise tööd teha ja vaeva näha, siis on kusi majas. Ja siis minnakse teiste juurde oma šarmiga lööma... Paraku on tööinimesed juba suht arenenud (nojah, kui spordipoisid välja arvata) ja lihtsalt ilusate silmade eest keegi midagi tegema ei hakka.

Ajumaht - 1; välimus - 8; suhtlemisoskus - 7; ihuramm - 3; rahakoti paksus - 10

1.3 Iluinimesed - loogika mängib jälle oma julma mängu - need on need inimesed, kes ei pea suurt pingutama, sest välimus teeb oma töö (eksju on nummi poiss siin pildi peal, väga kompu :p). Väike lohukestega naeratus ja õpetajad on valmis panema kasvõi kuue, kui see peaks väikese tüdruku või poisi soov olema. Kõik on ju iseenesest tore ja tegelikult ei tarvitse iluinimene isegi ülbik olla, seega võime ta panna selle 1.3 alla suht tinglikult, sest ega iluinimene ei pea kuri olema. Ega isegi mitte klassikalises mõttes loll, sest ta oskab ju vägagi hästi oma välimust ära kasutada, et saavutada oma tahet, mis on ju iseenesest vägagi hea omadus. Probleemid algavad tavaliselt isegi mitte koolis vaid just hilisemas elus, kui minnakse tööle, saadakse vanemaks, tulevad kortsud ja muud ilmselged vanadusele viitavad väikesed iluvead (me käik määrime igasugu kreeme ja jama endale peale, aga vanemaks jääme ikka) ja siis äkki selgub, et kui minnakse näiteks juhataja juurde ja tehakse kelmikas nägu, pilgutatakse silma ja õõnestatakse endale vajalikud lohukesed põskedesse, soovides eriteeneid oma tagasihoidliku isiku suhtes, siis äkki vaatab juhataja põlglikult lontis põskedesse tekkinud lohukesi, krabab noorel blondil sekretäril kannist ja kamandab sind hoopis tööle... Ja siis on pettumist oi kui palju... Sitt lugu küll, kui kolmekümneselt selgub, et elu on otsa saanud. Ja kui siis harjumusest, et kõik tuleb niisama, tuleb lahti saada ja parema tuleviku nimel hoopis tööd tegema. Selleks ajaks on ka vastassugupoole paremad esindajad ka juba kinni ja nooremad mõistagi vana kubu enam ei taha. Ehk siis löögid allapoole vööd nii ametialaselt, kui ka eraelus.

Ajumaht - 3; välimus - 10; suhtlemisoskus - 5; ihuramm - 2; rahakoti paksus - 6

2. Jobu - ehk siis inimene, kes nende edukate ja osavate ja ilusate silmis on jobu. Kas ta seda ka tegelikult on... Nojah, eks see muidugi paistab hilisemas elus paremini välja. Igal juhul on jobu punktis 1 ja 1.1 mainitud kodanike peksukott ja lõbustusvahend. Tihti juhtub, et jobud leiavad ennast pimedatest ruumidest, tüdrukute wc põrandalt, puu otsa riputatuna, kooliasjadeta, alasti, solgiga üle kallatuna and you name it, mis veel... Punktides 1.2 ja 1.3 toodud kodanike silmis jobud üldjuhul demolekuliseeruvad, ehk siis neid lihtsalt ei eksisteeri nähtavas maailmas. Võimalik, et kusagil paralleeluniversumis, aga sellele üritavad iluinimesed ja DJd lihtsalt mitte mõelda, sest esiteks oleks isegi see nende jaoks vastik ja teiseks tuleks mõelda, mis paneb ju pea valutama ja ajab higistama, mis ei oleks üldse hip, ega pop. Ega cool. Jobu samas ise on suht sõbralik ja mitmeti nutikas kodanik, kes õpib ka ülbikute teelt kõrvale hoidma, kui ta on aru saanud, et jobude klassi kuulumine on paratamatus ja vastuhakk mõttetu. Tööelus on jobud tavaliselt (juhul, kui neil ei ole osavalt õnnestunud jätta endast mulje, kui väga lahedatest inimestest, kes kooliajal tegid kõvasti sporti ja olid oma kooli DJd) inimesed, kellest sõltub ettevõtte tulevik. Kui igasugu jutumehed ja alfaisased on niisama mõttetu pagas, siis jobu teeb tegelikult ka töö ära. Ja juhul, kui ka ettevõtte juht on välja kasvanud jobude hulgast (mida siiski üldjuhul ei juhtu), siis võib isegi juhtuda, et saavutatakse ülemaailmne edu (näited - Apple inc, Microsoft jne... Sisuliselt kõik maailma edukad ettevõtted...).

Ajumaht - 8; välimus - 2; suhtlemisoskus - 5; ihuramm - 3; rahakoti paksus - 5

2.1 Geenius - inimene, kes on lihtsalt ajukubatuurilt teistest nii palju üle, et teised ei saa temast lihtsalt aru, isegi kui nad seda sooviks. Geenius viskab tihti nalja teemadel nagu kvantfüüsika, molekulaarbioloogia, nanotehnoloogia jne jne. Võimalik ka et näiteks hoopis kunstiteemadel, kas ikka Dali oli dada või ei olnud... Igal juhul ei saa 99% inimestest 99% tema jutust mitte midagi aru ja seoses sellega lõppeb koolis vestlus geeniuse jaoks pimedates ruumides, tüdrukute wc põrandalt, puu otsa riputatuna, kooliasjadeta, alasti, solgiga üle kallatuna and you name it, mis veel... See ei tähenda aga, et kui seesama geenius leiutab 15 aastaselt teleporteerumisseadme, ei võiks ta veel täiesti täisväärtuslikku elu elada, sest tihtipeale on geenius tegelikult väga osav pidutseja ja kui ta leiab omasuguse vastassugupoole esindaja, siis ka tõenäoliselt suht oskuslik suhtleja (kuigi seda ei ole veel keegi näinud...). Tööelus selliseid üldiselt ei kohta, nende koht on siis kas kusagil eralaboris (või militaarlaboris) midagi leiutamas, või Playboy mansionis lõbusasti aega veetmas, kui leiutus tehtud.

Ajumaht - 11; välimus - 2; suhtlemisoskus - 1; ihuramm - 1; rahakoti paksus - koolis 0, pärast 10.

2.2 Subkulturist - see on inimene, kes on väga süüvinud mingisse subkultuuri. Minu ajal olid sellisteks hevimehed ja punkarid, nüüd siis ilmselt igasugu emod ja gootid ja muud karvased ja sulelised. Ühesõnaga kõik, mis on veidigi erinev peavoolust. Ehk et siis kui Sa ei sõida 84 aasta bemmuga, ei kuula kas a)gippgoppi või b)träänss või c) breikbiiti ja ei kanna vastavaid riideid, siis oled Sa lihtsalt lootusetu downer ja võid minna ennast kuuri taga maha lasta (või siis emode puhul endal veenid läbi nüsida nüri žiletiga). Meil jäi küll täiesti vahele selliste indieinimeste generatsioon, kes oleks ka ilmselt olnud samasugused luuserid. Igasugused muud huvid, mis ei hõlma hängimist, tšillimist või niisama jobutamist (täiskasvanud kusjuures ei hängi ega tšilli, vaid egotripivad (sellise toreda väljendi leiutasin eelmine nädalavahetus)) on samuti out. Ausalt öeldes on väga raske öelda, kuhu need inimesed peale kooli lähevad. Eks mõned lihtsalt saavad sellest välisest subkultureerimisest üle ja hakkavad nö. "korralikeks inimesteks", teised lihtsalt jätkavad valitud suunda väljendades ennast kunstis (kujutavas või misiganes muus vormis), ilmselt Ivo Uukivi on ellu lõpuni Rott, tahab ta seda või mitte. Kuigi ilmselt ikka tahab.

Ajumaht - 7; välimus 1/10 (kuidas kellelegi); suhtlemisoskus - 6; ihuramm - 3; rahakoti paksus - 6

2.3 Sügavalt pohhuist - inimene, keda lihtsalt ei huvita. No lihtsalt ei huvita. Ei tegele ta kellegi kiusamisega, ega mingite subkultuuridega. Ei ole rumal inimene, välja ei paista, esile ei tüki, kooliväliseid tegevusi ei oma. Joob õlut juba varajasest noorusest. Teeb trenni ka, kui viitsib (ja kui meelde tuleb). Õpib ka kui viitsib (ja kui meelde tuleb). Intelligents on tavaliselt kõrgem, kui ümbritseval elukeskkonnal, aga ei viitsi seda potentsiaali kudagi tööle panna. Elu on üldjuhul lill. Kui mõni eriti pealetükkiv ülbik hakkab mörisema, siis sõidab Sügavalt pohhuist talle lihtsalt torni ise eriti huvitumata, millised võiks olla tagajärjed. Aga üldiselt ei panda Sügavalt Pohhuisti üldiselt tähelegi, esiteks sellepärast, et ta ei viitsi suhelda ja teisalt sellepärast, et ta ei viitsi ka eriti koolis käia. Kooli lõpetab selline inimene keskpäraste tulemustega. Tööd ta ei otsi. Töö tuleb ise tema juurde. Karjääri ta ei tee, karjäär tuleb ise tema juurde. Ja üldjuhul jõuab ta süsteemis suht kõrgele, sest tal on lihtsalt nii pohhui, et mitte midagi ei lähe ka totaalselt peesse. Kui tal täiskasvanuna raha ei ole, siis ta lihtsalt leiab raha. Ja kui ikka raha ei ole, siis tal on pohhui. Õlleraha ikka on. Ja kui siin ei ole, siis on mujal. Sügavalt Pohhuist on väga hea suhtleja, kui ta viitsib seda olla. Aga kui ei viitsi, siis on tal pohhui. Ja kui tal ükskord tuleb minna liiva madisele külla, siis võib olla suht kindel, et tema matustel ei osale eriti palju inimesi. Aga arvake ära, kas see huvitab Sügavalt Pohhuisti? Ei, sest tal on siis juba väga sügavalt pohhui.

Ajumaht - 8; välimus - 5; suhtlemisoskus - 10 (kui viitsib); ihuramm - 6; rahakoti paksus - pohhui pole või (ehk et siis kui on, siis on, kui ei ole, siis tuleb...)?

Sellised tüübid siis... Mis ma muud oskangi öelda? Ilusat kooliaasta algust kõikidele.

Vananaistesuvi

Esimene töönädal on jäänud seljataha ja veidi vähem on und, kui eelmise nädala samal ajahetkel. Tundub, nagu hakkaks selle jamaga ära harjuma juba. Ka teine puhkuse pool möödus vahelduva eduga, sai Eestimaal ja ka kuuevarbaliste juures ringi kolistatud ja ilma ja inimesi imestatud. Lätis muuseas on oluliselt tõusnud liikluskultuur, mida Eesti mölakatest autojuhtide puhul paraku täheldada ei saa. Ka sealpool piiri olid ainukesed maanteepederastid ikka kauni Eestimaa esindajad. Õnneks oli enne piiri ka Läti liikluspolitsei ilusasti ootel, nii et kaunis oli kohe vaadata, kuidas enamvähem kõik Eesti NSV numbrit kandvad liiklusvahendid rajalt maha võeti. Ehk said ka ikka korraliku trahvi, et ei oleks enam soovi gaasipedaali tallata mõni aeg vähemalt. Eelmisel nädalal austasin oma kohalolekuga ka meie kauni pealinna veelgi kaunima peaväljaku avamist. Kõik oleks väga tore olnud, kui ei oleks olnud usuhullude propagandat ja savipunni pooletunnist agitatsiooni. Nojah, muidugi keskkonnasõbrana pean ka ütlema, et nende tuhandete väikeste hülgepoegade tapmine ei olnud ka linnaviletsuse poolt ilus, aga mis sinna ikka parata... Life sucks and then You die... Nädalaga sai veidi uudistest ka pildi ette, et mis siis meie kaunis pealinnas toimub (vahepeal nimelt ei olnud üldse mingeid meediume käepärast, jäid nägemata Sumo suurturniir ja muudki huvitavad asjad). Aga ega miskit huvitavat ei olnudki toimunud. Kellegi madonna kontsert, mille salvestisi vaadates oli küll tunne, et misjaoks minna vaatama mingit väga väga viletsa kvaliteediga asja. Ei olnud seal nägu ega tegu. Ma mõtsin, et selle aja peale (kaua see madonna juba lavalaudu nühib - 60 aastat? 70 aastat?) võiks nagu vähemalt viisi pidada, aga eks ta vist rohkem stuudios üleshaibitud karbitoode ole. Kurb kui inimesed sellist sitta kuulata tahavad, aga noh, eks sitatarbijaid ongi ju rohkem, kui neid, kes väärtkraami otsivad ja tarbivad. Siis oli miski mühin veel selle kohta, et peale seda äpardunud kontserti oli toimunud miski pidu kultuuritutele ja ilmselgelt alaarenenud eesti "staarikestele" eesotsas ajusaagimiga kusagil kirikus. Nojah, ootan huviga kas avaldatakse ka mingid nimekirjad, kes siis on eesti kõige väiksema ajumahuga inimesed. Seda et ajusaagim kõrgendatud tähelepanuvajadusega vanamutist debiilik on, seda teadsid juba ammu kõik vähegi haritud inimesed, aga oleks huvitav teada, kellega edaspidi veel kohtumist vältida.

Nädalavahetus sedakorda möödus väga vaikselt. Ainult väikesed öised arvutiraalimised koos maitsvate joogipoolistega ja eile sai ka natuke korilusega tegeletud ja seenepoisse metsas maha lõigatud, nüüd on mida masu ajal süüa, kuigi seente toiteväärtus pidi olema ilus ja ümmargune 0. Aga maitsevad ju hästi, nii et õllekõrvale krõbistada sobivad ikka...

Eile vaatasin veel õhtul teleekraani ja jäi silma üks tore Gillette reklaam, kus antud info kohaselt kasutab väidetavalt 600 miljonit meest Gillette tooteid. Väga naljakas reklaam oli. Mina turundusinimesena oleks pannud küll kasutajate arvuks veel hoopis 600 miljardit, sest ega loll telepublikum nagunii mitte millestki aru ju ei saa. Aga minu väikeste arvutuste kohaselt ei saa see arv olla mitte kuidagi suurem, kui 15 miljonit ja ausalt öeldes ma ei usu ka sellesse eriti. Nimelt on meie planeedi 6 miljardist inimesest ca. 3 miljardit naised, kes ei ole mehed (obviously), ülejäänud on siis ilmselt mehed. Seejärel lahutan sellest seltskonnast maha ca 95% maa elanikkonnast, kes elavad oma kaunist elu allpool vaesuspiiri, ehk kes oma 1 dollarise kuupalgaga ei osta mingeid habemeajamisvahendeid. Kraabitakse kas vanaisa kindzalliga või siis terava kiviga oma larhvi, või kasvatatakse Dumbledore habe endale lihtsalt. Seega jääb meile alles ca 150 miljonit meest, kes oleks üldse võimelised mingit vahendit ostma. Järgmine lahutustehe tuleb teha seoses usuliste eripäradega, nimelt on ca 25% inimkonnast islami usku ja selle usu kohaselt ei ole mitte eriti normaalne meestel oma habet ajada. Seega jääb meile alles umbes 110 miljonit meest. Sellest kogusest ajab mees tõenäoliselt oma habet umbes pooltel juhtudel habemeajamismasinaga ja mingil 10% meestest lihtsalt habet ei ajatagi, ehk et siis jääb alles veel ainult 45 miljonit kandidaati Gillette lõuakraabitsa kasutamisele. Ja siis tuleb tuua sisse veel Gillette konkurendid, kelledest vähemasti kaks (Schick ja Wilkinson) ei jää kindlasti väga palju Gillettele alla ja kui me lisame veel igasugu kohalikud tooted, mis vähemasti aasias ja venemaal on väga populaarsed, siis võib oletada, et kui ehk veerand sellest kraabitsaturust on Gillette käes, siis nad võivad ikka väga rahul olla. Seega on minu arvestuste kohaselt tegelik meeste arv, kes igapäevaselt Gillette habemeajamisvahendeid kasutavad kusagil 11 - 12 miljoni kanti. Seda ei ole muidugi vähe, aga korrutada see arv reklaamis viiekümnega... No ma ei tea... Samas muidugi on kindlasti piisavalt inimesi, kes seda ka usuvad, nii et jõudu teile kuulumaks nende "600 miljoni mehe" hulka :)

Lõpuks ometi sain ka mõned kreeka pildid fotokast siia arvutisse, nii et lisan need ka tänase päeva jooksul siia ja lõpetuseks ka väikene muusikaline vahepala, mis viimasel ajal meeldima on hakanud. Suht omapärane asi, nii et kõikidele kindlasti ei meeldi, aga mulle meeldib...

http://rapidshare.com/files/270802816/OCOE.zip.html

Puhkus, osa 1

Kõigepealt üks õpetlik pildike netiavarustest. Mnjah, eks seksuaalkasvatus on muidugi oluline mõnes mõttes...

Aga nüüd siis väike ülevaade sellest, mis tehtud ja mis teoksil.

1. Brüno

2. Puhkuse esimese osa esimene pool Eestimaal

3. Puhkuse esimese osa teine pool Kreekamaal
4. Töönädala tegemised

1. Niisiis - Brüno. Mis ma ikka oskangi eriti lisada peale selle, et tasub kindlasti minna liikuvaid pilte vaatama kinoteatrisse, sest sellist filmi ei ole enne tehtud ja ilmselt enam ei tehta ka, kui Al Aqsa Märtribrigaadid Sasha maha löövad, nagu sai lubatud. Imelik on muidugi see, et lisaks normaalsete inimeste kiitusele on antud teos saanud ka kriitikute (need andetud, kes ise millegiga hakkama ei saa...) heakskiidu ja 10 punkti. Arvustuseks nii palju, et filmi ajal jooksis saalist minema kokku mingi 4 inimest, kes ei suutnud ilmselt enam okset pidada või olid lihtsalt nõrganärvilised. Mul vana perverdina ei olnud häda midagi, mugisin oma cockporni (emm, popcorni st) ja tundsin elust rõõmu.

2. Eestimaal sai külastatud kalleid vanemaid ühel väikesel saarekesel, mida isegi enda kodumaaks pean, nimelt Hiiumaal. Oli üldiselt tore, praamijärjekordi ei olnud, ilmad olid ilusad, grill maitses hästi, õlu veelgi paremini ja elu oli täiega lill... Siis külastasin toredat rannakest mandrieestis nimega Valgerand, mis jääb peksupealinna Pärnu äärealla ja kus on just valminud uued rajatised ja kõik on väga kenaks tehtud. Kindlasti tasub minna ;) Ainuke konks asja juures on see, et oma auto jätke küll heaga Lihula maantee äärde, sest parklasse võite te küll hommikul parkida, aga kui tekib tahtmine parklast lahkuda enne öö saabumist, siis unustage selline luksus küll ära. Nimelt olid noxikud kõik autod korralikult neljas reas kinni parkinud. Mul õnnestus küll auto liikuma saada, aga peale ridade vahel sõitmise ei olnud suurt midagi teha. Õnneks ajas mingi munduhvel oma kaubiku viimase väljasõidu tee eest korraks ära, nii et pääsesin sealt hullumajast minema, aga ei ole tore sõita mingis meetrises vahes tagurpidi slaalomit, kui selgub, et jälle üks väljapääs on kinni pargitud. Kuradi mudapead ma ütlen...

3. Sai käidud konti soendamas ja päikest piilumas Kreeta saarel Kreekamaal. Suured tänud TopToursile, kes oskuslikult on oma lennu (erinevalt teistest Eesti pakkujatest) paigutanud sellisesse öisesse aega, et kodus enam magada ei jõua ja lennukis on ca 3 mm laiused vahed ja seljatoed umbes 15 cm kõrgused. Ehk et siis minusugune paks ja pikk töll ei saanud magamisest unistadagi. Lennukist väljudes oli enamvähem selline tunne, nagu elaval surnul, kes juhtumisi surnuaiast välja pääsenud kondama. Väga räige igal juhul. Ja siis selgus hotellis, et tube hakatakse ametlikult jagama alles kell 14.00, aga tulles vastu turistide soovile antakse ikkagi osad toad kohe ka kätte ja ülejäänud siis, kui koristus on tehtud. Kolm korda võib arvata, kas mina olin nende hulgas, kes toa kätte said? Muidugi ei olnud ja toa sain kätte viimasena, et et siis peale mingit kahetunnist ootamist. Väga lõbus igal juhul. Aga kui toa kätte sain, siis enam unesoovi ei olnud ja sai mindud randa uimlema ja niisama ennast värskendama. Õhtul sai veel natuke ringi vaadatud ja "Supermaketid" üles otsitud, millele tänu sain endale ka mõned kesvamärjukesed soetada ja õhtupoolik sumbus kaunilt õllesse... Järgmised päevad möödusid peamiselt rannatooli kulutades (1 päev - 5 EUR) ja õhtust menüüd selles suhtes vahetatud, et õlu vahetus välja veini vastu. Kuna söök oli kenasti reisipaketi sees, siis sai seda ka manustatud nii hommikul, kui ka õhtul. Ega ei saagi midagi halba öelda selle toidu kohta, kui ehk seda, et kohviga on küll kreeklastel kehvad lood. Sellist solki ei ole ma küll enne joonud. Ilmselt pandi sellesse 30 liitrisesse tünni kunagi 1994 aastal kaks teelusikatäit kohvipuru ja nüüd on siiani igal hommikul uus vesi peale lastud... Ütleme nii, et ma ei ole enam ammu niimoodi kohvi nautinud, kui tagasilennul lahustuvat kohvi. Ja üldiselt ma mingi lahustuva sõber küll ei ole. Aga see selleks. Igal juhul tekkis pika mõtlemise peale ka soov ikkagi autokest rentida ja eks siis saigi see raudruun endale tellitud. Toyota Yaris tüüpi automaatkäigukastiga punn, aga muidu polnud väga vigagi. ainult ühel korral õnnestus mootor mingil moel välja suretada ja loomulikult olin sel hetkel just keset mägiteed ennast ümber pööramas. Nii et kaunis... Ja muidugi ei suvatsenud auto D asendis ka mitte käivituda, nii et ootasin jupp aega seal kuristiku serval, et millal tuleb veoauto kurvist ja mu lömastab. Lõpuks sai ikkagi rondile elu sisse puhutud ja edasi läks elu juba kenasti. Sai vaadeldud looduslikke koopamoodustisi ja mingeid väga vanu (ca 3500 aastat vanu, või nagu tabavalt öeldi "1500 aastat enne jõule - 1500 BC) ehitatud kivihunnikuid, mida rahvale demotakse Knossose nime all. Ega seal eriti midagi hüpata neil ei ole, sest isegi meie äärelinnade küprokmajad on paremas seisus, kui see "loss" seal. Paar sammast ja hunnik kive. Aga eks sellised need arheoloogiamälestised ongi. Vähe paremas seisus oli hotellist 8km asuvas linnas Rethymnos asuv tsitadell, mis oli suht kenake, kuigi kirikusse sisse ei lastud, aga see selleks, mina olen nagunii suht kadunud hing taevastele jõududele ja katla ääres on ka koht juba broneeritud. Igal juhul jõudsin õhtul elusalt hotelli tagasi ja isegi kütust kulus ainult 20 liitrit... Ja peale seda oligi käes viimane päev, mis sai jällegi veedetud rannas vedeledes ja aeg-ajalt kalu vaatamas käies. Aijaa, kalu sai näha ka Kretaquariumi nimelises kohas autotuuril. Igal juhul soovitan sinna ka minna, kui keegi peaks Kreetale sattuma. Ja siis oligi käes aeg tagasi Eestimaa suvesse sõita...

Aga nagu alati, paneks plussid ja miinused ka siia kirja:

+ Ilusad ja alati soojad ilmad. Pilvi ei olnud eriti nähagi ja kui oligi, siis peale hommikusööki olid nad uttu tõmmanud. Mitte et seal udu oleks olnud, see on lihtsalt väljend selline...

+ Kõik suht käe-jala juures, poed, lõbustusasutused, söögikohad jms

+ Bussitransport toimis suht kenasti ja oli odav ka pealekauba, sest kes see siis ikka jaksab endale terveks nädalaks autot rentida...

+ Loodus, kui ikka viitsid autoga mägedesse ronida, siis on Kreetal ikka väga vingeid koopaid ja mägesid. Võibolla Tsehhis olid paremad koopad, aga need on ka Euroopa suurimad. Igal juhul oleks olnud kahju, kui ma ei oleks sinna läinud...

- Kohv

- Liiklus

Ja mõned pildid siis ka lõpuks olemas :)

Selline nägi välja hotell, kus sai nädalakene veedetud. Rohelise ukse taga on väikene kambrike. Pruuni aknakatte taga on sisuliselt lahtine uks, mille igaüks oleks võinud suvalisel ajal lihtsalt lahti lükata.

Kassipere kusagil Rethymno lähistel. Väga normaalsed kassid olid :)

Lenin Rethymno väljakul. OK, tegelikult ei olnud Lenin, aga vanad ajad tulid meelde küll...

Sellised näevad välja Kreeta "jõed". Mida pole, seda pole...

Kusjuures väga hea külm õlu oli.

4. Ja nüüd siis vahelduseks ka tööl vaja jälle olla. Eile sai natuke planeerimist tehtud ja ehk ikka saame oma asjad uuesti käima. Muidu on ilmselt müügiosakond varsti kogu koosseisus silla alla, kaasa arvatud mina oma turunduse tegemistega. Muidugi hetkel on midagi vara öelda, sest suvi käimas ja ega keegi nagunii mitte millegagi ka ei tegele, aga ehk septembrist hakkab jälle ülesmäge vedama...

Eile venitasin siis endal ikka silmaluuke niikaua lahti, kuni Fightclub läbi sai. Ka üks tore film, mis näitab elavalt, et kui ikka soovi ja pealehakkamist on, siis suudab inimene mägesid liigutada. Iseasi, kas nüüd just inimkonna hüvanguks aga ikkagi... Filmi kõrvale sai kolm pudelit veini ka ära joodud ja täna on veidi kummaline olla. Seagripp ja vein ei ole ikka hea segu, peab ütlema... Aga kaks ja pool päeva on veel jäänud ja siis saab taas puhata, eks siis näis, kuhu sellel korral minek... Ega kaugele ei viitsi vist enam minna, aga kuuevarbalised (lätlased, kui keegi veel ei tea) tuleks ikka üle vaadata ja ehk sõbralikku vennasvabariiki Leedussegi korraks oma jalakesed tõsta... Aga eks see sõltub erinevatest asjaoludest...

Lõpetuseks panen siia ühe plaadikese ka, mis peaks sellise meloodilisema muusika sõpradele kindlasti sobima :)

http://rapidshare.com/files/261305224/DLTT.zip.html

Suvikäes

Eks see nüüd jääb ilmselt mingiks ajaks minu viimaseks postituseks, kuna suvi on nüüd käes ja puhkused tulemas... Esialgu kaon kaheks nädalaks ja kui jumal ja juhatus annavad, siis peale nädalast töörügamist saab jälle kaheks nädalaks haihtuda... Võibolla pean põhjendama, miks selline tore koomiks siin täna on. Nimelt toimus eelmisel nädalal meil jälle kallite ülemuste külaskäik välismaalt. Oli lõbus vaadata, kuidas aega surnuks saab lüüa. Teemad ise vist nii lõbusad küll ei olnud, aga mis siin ikka muud oodata, kui firma päästmiseks pole siiani midagi ette võetud... Aga tegelikult ma ei viitsi suveajal mingit majandus ja masujuttu ajada. Erinevalt mõnedest, kes ei suuda enam üldse kodu üles leida. Kallikesed, ande andeks kui ma kedagi solvan, aga kui inimestel on kodus ikka keegi, kes neid sinna ootab ja kui inimestel on mingeid hobisid või mida iganes muud teha, siis võiks sellist ületunnitamist (tasuta kusjuures) ikkagi haigusena defineerida. Kurb muidugi, kui meie kallis kompanii nüüd põhja läheb mulinal, aga ega enda tervise minematöötamine ka midagi ei aita. Kui ikka juhid ei viitsi midagi selle vastu ette võtta, siis ei olegi midagi teha... Lihtsalt minu pisike aju ei suuda aru saada, kuidas täiskasvanud inimene ei saa aru sellest, et palgatööline töötab selleks, et ülemustele ja omanikele raha teenida. Ja kui sa teed tasuta ületunde, siis needsamad ülemused ja omanikud hõõruvasd käsi kokku, et näe kui tore, meil on mingid debiilikud tööl, kes teevad meile pappi oma vabast ajast ja me ei pea neile isegi mingit lisatasu maksma. Vot ei saa aru, kuidas inimesed, kes muidu on ometigi intelligentsed kodanikud, ei suuda sellest aru saada, et tööl käiakse selleks, et raha teenida. Raha teenida selleks, et nautida elu väljaspool tööd. Mitte selleks, et saaks veelgi rohkem kontoris (või liini ääres) istuda ja tasuta tööd teha...
Aga inaff sellest teemast, ega minu kaagutamine narkomaane ei paranda... Eile algas siis läbu ja rullnoxikute aasta üritus - Õllesummer. Kahju muidugi, et sellest mõttest, mis kunagi asja algatajatel oli, ei ole enam midagi järele jäänud. Parim näide on sellest muidugi see, et üks tuttav, kes juba mitu nädalat on jalalt jalale keksinud ja viiepäevapileteid soetanud, ütles minu küsimise peale, et talle õlu üldse ei meeldigi... Eino anna olla. Mida kuradit Sa sinna Õllesummerile siis ronid, kui Sa õlut ei armasta? Aga samas, ega see üritus ei olegi enam ammu mingi õllesõbra üritus. Pigem justnimelt ähmase pilguga rulliku läbu. Minnakse atrofeerikust jaagupit või omastarustsoomlast tilltollerit vaatama ja põõsas viina jooma. Väga haige. Kahju, et siin lähedal ühtegi tõelist õllefestarit ei toimu. Eelmine nädal just vaatasin, et kusagil karu****s Ameerikas (oli vist Ohios kusagil) toimus suurematsorti õllefestival. Mingi 600 sorti õlut, tõelised õlleguurud koos, lõbusad inimesed jne jne jne. Aga meil? Alekokk (mitte, et mul midagi alekoki vastu oleks, peale Saku surma saab just nende õlukest tarbitud, kui just mingi eriline sündmus ei ole ja mõni uus õlu meie poodidesse saabunud on) ja veel paar õlut, mis ka meie poodides saadaval... No kamoon mehed, nimetage see üritus ikka ümber, sest õllesummer see pole enam ammugi. Ja ükski endast lugupidav õllesõber ilmselt ka seal enam erilise entusiasmiga ei käi. Eelmisel aastal mõtlesin, et proovin. Kuna mulle mörisevad rullikud ei meeldi ja tilltolleri sõber ma ka ei ole, siis oli pettumus suur. Pilet ei olnud küll õnneks väga kallis, nii et kaotus ei olnud väga suur, aga masendus tuli ikkagi peale... Eile sattusin Peetrikale õhtul tuiama ja nägin ka "õllesõpru" põõsastes Lauaviina viskamas, et kohapeal oleks ikka muskel suurem ja saaks kellelegi molli sõita. Ajame endale siilika pähe ja lähme kaklema. Väga lahe. Kappa dressides tsikid ka kaasa ja ongi pidu missugune. Kurb igal juhul, et eestlane selline laudatagune saastarahvas on. Ja kuna minagi olen sama rahva hulgast, siis ilmselt olen ka mina samasugune... Nii et tegin eile endalegi paar õlut kodus, nautisin head kirjandust ja eestikeelseid merelaule...
Aga nüüd on vaja veel paar päeva tööle pühenduda, et oleks ikka sügisepoole ka midagi teha, sest ega ma tegelikult töötuks jäämisest eriti huvitatud ei ole. Mõtteid on igasuguseid, kuidas asja siin paremaks teha, aga eks siis paistab, kas need ka tööle hakkavad...

Kaelavalupäev

Kael valutab rämedalt, vajan soolakambrit ja korralikku sauna...

Ei aga tegelikult ka...

Nojah, mis ma siin ikka ägan, nagunii on kõik puhkusel ja peesitavad kusagil rannas hetkel, mina loll pean kontooras istuma ja tegelema mingi uudiskirja ülevaatamisega, et inimesed ikka suve ajal ka korrektset ja akuraatset infot saaksid. Mitte et mul selle vastu midagi oleks. Kui ma juba kontoris pean istuma, siis on tore kui tööd ka leidub, muidu oleks ikka päris masendav vast...

Aga vahepeal on toimunud kaunis jaanimadin, mis seisnes sisuliselt kuuest päevast non-stop söömisest ja joomisest, nagu need eestlaste jaanikud ikka välja näevad. 21sel sai käidud jahimeeste pidus. Jahiselts sai 40 aastaseks ja mina vana jahimehena muidugi olin põhitegija. OK, tegelikult mul pole püssigi (vähemalt sellist puust ja metallist mitte...) ja ma ei poolda armsate metskitsepoegade mahatapmist... Küll aga pooldan ma nende grillimist madalal tulel ja seejärel mahlase liha õgimist. Metskitsepoegi sedakorda ei pakutud, küll aga oli orki aetud isand metssiga ja sealt nüsiti maitsvaid kebabe. Lisaks sellele pakuti veel imelisi suitsuräimi ja võimalust soetada endale alekoki õlut hinnaga 20 krooni per purk. Ja eks me siis soetasimegi, kui mul 13 tükki oli ära joodud ja sinna vahele veel ka väikesed tervisenapsud juubilari hea tervise soovimiseks, siis otsustasime minna külajaanitulele, mis sattus ka just samal päeval toimuma. Kuna Honda crv tüüpi autodes on kohta vaid 5 inimese jaoks, siis otsustasin ennast teadusele ohvriks tuua ja leppisin kohaga pagasiruumis. Ja ausalt öeldes oli väga mõnus. Ruumi laialt ja ei loksutanud ka (väga). Kahjuks sellega minu õhtupoolik minu jaoks ka lõppes, sest jaanituleplatsil toimunust ma suurt ei mäleta. Igal juhul ärkasin järgmisel hommikul voodis ja tervis ei olnudki väga halb. Esmaspäeval sai tundud tagasi meie kalli vabariigi pealinna Tallinnasse. Kuna jaanivarustuse varumiseks oli suht viimnepäev, siis saigi pool päeva sellega tegeletud. Ainuke asi, mida enam saada ei olnud võimalik, oli lavaš. Kurb, aga mis teha. Lisaks sellele sai Rimis käidud vanematest daamidest koosnevat müüjaparki ärritamas, kuna tekkis mõte, et teeks jaaniõhtul väikese vorstiklubi ja seoses sellega pidin ostma igat vorsti ühe (1) tüki. Kuna häbi tahtis maa alla vajutada, siis soetasin siiski igast sordist kaks (2) vorsti, sest muidu oleks ilmselt mind teatud kehaosapidi vorstiviilutaja vahele aetud. Kõik möödus siiski rahulikult ja jõudsin eluga koju. 23 juuni algas sellega, et sai rallitud Vooremaale, kus peale väikest ühistööd kaevu ehitamisel (mis koosnes peamiselt tööst tänaval (ei mitte seda, mis inimesed kohe arvama hakkavad, ma ei ole piisavalt atraktiivne, et oma keha müüa, kuigi me lootsime küll, et ehk korjavad mõned Lamborghiniga mimmud meid peale...) ja niisama vahtimisest, kui peremees segu valas) korkisime lahti esimesed õlled. Kahjuks olin endale kaasavaraks soetanud toredat tšehhi tumedat, mis tähendab, et kui kell oli ca. 11 ja mul oli 9 õlut edukalt nabanööri taha tõmmatud, ei olnud veel seda tunnetki, et oleks jooma hakatud. Ja siis otsustasime minna külajaanitulele, mis sattus ka just samal päeval toimuma (kõlab juba klišeelikult?). Kuna elu Vooremaal on veidi kallim, siis seal sai alekoki õlut 25 krooni eest. Sai siis paar tükki neidki maitstud, et tutvuda kohalike toodete ja eluoluga ja kuna see ei olnud just kõige huvitavam jaanituli (no kui ehk naistele korraldatud kõrrega õlleimemise võistlus välja arvata), siis läksime oma jaanituld süütama. Kui külajaanitule leegi kõrguseks oli hinnanguliselt umbes 5 meetrit, siis meil õnnestus süüdata tuli, mis leekis nii kõrgele, et hakkas tekkima kerge mure, kas ma ikka olen võimeline kustutama metsatulekahju kolme kaheliitrise pulberkustutiga, mis mul autos olid ja milledest üks oli pahaks läinud juba aastal 97... Aga õnneks jäi tuluke pikkamööda väiksemaks ja saimegi õhtuga edasi minna. Kavas oli kuurikino, ehk et siis näitasime projektoriga tekikotile (sest lina me ei leidnud sellist, mis oleks sobinud) vanu Eesti telefilme... Väga hariv oli igal juhul ja kui ma kella kahe paiku magama keerasin, siis oli kõik väga hästi s.t. õhtut võis lugeda kordaläinuks...

Aga eile oli hommikul mõte, et läheks randa, mis päädis sellega, et sai aknast välja vaadatud ja nenditud, et rannailma ei ole küll mitte kusagil. Kõikjal olid mustad pilved ja vihm oli ka kohekohe algamas. Ja siis juhtus jõuluime ja pilved kadusid nagu nõiaväel. Muidugi oli siis vaja minna Viimsi randa peesitama ja mina muidugi panin kohe ka vette, kus küll mõlemad jalad krampi kiskusid, aga ega siis õige mees sellest ei hooli... Ja nüüd siis olemegi jõudnud ringiga tagasi jutu alguse juurde, et kurat kus kael valutab :(... Veest välja tulles selgus ka kurb tõsiasi, et punase lipu alla olid rannavalvepoisid kirjutanud vee temperatuuriks koguni 13 kraadi... Nojah, ei olnud küll väga soe...

Aga nüüd on vaja jälle töö kallale asuda ja kahe nädala pärast (kui ilmad juba koledad) saab puhata ka ehk... Sinnamaale loen Michael Jacksoni surmasaagat ja ülistamisi, mida nüüd kõik kohad täis. Arumaisaa, kuni surmani kotiti meest nii et polnud hoo ja hoobi vahet, nüüd siis on järsku "armastatud popikuningas" jne surnud. Mõttetu press... Mitte, et ma mingi hirmus mihkli fänn oleks, aga isegi mina pean möönma, et kui nüüd mihkel on surnud, siis ega ei olegi enam suurt kedagi sellist tõeliselt suurt staari alles. no võibolla Madonna ja Rolling Stones välja arvata. Ülejäänud on ikkagi paratamatult staarikesed ja suht kohaliku tähtsusega tegelased... Eesti "staaridest" ma ei räägikski... Need ei ole mingid staarid, mida iganes nad endast ka ei arvaks...

Ja lõpuks väike telepoe pakkumine, kus pakutakse patareidel töötavat patareide laadijat. Väga nunnu ju...

Jaaniku hõng

Tundub, et täna on selline lugu, et saan veidi aega mõnedest (minu jaoks) huvitavatest teemadest rääkida :)

1. Koondamised ja ametiühingud - nüüd on siis selge, et tööseadus tuleb kogu oma karmuses ja eks need peakesed hakkavad esimesel juulil lendama (kes teab, võibolla minu oma teiste seas...). Mis ma ikka oskan öelda - ega keskmise inimese käest nagunii ei küsita, mis neile meeldib või ei meeldi. Kes siis ei tahaks saada koondamisel aastapalka, nagu eelmisel nädalavahetusel "olukorrast riigis" saates rääkis? Aga eks seal on omad konksud ka, sest siis läheks ilmselt kuhi firmasid lihtsalt pankrotti ja alustaks nädal hiljem uue nime all tegutsemist ja urineeriks kõrge kaarega kõikidele võlanõudjatele peale. Kaasa arvatud ekstöölised...

Ametiühingute streik oli lapsemäng, nagu ikka. Lootused olid päris heaks krutitud, aga välja tuli nii nagu alati. Streikida tuleks ikka nii, nagu seda tehakse Hispaanias ja Prantsude juures. Nädalaks kogu transport (k.a. lennundus, bussid, taksod jne jne jne) seisma ja kolmandal päeval läheb kisa selliseks, et valitsejad peavad lihtsalt midagi ette võtma, mitte nii et üks kurblik trollijuht seisab kusagil mustamäe teel sarved maas ja omast arust streigib. Sellised lollid, kes sellist streiki teevad, tulevadki lahti lasta... Ja ma ei tea, mis tolad seda AÜ asja üldse juhivad, kui nad lasevad mingil spontaansel streigil sündida, millega inimesed riskivad oma tööga. Mina nõuaks nende üksikute streikijate asemel lahtilaskmise puhul kohtu kaudu selle saamata palga AÜ käest kätte ilusasti.

2. Sumo - vaatasin ühte toredat dokfilmi kaadrit selle kohta, mis toimub Sumo tagatubades, asja saab vaadata siin: http://www.abc.net.au/foreign/content/2009/s2593545.htm. Kommentaariks võibolla niipalju, et vägisi tahab hakata selline läänelik ja lodev suhtumine Sumosse jõudma. Noored poisid lähevad ja tahavad kohe hakata staarideks ja jõuda tippu, samas ei taheta selle nimel üldse vaeva näha, joostakse minema jne. Ma saaks aru, kui tegemist oleks mingite lääneriikidest tulnud hellikutega, aga tegemist on kohalike Jaapani noortega, kes ei ole enda jaoks selgeks teinud, et Sumomehe koduks on tema koduklubi ja nooremad peavad tegema kõvemate vennikeste eest asjad ära, on selleks siis tubade koristamine või kokkamine. Lisaks sellele on ju trenn nii kole raske ja vahel peab isegi pikali kukkuma. Täielikud jobud, ma ütlen küll. Tegelikult taandub kõik ikkagi ühele asjale - kui Sa tahad millegis tipus olla, siis tuleb paljustki loobuda ja selle nimel kõvasti tööd teha. Kes seda teha ei viitsi ja ei ole selleks valmis, see põrub nii et kolin taga... Aga lisaks sellele on siis nüüd Eestimaal esilinastunud dokfilm Baruto e. Kaido elust, mida oleks küll hädasti vaja näha. Eks peab tasapisi uurima hakkama, kus seda siis ikkagi näha saab, sest mingid jamad pidid jätkuvalt olema Jaapani Sumoliidu ja muude asjaajajatega.

3. Ostin endale teisipäeval ühe uue raamatu. Eks ma oleks selle nagunii ostnud, kui oleks enne silma jäänud, aga igal juhul nüüd ostsin ära ja pean ütlema, et Juha Vuorinen on endiselt minu kirjanduslik jumal. No ei ole võimalik niimoodi kirjutada. Lihtsalt ei ole võimalik. Ei ole võimalik. Eile õhtuks oli raamat läbi ja oleks sama hooga ahminud veel mõned Juha raamatud, aga ei olnud hetkel käepärast... Nutt tuli suurest härdusest peale, et keegi oskab sellisel kaunil moel enda mõtteid avaldada. Mõni kohe oskab. Eriti räme oli muidugi perereis Kanaaridele, lihtsalt tuli kohe silme ette ka meie väikene tripp aastavahetusel, kus ühel hommikul oli täpselt sama tunne, kui akna taga oli purgaa, puud lendasid ringi, rand uppus ja kõrvalsaarel olid teed nii mägedest, kui ka rannast minema viidud... Aga mina ei oska seda kõike lihtsalt nii hästi sõnadesse panna. Igal juhul ma soovitan jumala pärast kõikidele, kes on väsinud masust, trallist tööpuuduse ümber ja sellest rõlgest kliimast, mis meid siin igapäevaselt ümbritseb.

Ja siis kirjutab mingi troll kusagil foorumis, et Juha Vuorineni raamatuid ei tohiks lugeda, sest "See on väga vastikult kirjutatud ja selle lugemine võib teid õigelt elurajalt kõrvale juhtida pluss mõrvata veel kõik teie unistused ka takkapihta" ja soovitab lugeda kellegi joodikust ja narkomaanist laksualuse murjani Coelho soperdisi... Buhhaahhhhaaa, lubage naerda. Loeme ikka seda, mis kodune ja ka kultuuriliselt sarnane. Ei ole vaja teha nägu, nagu me saaks aru mingist sfäärides hõljuvate mõttemütsikeste imeteostest. Aga samas on see väga tore, kui mingi kuivanud ajudega plont (vabandan nüüd kõikide mittekuivanud ajudega valgepäiste tütarlaste ees) hakkab seltskonnas filosofeerima järjekordse "Alkeemiku" teemadel... Böö, igav... Ja müts maha Coelho ees, kes suutis koomasena mingi plätserdise maha panna ja mõned lollid usuvad, et see ongi kõrgem kunst. Eks see on vist sama seltskond, kes käisid kunstihoones vaatamas purki lastud sitta ja uskusid, et see on kunst... Edu teile filosoofilised erudiidid!

Ja nüüd on käes aeg minna jaani pidama. Viis päeva pidu ja pillerkaart. Millest tuleb küll sõna piller? Soome keeles on see tableti nimetusi, et siis tabletikaar? Hmm. Vot ei tea. Ja Aristet ei ole ka kusagilt hetkel võtta. Küll aga on poed täis õlut, rummi ja sakummi. Heihei ja lähen maksa marineerima...

Lubadused, lubadused..., osa 2

Niisiis ei ole mul ka täna aega kirjutada ametiühingutest, Sumost ja koondamistest. Tänane vabandusekõrvane on väike rummikokteilide retseptikas...

Bahama Mama

8 g kohvilikööri

15 g tumedat rummi

15 g kookoselikööri

8 g valget rummi

poole sidruni mahl

120 g ananassimahla

Hurricane

30 g viina

8 g granaatõuna siirupit

30 g gini

30 g valget rummi

15 g tumedat rummi

30 g amaretto mandlilikööri

30 g triple sec apelsinilikööri

greibimahla

ananassimahla

Cuba Libre

60 g valget rummi

poole laimi mahl

Coca-Cola

Long Island Ice Tea

8 g gini

8 g viina

8 g valget rummi

8 g tumedat tequilat

8 g triple sec apelsinilikööri

30 g "sweet and sour mix" siirupi ja sidrunimahla segu

180 g cocacolat

1 purustatud sidrun (võib lisada, aga ei pea)

Mojito

40 g valget rummi

12 mündilehte

1 sl suhkrut

15 g laimimahla

60 g soodavett (maitsestamata toonikut)

Pina Colada

90 g valget rummi

3 sl kookosekreemi

3 sl purustatud ananassi

Rum Runner

25 g valget rummi

8 g mustikalikööri

8 g banaanikreemi

60 g apelsinimahla

240 g purustatud jääd

Vabandan ette tõlke pärast, aga joogid on muidu enamuses head. Eriti hästi laksavad kindlasti segujoogid Hurricane ja Long Island Ice Tea. Ise olen rohkem Kuuba Vabaduse pooldaja... Patria o muerte!!!

Lubadused, lubadused...

... jajah, ehk siis homme tõesti leian sutsu aega midagi kirjutada. Täna mitte. Aga väike kena pildike otse veebiavarustest siiski...

Militaarmängud, osa 2

Tegelikult on veel päris palju teemasid, mis viimasel ajal kummitamas, aga kuna eile sai militaari teemal juhtumisi ots lahti tehtud, siis täna jätkaks... Ehk võibolla teema lõpetuseks ka midagi muud huvitavat, mis pea sees kumiseb, aga eks paistab, kui kaua mul täna töö kõrvalt aega on...

Võibolla on mõned inimesed ka minu arvamusest Eesti kaitsevõime ja kaitseväe osas juba teadlikud, aga kui leidub mõni, kes juhtumisi seda plätserdist siin netis loeb, siis kirjeldaks seda ikkagi veelkord... Ja kui nüüd mõni mõtleb, et hakkab jälle pihta see surnute kallal norimine, siis ei kavatse seda kindlasti mitte teha. See mis eile Afganistanis juhtus on kole lugu ja kahju on noormehe perest ja sugulastest. Teema, mis mul peas mõlgub on pigem seotud just Eesti kaitsega kohapeal, sest jutt, et "Eesti kaitseb ennast, sõdides Iraagis (või millises iganes maailma teises otsas asuvas sõjakoldes)" on väga odav poliitiline demagoogia...

Aga jah, Eesti kaitsevõime... Siinkohal pean kohe lisama, et ma ei ole küll sõjanduse spetsialist, aga olen teeninud EW kaitseväes kenasti oma aega, jälgin pidevalt meie armee tegevusi ja muudki, mis puudutab maailmas ja meie piiride taga toimuvat. Hetkel näeb siis Eesti kaitsevõime välja nii:

1. Meil on võimalik (kas ikka on, jääb muidugi väga kaheldavaks, aga oletame, et on...) mobiliseerida sõjaseisukorras ca. 100 000 meest.

2. Meil on mingi hulk kergerelvastust (automaadid, püstolid jne). Jällegi kahtlen, et neid kõikidele jagub, või kui jagub relvi, siis moona ikka mitte.

3. Meil on mingi väga väike hulk korralikku ja toimivat raskerelvastust (suurtükid, haubitsad, raketiseadeldised). Lisaks sellele hunnik vanarauda, mille toimimine on kergelt öeldes väga kahtlane.

4. Meil on olemas väga hea väljaõppega logistika ja abiväeosad, kes tegelevad miinide otsimise, arstiabi osutamise, hingeabi osutamise (kaplanite arv on tõusuteel) ja muu sellisega.

5. Meil ei ole - lennuväge, mereväge, tankiväge, korralikke õhutõrjesüsteeme, eriväljaõppega spetsialiste, motiveeritud, haritud ja heade kogemustega piisava suurusega ohvitserkonda.

Kõigepealt siis selle kohta, mis meil on. Põhimõtteliselt on meil võimalik relva alla panna ca 100 000 inimest, kellest ca 90% ei oma mingit, või omavad väga vähest või väga kaua aega tagasi omandatud väljaõpet. Relvastus on keskpärane. On riike, kus on paremad võimalused (juhtivad NATO riigid) ja riike, kus seis veelgi hullem (toredad idamaad, aafrika ja venemaa). Relvad asuvad meil mitte mingites salajastes peidikutes üle meie laia kodumaa, vaid sõjaväeosades, mille aadressid on olemas nii infoveebis, kui ka kõikides teistes väga lihtsalt juurdepääsetavates kohtades.

Nüüd oletagem, et meile tungib kallale mõni mitte nii sõbralik välisvaenlane. Oletagem, et see on Venemaa, mis sellest et võimalus on väike ja nad ei teeks seda jne jne jne. Oletagem, et olukord maailmas on läinud nii kehvaks, et igaüks tegeleb omaenda asjadega ja kedagi ei huvita NATO, mingid viiendad lõiked mingist leppest vms (vastasel juhul tõenäoliselt ei ole mingi üldine agressioon tõenäoline, siis on pigem Gruusia II). Selge on, et mingit mõttetut väikeriiki keegi tuumaseentega kostitama ei hakka. Seega tehakse esimene puhastustöö hävitajate ja selle järel pommitajatega. Hävitaja jõuab Tallinna kohale (arvestades selle lennukiirust (siinkohal võtsin aluseks igavese romu MIG-29, mille kiirus on M2+) ja seda, et meie radarid võtavad seda alles tõsise ohuna, kui lennukid on Rakvere kohal) ca. 2,5 minutiga. Selle ajaga peaks olema meie sõjaväelise juhtkonna arvates kõik Tallinnas asuvad ja hetkel ajateenijate ja palgalise sõjaväega väeosad olema komplekteeritud, kokku pakitud, relvastatud ja väravast metsa suunas välja sõitnud. Minu isikliku kogemuse järgi võin öelda, et parimal juhul ollakse selleks ajaks koridoris riides ja rivis. See tähendab, et vähemalt ollakse oma viimased oma eluhetked üleval. Jipii. Peale seda võetakse umbes 10 minuti jooksul maha kõik mingisugusegi strateegilise tähendusega objektid ja sõda on põhimõtteliselt lõppenud. Ei ole enam kedagi, kes kedagi mobiliseeriks, varustaks (ja millega?) ja positsioonidele viiks. Sellele järgneb idapiiri taga valmistunud väeosade üle piiri Eestisse sissetoomine ja kahe päevaga on kogu avantüür lõppenud. Võimalik, et vastupanu osutavad mõned AK-dega relvastatud kaitseliitlased, kes hoiavad relva kodus ja kellel seetõttu on õnnestunud esimese paugutamise käest pääseda, aga paartuhat kaitseliitlast ei ole mingi jõud, mida kuidagigi arvestatavaks pidada. Tavaline kodanik, kellel relva ei ole, ei saa suurt midagi teha ja ongi kõik. Isegi, kui jääb veel mõni sõdurpoiss metsa oma Galili pigistama, ei ole tal enam riiki, mille eest sõdida.

Tundub võibolla pessimistlik? Aga ma olengi pessimist. Vähemalt, mis puudutab suuri mulle "Eesti kaitsevõimest". Tänasel kujul on Eesti ohvitserkond üle võtnud 100% omaaegsest nõukogude mentaliteedist, kui tõepoolest oli võimalik Põhjasõja ajal Soomlaste vastu kasutada kaitserajatistena oma langenud punamütsikeste laipu. Sisuliselt toimus juhtimine nii "jalle sai miljoon sjodurit sjurma? Ah, hui sniimi, sjaadame uue miljooni". Eesti kaitsevägi ei saa ja ka ei tohi nii mõelda. Meie jaoks on kõige jaburam mõtteviis "sõdur ei pea mõtlema, sõduri asi on teenida ja mitte mõelda...". Iga sõdur Eesti mõistes peab olema kõige paremas mõttes isemõtleja. Arusaadav, et sõjaväes peavad toimima käsuliinid ja kord peab olema, aga mõttevõimet ei tohiks kindlasti maha tampida ja omal ajal, kui sai ise armeed teenitud, siis tambiti konkreetselt maha mehi, kellel oli olemas enda mõtlemine, kes oleks olnud võimelised tegema strateegilisi otsuseid ja kes oleks olnud võimelised juhtima, selle asemel et neid edutada ja nende võimeid kasulikult tööle panna.

Täna näen mina ainult kahte suunda, kuhu Eesti kaitsevägi peaks liikuma. Üks neist on vähe ilusam ja kindlasti ka poliitiliselt korrektsem, teine võibolla mitte nii väga...

1. Selle asemel, et üleval pidada tervet armeed muidusööjaid ajateenijaid, tuleks nende väljaõpe teha võimalikult kompaktseks (mina sain väljaõpet 3 kuud, ülejäänud aeg möödus enamjaolt teki all (käed teki peal), või niisama möla ajades ja mitte midagit tehes.) ja seda pigem mingi 10 aastase intervalli tagant lühendatult korrata. Täpselt ei tea, aga pakun, et vähemalt mingi 200-300 krooni päevas ikka kulub per ajateenija. Selle asemel tuleks soetada korralikku tehnikat, relvi jne. Sama käib ka vanaraua ostmise kohta. Nagu ma ülal mainisin, peaks tõepoolest olema igal mobiliseeritul oma relv, aga kindlasti mitte ei ole mõtet osta mingit 10 viiskümmend aastat vana tankitõrjujat, vaid selle asemel 1 uus. Sama pädeb ka transpordi jms koha pealt. Kindlasti oleks vajalik jaotada moon ja relvad mööda eestit laiali peidukutesüsteemi abil, mida ei ole võimalik leida telefoniraamatust. Nii saaks tõepoolest paari minutiga rahvas sõjaväeosadest laiali pudeneda ja ka need, keda siis kodust teki alt välja tõmmatakse, teaks täpselt, kuhu poole Harku metsa minema panna, selle asemel, et näiteks Sidepataljoni varemeid ja sulanud Galile vaatama minna... Parim relvastus ja parim ettevalmistus koos kõige muuga oleks igasugusele välisvaenlasele pinnuks silmas. Keegi ei hakka ükshaaval lennukitega mingeid kaitseväelasi taga ajama. Aga kui näiteks 10 venelast läheks oma 74 aasta AK47 tüüpi automaatidega metsa ja seal ootaks neid 2 hea väljaõppe ja ultramoodsate relvadega varustatud peidikusse varjunud Eesti kaitseväelast, siis ilmselt kostaks kümme lasku ja siis saabuks vaikus ja venelased võiks järgmised kümme sisse saata... Kui aga keset metsa istub palja persse ja vikatiga "vabadusvõitleja", siis on selge, mis tulemus on...

2. Teine variant laidetaks ilmselt iga "humaanse ja demokraatliku" riigivalitsuse poolt maha, aga oleks kindlasti kõige efektiivsem lahendus igasuguse agressiooni puhul. Ja suht odav ka... Lihtsamalt öeldes tuleks varustada inimesed teatava hulga lõhkeaine, teadmistega selle kasutamise kohta ja elukohaga meile võimalikku ohtu kujutavas riigis. Kui keegi nendest riikidest peaks alustama agressiooni Eesti Vabariigi vastu (tuletan meelde, et oletuse kohaselt kõik teised riigid tegelevad oma asjadega ja ei hooli keda kuraditki, mis saab Eestist, või mismoodi Eesti oma sõda peab...), siis hakkavad selle riigi suuremates linnades elamurajoonides toimuma koledad asjad. Ma pakun, et peale mõne(kümne) miljoni inimese teise ilma saatmist elumajade kokkukukkumise teel öisel ajal, hakkavad agresseeriva riigi juhid leidma võimalusi oma vägede kiireks tagasikutsumiseks. Vastasel juhul ei ole poistel enam kuhugi tagasi tulla... Võimalik on isegi sõjaväe sisene mäss, kui nähakse, et kodus on kõik kehvasti. Asi ei ole lihtsalt panuseid väärt. Isegi mõne naaberiigi mitte just eriti teravad juhid peaks sellest aru saama. Ja pealegi ei ole midagi lihtsamat endiste idabloki riikide elurajoonide hävitustööst, seda on mulle kinnitanud ka hea sõber, kes omal ajal NL armees tegeles justnimelt lõhkeainete ja muu sellisega. Toredad paneelmajad lähevad nagu doominod klõbinal koos inimestega.

Oijahh, läks vist liiga militaarseks see tänane teema. Vabandan igal juhul, kui teema huvi ei paku. Täna rohkem ei viitsi, aga homme ehk siis panen ülejäänud mõtted ka ekraanile, mis oleks: ametiühingud, sumo ja koondamine. Kas pole huvitav teemadering?

Militaarmängud

Nädalavahetus möödus rahulikult, kui välja arvata eilne päikeseotsimisretk Lääne-Virumaale. Algus oli väga kena. Sai sõidetud mööda peterburi maanteed Kuusallu ja seal üks tilluke pohmaburks ära manustatud ja päikegi oli selleks ajaks välja tulnud. Mõte tekkis teel olles ja kaarti vaadates, et oleks ju huvitav külastada kohti, kus ei ole enne käinud. Esimene sissesõidutee, kus tundus midagi huvitavat olevat penetreerus metsa veidi enne Arbavere (Tapa) risti ja viis kaunitele viimase jääaja poolt moodustatud mõhnastike ja ooside juurde (oioi, kui tark jutt...) Igal juhul vaade oli kohati väga kena ja otsingute tagajärjel õnnestus leida paar imelist järvekest, mis ei olnud ilmselt turiste eriti näinudki. Imeline - mõtlesime, siia saamegi teha endale mõneks nädalavahetuseks kodu - telgid, lõkked ja muu, mis sellise suvise õueelu juurde käib. Egas midagi, sai koht meelde jäetud ja märgistatud ja siis vaatasime, et läheks ehk mööda teed veel lõuna poole edasi ja vaataks, mis saama hakkab. Tee oli imeline. Täiesti korralikult hööveldatud ja kulges läbi ilusa metsa, mis oli täis mahajäetud talukohti. Kaart (Regio) näitas, et tee peaks kusagil mülkas lõppema ja sellega saigi arvestatud, et ju siis tuleb tagasi pöörata. Iseasi oli see, et kuna tee oli niivõrd heas seisus, siis tekkis põhjuendatud küsimus, et mis mõte oleks hoida sellises heas korras teed, mis viib kuhugi mülkasse... Igal juhul sõitsime edasi, valides oma suurepärast intuitsiooni kasutades erinevaid teeharusid. Lõpuks hakkas tunduma, et midagi peab mäda olema, sest sõit mööda teed, mille pikkuseks oli kaardil märgitud ca. 5 km, oli kestnud julgelt üle poole tunni. OK, kiirused ei olnud just Saksamaa kiirteede väärilised, aga siiski tundus kiirus olevat veidi enam, kui 10 km tunnis. Tagasi ka nagu ei tahtnud minna ja nii me siis sõitsime mööda laant edasi teadmatuse poole. Teel sai vaadatud ka huvitavaid ehitisi, mis koosnesid palkidest ja neile tõmmatud riidetükkidest (proovisime nende otsagi ronida) ning samuti ka mingeid sõjaväelisi eluasemeid, mis olid osavalt meie kaitseväelaste poolt mittemillestki toodetud. Ühel hetkel jõudsime kohta, kus toimus Eesti sõjaväemeeste kogunemine. Kohal olid esindatud nii 32 aasta Volvo tüüpi veoautod, kui ka võimsad maastikuvallutajad VW Iltised, mis on kasutusel ka näiteks Argentiina armees... Kuna asi tundus kahtlane ja sõjaväelasi (eriti Eesti omasid) tasub pigem karta (sest nad tegid lahingharjutusi, kui jumal mõistust jagas), siis keerasime kähku otsa ümber ja läksime otsima alternatiivseid teid eikusagilt kuhugi. Lõpuks õnnestus leida tee, mis tundus kuhugi viivat ja oh imet ühel hetkel hakkas tõesti paistma majake, mis osutus metsavahimajaks. See andis juurde kindlust, et oleme siiski tsivilisatsiooni poole liikumas ja seetõttu sai antud suunast kinni peetud... Kuni hetkeni, kui meie tee tõkestas ilus triibuline tõkkepuu ja meie poole seljaga olev infotahvel, mis osutus sõjaväe polügooni omanduses olevaks. Infotahvel andis meile huvitavat informatisooni selle kohta, et meie selja taha oli jäänud samal ajal toimunud lahinglaskeharjutus metsas (padun 5,56 mm, efektiivne tapakaugus kuni 500m, kuuli algkiirus 950 m/s.) ja nagu TV-poes öeldakse, see ei ole veel kõik. Lisaks sellele harrastati meie poolt huvitavaks tunnistatud ehitiste (ülalmainit jupstükid palkidest ja riidest) pihta suurtükitule andmist ja defineerimata lõhkeharjutusi... Ja raadiost tuli saade Iraagi sõja ja muu huvitava kohta... Õnneks oli teetõke eemaldatava iseloomuga ja kui olime auto ilusasti läbi sõitnud, siis asetasin viisaka inimesena tõkke kenasti keset teed tagasi. Sedakorda olime eluga pääsenud. Muidugi ei tähendanud see veel seda, et päeva oleks saanud lõppenuks kuulutada ja koju minna. Enne oli vaja veel minna Viitnale sööma, sest kuidas siis muidu saaks olla, et käid Viitna kandis ära ja Viitna Kõrtsi ei külastagi? Kuna eelmisest korrast aasta tagasi oli väga kehv kogemus kõrtsi restoranipoolega olemas, otsustasime minna lihtrahva söömlasse maja teises otsas, mida kohalikud ka "bistrooks" kutsuvad. Kõige isuäratavamad tundusid olema kanarullid, mida sai ka üle valjultkoriseva kõhu karjudes tellitud. Ilmselt oleks võimalik kirjeldada küllaltki värvikalt selle... olluse... olemust, mis me taldrikutel enda ette saime, aga ma tõesti ei tahaks isegi hakata lahkama kogu selle asja kurbust, mis meid valdas kui eeldatava suurepärase maitseelamuse asemel saime kühtu loksuma mingid junnid. Siinkohal pean ütlema, et ma jätan nüüd vähemalt viis aastat Viitna Kõrtsi vahele, tänan väga. Õnneks oli autos vähemalt mingit maitsevett, millega sai suurema raipemaitse suust ära, aga kole oli ikkagi... Ja sellega oligi ametlik osa läbi ja peale väikest viiekilomeetrist terviserada ümber Viitna Pikkjärve ja Linajärve saigi võetud suund tagasi koju, kus oli ka vahepeal päikesepoiss välja tulnud... Mis muidugi tänaseks on kadunud ja järele jätnud kliima, mida kadestaks iga Alaskalane... Aga jaanini on veel ainult nädal, sest esimene jaanipäev toimub juba 21 :)...

Näpp püsti ja edasi...

Eino järjest paremaks läheb. Täna siis oli veel toredam öine seiklus. Märkimisväärselt lühem küll, sest kell äratas, aga siiski. Kujutage endale ette, et seisate kusagil väga kitsaste tänavatega vanalinnas. No näiteks Roomas, või kui on vähem fantaasiat, siis minu pärast Tallinnas. Seisatate kusagil seinaorvas, et oma jäätisetuutut nautida ja vaadata möödaliuglevaid turistidehorde, kui järsku muutub õhk paksuks nooltest, mis inimeste peakõrguselt mööda tänavat tuhisevad. Oh seda verepulma... Igal juhul väga haige. Äratus oli konkreetne igal juhul. Samas olin muidugi kenasti varjus, nii et minu jaoks oli see rohkem nagu karneval... Aga eilane päev oli muidu vaikne ja valgus õhtusse, nagu roheline tatt ninast. Ei mingeid ekstsesse. Bingo oli tühi loos, nagu ikka minu jaoks (ei tea, miks küll kõrgharidusega inimesed ei saa aru, et 1% võiduvõimaluse tekitamiseks on vajalik osta kokku ca. 9 000 000 krooni eest pileteid, mida on märksa rohkem, kui 7 900 000 krooni, mis eile kellelegi välja loositi... miinus maksud...) Igal juhul -8 numbrit ja raha wisely spended...
Jalgpall oli igav, nagu ikka Eesti mängud. Minu kübaratõste, et suudeti värav tühi hoida, aga seda saaks ka nii teha, et kõik mehed teeksid väravapostide vahel püramiidi. Buum oma kohustuslikku väravat ei teinud, mis oleks sellest mängust ajaloolise teinud (mina oleks peale Poomi väravast väljavõtmist ta ründeliini pannud, aga kes olen mina?). Ja siis saabus vaikus... Ja täna on siis juba neljas päev kainena. Täiesti kohutav. Huvitav, kas haiged uned kaovad ära, kui ma homme väikese privaatpeo õhtul korraldan... Hmm, tasub proovimist... Igal juhul...
Praegu ei viitsigi rohkem kirjutada. Nagunii ei olekski millest... Hetkel... Vaja uut muusikat tõmbama hakata hoopis, et saaks homme ka midagi endale kõrva toppida õhtul, mitte ainult kõrisse valada...

Reductio ad Absurdum

Tegelikult mõtlesin, et ei viitsi midagi kirjutada. Põhimõtteliselt lihtsalt. Aga siis jällegi mõtlesin, et miks mitte. Selline sisemine võitlus iseendaga. Skiso?

Aga kergeid ajuhälbeid sai täheldatud ka tänasel öösel, kui kõik algas veidi peale kella viite... Nimelt olin korraks üles tõusnud (selle peale, et nägin mingit und, kus olin mingist karbist võtnud mingit ollust, mis mind räigelt oksele ajas, tegelikult ärgates ei olnud paha ega midagi...) ja siis uuesti magama jäänud. Ja siis hakkas pihta. Kõigepealt olin viimast päeva kusagil reisil ja pidin hakkama tagasi lendama. Buss, mis viis lennujaama oli jubedalt täis ja kui lõpuks lennujaama jõudsin, siis olin täiesti läbimärg ja väsinud. Mõtlesin siis, et läheks ujuma. Lennujaamas (?) oli ilus kõrga kaldaga rand, kus sai ilusaid vettehüppeid teha ja puha. Ujusin siis ära ja läksin lennukisse. Lennukis olid istmed täpselt nagu vanas Paz tüüpi bussis. Ehk et siis osad hoopis seinaga paralleelis ja kuna rahvast oli palju, siis hoidsid osad inimesed torudest kunni ja seisid püsti. Sellega sai esimene unenäo osa läbi ja ma leidsin ennast hoopis bussist, mis viis mind minu viimasel reisipäeval lennujaama. Buss oli väga ülerahvastatud ja kui ma kohale jõudsin, siis olin läbimärg ja väsinud. Mõtlesin siis, et läheks ujuma... Asi läks sellevõrra huvitavamaks, et nüüd otsustasin mitte vette hüpata, vaid mingil minule arusaamatul põhjusel hoopis mööda kallast alla ronida. Lõpp hea, kõik hea - sain ujutud ja siis juba Paz tüüpi lennukisse mindud, mis sujuvalt lennujaama viivaks bussiks moondus. Igal juhul toimus kõik täiesti teadlikult ja ausalt öeldes hakkas ikka väga ära kammima juba mingil hetkel, kuni tulin päästvale mõttele kusagil bussipeatuses, mis toimus kusagil siseruumides, maha astuda sellelt karusellilt... kaks automaati käes ja ilma igasuguse infota, kus ma olen, või miks ma olen... Ja siis hakkas helisema päästja äratuskell... Päris segased lood igal juhul. Muidugi selle vastu see ei saa, mis fenomenaalseid unenägusid ma noorpälves nägin, kui ühel juhul vahetult enne ärkamist hakkasid unenäo lõpus jooksma lõputiitrid... See oli ikka selline tase, et ei oskagi midagi kosta. Võibolla keegi kellel on rohkem kogemusi psühholoogidega oskab mingeid järeldusi teha ja mingeid ravimeid soovitada... Võimalik muidugi, et tegu on lihtsalt võõrutusnähtudega, sest mitu päeva ei ole enam juua saanud...

Mis siis veel. Elu on nagu hernes, veereb tasapisi töö vaimus. Eile sai jälle tõlget tehtud. Väga lahe töö iseenesest, aga kui on kole kiire, siis ei jõua üldse asjadega õigeks ajaks valmis, nagu vaja. Ilmapoiss on ka kehvake, aga tekkinud on väike lootus, et kui praegu tuiskab sitta alla päevast päeva, siis ehk jaaniks klaarib ära ja saab minna sedakorda jälle külajaanile koos külajoodikute ja külatoladega viina jooma ja jaanitule kohale viinereid küpsetama. Kuigi ega see vihm ka nüüd mingiks takistuseks ei ole. Ükski jaan ei ole veel sellepärast pidamata jäänud, et vihma sajab.

Ja esmaspäeval kulutasin oma kinkekaardi Selveris ära ja ostsin endale "hullumajandus" nimelise üllitise, mis pidi mind jalust rabama ja üllatama... Olen sellega poole peale jõudnud ja minuni ei ole vele midagi üllatavat jõudnud. 300 egonit mööda sedasamustki alakeha ja ülakeha ühinemise kohta. Autorid on teinud avastuse, et inimesed on oma olemuselt petturid, vargad ja salarassistid. Uuu, milline avastus... Aga eks ma töötan teose ikkagi läbi, mine sa tea, võibolla eelviimasel leheküljel rabatakse mind sellisel moel jalust, et ei saa enam üldse kunagi püsti...

Eile sain noomituse ka (ja mitte esimest korda ja mitte esimeselt inimeselt), et kasutan liiga koledaid ja roppe väljendeid, eks ma püüan ennast parandada. Ausalt ka, no raisk küll. Päriselt. Võibolla kasutan edaspidi näiteks tärne või midagi... Või siis üritan Tammsaare keelt rääkida :)...

Lõpetuseks väike plaadisoovitus ka, kuigi eks ma varsti ikka kinnimajja lähen sellise tegevuse eest. Samas masu ajal tasuta süüa ja peavarju saada poelgi nii paha. Ja poisid on ilusad ;). Nii et mis seal siis ikka... Aga link, kust saab, on siin: http://rapidshare.com/files/242969840/A8.rar.html