Karmid kevadtuuled

Õue on kevad jõudnud. Hormoon möllab jms. Või noh, mis ta siin ikka möllab. Tuleb hoopis tööga möllata, et king ei tuleks. Samas mõtlen üha tihemini sellele, et ega see ka paha ei teeks. Muidu ongi selline laisk olla, istud oma soojal toolil ja ootad palga laekumist arvele. Ja muidugi, mis selleski paha on? Ehh, kurat, filosoofia, ma ütlen. Kas nii palju komi (koma, mitmuses) pidi nüüd selles viimases lauses olema, ei tea...

Igal juhul näen konstantselt unes, et olen reisil. Ei tea, kas katus hakkab tuhinal minema panema, et kogu aeg selline unekati käib, kes siukseid ibaraid unesid tekitab. Uneliiva asemel on kotis hoopis kokaiin... Pea on ka täiesti tühi. Mitte ühtegi mõtet, mida võiks mõlgutada ja isegi kritiseerida ei viitsi midagi. Kõht on ka täis. Rämpskaloreid. Samas ongi keskmise inimese elu suht rämps, nii et toit peab ikka inimesega sobima :)...

Viimasel ajal on saanud palju kirjandust läbi loetud ja veel rohkem on pooleli. Leidsin raamatupoest alumise riiuli tagumisest nurgast ka värskeltilmunud Ron Jeremy raamatu. Khmm, mis ma oskan öelda? Väga lõbus igal juhul. Nõrganärvilistel ei soovita muidugi lugeda, võib põhjustada püsivaid ajukahjustusi. Tugevamanärvilistel soovitan igal juhul lugeda. Põhiliselt muidugi üks "kepp ja küla" käib kogu aeg, aga nalja saab ka ja põhimõtteliselt on päris hästi koostatud...

TR, ma ei või. Kogu aeg saadavad mingeid parteiteadanadeid mulle. Ei saa enam rahulikult kirjutada ka, ilma et ekraani alumises norgas ei käiks mingi vilgas elutegevus, andmaks märku propaganda saabumisest. No ma ei viitsi selle jamaga tegeleda. Ausõna. Olin ka kunagi noor ja loll, siis tegelesin. Enam ei viitsi. Ja mis poliitikut minust saakski? No palun, ma palun. Vägivald oleks minu riigi teiseks nimeks. Kes mind teab, see teab, mis siis saama hakkaks. Ütleme nii, et 12 sajandi iirimaa oleks sellega võrreldes lapsekingades. Aga jah, just sellepärast tulebki minusugused tegudeinimesed poliitikast kõrvale hoida ja panna pukki (see tähendab, et mitte nagu selles mõttes "panna") inimesed, kes midagi ei teeks.

Täna alguab uus hooaeg "Ameerika Supermodelle"... Kahju, et ma võitjat tean, aga mis ma ikka sinna parata saan, kui Wiki on jälle abiks vastuste leidmiseks. Aga samas vaadata tasub ikka, kuidas bäibäd üksteisel seljanahka küüntega kraabivad ja karjuvad erinevaid inglisekeelseid tegusõnu kirjeldamaks soojätkamist... :) Nii et lõbus õhtuke saab olema. Eilne oli ka lõbus, sest ma ei olnud veel enne Scarface'i näinudki. Mis on väga kummaline. Ikkagi klassik ju. Otsustasin siis ka lõpuni vaadata ja sain kinnitust oma teooriale, et kui tahad rikkaks saada, siis tegele kuritegevusega. Tööinimese palk on vaesus ja surm. Või midagi sellist. Nüüd peakski minema ehituspoodi kangi ja suusamütsi otsima. Elu on selline.

Aga viimasel ajal olen enda jaoks jälle ühe toreda plaadi leidnud, mida hea autos üüratada, et tänavatel jalutavaid inimesi häirida. Panen selle rapidshare'i üles ka, kui kedagi peaks huvitama. Mulle meeldib igal juhul ja kui teistele ei meeldi, siis ei ole see ju küll minu probleem. Kuulake siis Meie Meest või mingit analoogset sitta. Nikit näiteks. Või midagi...

Igal juhul mulle meeldivat muusikat saab tõmmata siit:

http://rapidshare.com/files/226289454/QD9.rar.html

Lastekasvatuslik teema. (väga pedagoogiline... või siis mitte...)

Tänast teemat ajendas kirjutama üks tore artikkel Delfi Naisterubriigis (jah, loen küll seda, mis siis :p)... Lähemalt saab tutvuda aadressil: http://naistekas.delfi.ee/perekond/vaikelaps/article.php?id=22690625. Tegelikult muidugi pigem need kommentaarid, mis seal olid. Põhimõtteliselt olen kirjutajaga vägagi nõus, kuigi mul endal lapsi ei ole. Lihtsalt viimase aja jooksul on sedavõrd kammima hakanud see, kuidas toredad lapsevanemad oma lapsi kasvatavad. Õigemini ei kasvata...Viimased toredamad elamused on näituseks ühelt kontserdilt (laps röökis nagu ratta peal, muusika karjus talle täpselt kõrva, eks vist kurdilaks, vanemad proovisid midagi teha, aga suurem rõhk läks õllele...) ja muidugi ka kõikvõimalikest transpordivahenditest, kust paraku igakord ei ole võimalik ka igal ajal maha astuda (näiteks lennuk). Ausalt öeldes ei saa ma aru, mis kuradi pläma need tänapäeva lapsevanemad ajavad, et lapsele peab jääma oma otsustamisõigus ja vabadus tegutseda loominguliselt. Laps on ju loom, andke andeks. Ilmselt pean oma suht räiget arvamust põhjendama. Nimelt on loomadel selline suurepärane komme tegutseda vastavalt kahele konkreetsele mallile. Esimeseks vastavalt oma esmastele instinktidele - kõht on tühi, tahaks seda va vanainimeste asja teha vms. ja teiseks õpib loom tegema asju nii, nagu talle mugavam on, mida näitavad arvukad laboritestid näituseks hiirtega, kes peale väikest koolitust hakkavad oma juustuni minemiseks kasutama labürindis just nimelt lühimat teed.
Täpselt sama asi toimub lapsega, keda ei kasvatata. Oletame, et meesterahvas on jõudnud ikka, kus tomat tõuseb ja hernes tahab keppi, ehk siis puberteedi julma ajajärku. Normaalne hästikasvatatud noormees piilub läbi augu seinas ennast pesevaid tütarlapsi ja teeb teadagi mida. Kui pärast seda käed puhtaks pestakse (vaata ka ühte blogisissekannet märtsis...), siis ei olegi ju midagi hullu juhtunud. Poiss kasvab suuremaks, sebib endale ühe nendest tütarlastest ära, tuleb pere jne. Tänapäeva "kasvatuse" saanud noormees ei tea normidest, eetikast ega millestki muust midagi. Tema on harjunud, et kui on vajadus, siis peab saama. Ühesõnaga uks murtakse maha ja asutakse mehiselt väksamistööle. Paremal juhul lõppeb kõik tütalaste kiirete jalgade välkumise ja koolist väljaviskamisega, aga mis saab siis, kui jalad ei ole nii kiired? Mis saab siis, kui poisil on ikka nii kange häda, et ka väike pingihoop pähe vastupunnivale ihalusobjektile ei ole üleliigne? Ebaõnn, ütleks mina. Lihtsalt midagi muud ei olegi, kui et need toredad nunnukesed, kes ühel päeval täiskasvanuks (kehaliselt) saavad, lõpetavad tõenäoliselt kas puuris koos toredate vanematest meestest sõpradega, kes poisiohtu ja kergelt peetusega poissi isuga pruugivad, või hullarisse, sest inimene lihtsalt ei saa aru, miks siis järsku ei saa enam kõike, mida hing ihaldab.
Teine mõte, mis tuli oli see, et tegelikult tähendab kasvatus ju lihtsalt inimesele nö. "tegevus - tagajärg" lähenemise andmist. Teed midagi halvasti, juhtub midagi halba ka sinuga. Aga tänapäeva lapsevanemad on nagu mingid sitarattad oma lastega. Ühtegi kõvemat sõna ei saa ju öelda, issand jumal, mis siis veel juhtuda võib. Äkki rikume oma õrnahingelise tupsurullikese, numpsupupsukese vaimset tasakaalu. Keegi ei ole ju väitnudki, et laps ei võiks jonnida. Laps ei mõtlegi ju oma tegevuse tagajärgede peale. Aga see ongi koht, kus normaalne lapsevanem käratab peale, et "raisk, jää vait ja lase issil õlut juua..." ja kui sellest ei aita, siis tuleb suht kiire litakas vastu kukalt. Mina olen saanud nii seda kui teist. Ei ole minust ka mingit musterinimest kasvanud, aga vähemalt ma tean, mida võib ja mida ei või teha.
Aga kindlasti pooldan järgnevaid lähenemisi lastekasvatusele:
1. Kui vaja, siis võib lapse psüühikat mõjutada karjumise, tuppa kinni panemise õhtul söögilaua äärde istumajätmise (kui taldrik ei ole tühi) ja muude tegevustega. Füüsiline vägivald ei ole muidugi igakord õigustatud, aga kui vaja siis vaja.
2. Väikelapse (vanus 0 - 3) koht on kodus. Ei ole kontserdil, lõunamaa reisil, baaris, restoranis või kurat teab veel kus. Kasiinosse ei taha imetama tulla? Loomulikult on väga tore käia lapsega selleks ette nähtud kohtades - nukuteatris, loomaaias, pargis, mängukeskuses vms. aga on väga palju kohti, kus mina lapsi näha küll ei tahaks ja ma ei saa ka hästi aru, milline ajukääbus oma tite sellistesse kohtadesse ka kaasa võtab?
3. Kui laps hakkab sitta kokku keerama, siis tuleb tegutseda kiirelt ja konkreetselt. Ei ole nii, et las teeb, mis tahab.
Ja ongi kogu lugu. Tuli kuidagi kummaline teema, aga keeras kuram vindi üle, kui ma lugesin neid kommentaare, mis mõnel juhul veel õigustasid värdvanemaid, et "minu laps, ise tean kuidas kasvatan". Siukstel tuleks laps kohe käest ära võtta ja magama panna. Sellest ei kasva nagunii enam normaalset inimest ju.
Ja lõpuks veel selline mõtteavaldus, mis on pärit vist ühest Scott Adamsi raamatukesest, aga mida on kindlasti ka enne öeldud ja mõeldud... Nimelt, kui Sa tahad saada autojuhilube, siis pead selleks kuid, kui mitte aastaid enne õppima teooriat, praktikat jne jne jne, lapse võib saada endale iga loll, ilma igasuguse koolituseta ja isegi ilma mingi kontrollita, kas inimene on üldse normaalne. Minupoolne soovitus on muidugi nagu ikka sellistel juhtumitel - suguvõimetuks muutmine. Seda tuleks ikka märksa rohkem praktiseerida nii päritava puudega inimestel (mitte et mul puuetega inimeste vastu midagi oleks, lihtsalt lapsest on kahju), kui ka kurjategijatel, kes ei suuda oma alumist aju vaigistada (nende vastu olen küll, ei saa siis normaalselt asja ära sebitud?).

Egüptus

Nonii, tagasi maapeale siis jällegi vaja tulla... Kena oli vahepeal siit kalli isamaa pinnalt kadunud olla. Tagasitulles hakkas küll lennujaamas kohe peas tuikama tuntud ans. Koer lugu "me elame perseaugus ja meile meeldib siin, ei ahvatle meid kaugus, ei tõmba silmapiir...", aga samas õnnestus eile ilmaga nii et isegi meie kallis mülkas hakkas korraks tekkima mõte, et saabumas on kaunis kevade koos hormoonide möllamise ja muu seesugusega. Aga eilne kliima oligi liiga ilus, et olla tõsi, täna sai kuulatud rõõmsat rahepoissi krõbistamas oma valgeid näppe vastu minu toredat plekist aknalauda, mis mul kenasti selja taga on. Aga ehk siis kõigest järjepanu.
Egiptus, khm, mis ma oskan öelda. Kõik algas kenasti. Tallinna Lennujaamas (tollal veel ilma Meri nimeta lennujaamas) sai võetud "tax free" kaubamajast endale mõned cervezad ligi ja elu muutus kohe kenamaks. Siis tuli väike tagasilöök selle näol, et murjanid (väljend kenade tumedate poiste kohta) ei olnud õigel ajal oma lennumasinat lennuvalmis saanud ja nii lükkus väljalend mõnevõrra hilisemaks. See ei murdnud veel meeleolu maha, lihtsalt andis veidi lisaaega endale veel mõne plekist sõbrakese muretsemiseks. Ja siis lõpuks sai raudlinnukese kõhtu ronida ja hakata vaikselt egiptimaa poole kossutama. Lend ise oli muidugi eluseiklus, pime, mitte midagi teha ei saa, koht vahekäigu kõrval, nii et ka magamisest võis ainult und näha... Valgus saabus, et pakkuda kahte kuivanud võileiba... Kohalejõudes oli küll selline tunne, et jääks lennujaama magama ja sõidaks hommikul (või no mis seal enam hommikust puudu oli, kell oli kergelt neli saamas...) hotelli. See oli küll võibolla kena mõte, aga reaalis nägi see välja sedamoodi, et kari väsimusest tuikuvaid kodanikke valgus järjekorda, kus "kiire" teenindusega piirivalvurid hakkasid passe kontrollima. Vahepeal muidugi toimus mingi probleem ühe kastikese juures ja muidugi pidid kõik mustad lontrused tormama ühtekokku, konid suus tolgendamas, et mingit ibarat ajada. Ülejäänud järjekorrad muidugi ootasid. Väga tubli saavutus oli tegelt, sest juba 15 minuti pärast olid asjad selgeks räägitud ja kõik vägagi korras. Ja järjekorrad said edasi venida. Lõpuks ometi sain oma templipläraka endale passi, mis mõnusasti isegi passi lehtede vahelt välja kippus valguma, sest ega siis murjan ei saanud aru, et templit tuleks võibolla kuivatada ka, kui uue tindi paned... Aga ega midagi, lõpuks õnnestus bussi saada ja seal ülejäänuid reisiseltsilisi ootama hakata. Lõpetuseks selgus, et keegi üliagar vene tädi oli kellegi teise koti haaranud lindilt ja algas järjekordne trall, mis lõppes umbes pool tundi hiljem ja saime lõpuks ometi hotelli poole sõitma hakata. Sealt edasi on kõik suht udune, sest hotelli jõudes sai enamvähem jalalt kukutud ja uni tuli... Peale värskendavat neljatunnist tukkumist kuumas toas oli puhkus majja pekstud ja sai hakata vähehaaval ennast liigutama. soojenduseks muidugi väike hommikueine, mis koosnes põhiliselt mingist segujuurviljast kaamlivorstiga ja kohalikust juustust + kuklitest. Ei olnudki paha, lihtsalt peale kuuendat päeva hakkas sama menüü vaikselt koppa ette viskama. Aga esimesel päeval ei osanud ju sellist probleemi ette näha... Ja siis tuli seada sammud ranna poole, milleks oli enne vaja llunastada papilipakas hotelli vastuvõtust. Rand ise oli päris kenake (Old Vic oli nimeks) ja ei olnud ka üldse kaugel. Lisaboonuseks suht mõistliku hinnaga õlu (ca. 30 egonit) ja lisamiinuseks koti läbituhnimine enne randa laskmist, et kellelgi jumala eest ei oleks pudelit vett vms kaasas. Mis siin salata, ei ole just suurem asi infotunni sõber, aga sedakorda tuli mõte seda ikkagi külastada. Infot oli palju, lõpuks tahtis uni tulla. Aga ei tulnud. Ja siis tagasi randa. Üllatusüllatus, vahepeal oli rand muutunud ja anti hoopis miskeid teisi talonge. Randa minnes selgus, et tegemist oli mingi väga kummalise asutusega, kus isegi liiva ei olnud, vaid mingid puupõrandad. Väga räme. Kuna see ei pakkunud pinget, sai mindud hoopistükkis turistide promenaadile lällama. Õigemini kaupmehed lällasid ja pakkusid oma sodi. Õnneks ei ole minu puhul tegemist just kõige sõbralikuma inimloomaga ja nii õnnestuski solvunud müügimehed endast eemale peletada. Tagasitulles oli pilt hulka rahulikum. Kaamlikargajad istusid oma poekestes ja ei tahtnud enam midagi müüa. Vähemasti mulle küll mitte... Siinkohal ka väike pilt turistidele mõeldud promenaadi algusest :)
Sellega lõppeski esimene päev. Õigemini lõppes see küll Mohammedi juurest ostetud koka ja Ülemiste Rimist ostetud viskiga, aga mitte sellest ei taha ma rääkida...
Järgmisest päevast on tegelikult vähe rääkida. Rand, meri, puhkus. Rand oli õnneks seesama, mis esimesel päeval esiotsa, ehk et siis ikkagi liivaga ja toolikestega. Ainuke tüütav faktor oli mingi Ahmed, kes üritas kuni viimase minutini oma odavaid reise pähe määrida. Tiritiri, lehmelehme... tramaeivõi... Väga siiber sai lõpuks. Uurisin, et kas ma pean endale mõne teise ranna leidma, mille peale kadus šaakal korraks ära, aga üsnapea oli jälle tagasi koos mingi massaazijorriga. No ei lase ma mingil mustal mehel oma mune mudida. Mis ma teha saan, kui mulle ikka valged meeldivad. Ja naised veel pealekauba. Põhiliselt. Põhimõtteliselt... Päeva kõrghetk oli kahtlemata linnaekskursioon, mis läks maksma 10 dollarit ja mille jooksul näidati mitte midagit. Väga huvitav oli. Ja kui siis minusuguse tüüpalkohooliku rõõmuks hakkas ekskurss mitte kuhugi lõppema ja siirduti Duty Free poodi (kus saab 48 tunni jooksul maale saabumisest soetada endale mõistliku hinnaga alkot), siis selgus, et maha oli jäänud kõige tähtsam - pass. Väga vahva oli vaadata, kuidas kaasreisijad ostlesid, kes tuli kolme, kes nelja kilekotiga. Õnneks on mul juba päeris väikesest peale antud kõnevõime ja seoses sellega küsisin murjanitelt, mis kellani nad alksi müüvad. Selgus, et kui Allah annab, siis kella 10ni. Ehk et siis samamoodi, nagu meilgi siin... Muidugi tähendas see seda, et peale ekstrakiiret õhtusööki haarasin passi ja esimese taksistiga (kes muu jutu seas soovis ka väikese popsu mulle müüa) kihutasin poodi. Vanemmurjan (vahetuse ülem vms) sai aru küll, et see kiirustav kodanik on väga janune ja tuli kohe oma abi pakkuma. Kahekesi saime ilusasti ostukorvikese õlut ja muud head paremat täis laaditud ja passi templigi. Kuigi ega see lihtne ei olnud, sest piiripoisi tempel oli tekitanud üleleheküljelise läbulaigu, millest ei olnud mitte kuidagi võimalik aru saada, millal ma riiki saabusin. Ilmselt hakkas poelistel minust kahju ja anti kurbade silmade eest mulle ikkagi viskid-rummid kätte. Sellega oli ka teine päev läbi ja pingelangus päädis väikese õhtuse uneseguga. Järgmine hommik algas minu jaoks väga vara, sest oli soovi minna vaatama kivihunnikuid vana Egiptuse pealinna Teebasse uuema nimega Luxor (umbes nii, nagu vanasti oli Kuressaare Kingisepa ja nii edasi...). Bussisõit algas hommikul kell pool kuus ja kuna giid magas veits sisse, siis läks kümme minutit üle ka. Aga õnneks oli reisijuht väga lahe, mitte meid linnaekskursioonitanud tige mutt, vaid miski lahe säga, kellel oli iga asja kohta miski hea jutt varuks. Ja kellele "meeldisid" kohutavalt araablased :)... Ekskurss oli nagu ikka, vaatamisväärsused, lõunasöök jne jne. Õnneks enam mingeid tobedaid kauplusi külastama ei pidanud, nii et sai ikka elamust kogu raha eest. Õhtuks oli küll väss peal, aga samas oli ikkagi päris asja ette läinud päevake. Teepeal tulid meid ahistama beduiinid, kes teadagi tuntud vargarahvas, pätid ja kaabakad. Pildistamise eest tahtsivad raiped saada 10 krooni...
Kolmapäevast ei ole tegelikult jälle midagi rääkida peale selle, et miski aeg lõuna paiku tekkis tunne, et ei viitsi kõiki päevi ka niisama rannas õlli libistada. Ja siis tuligi kena mõtteke, et läheks neljaba sukelduma. Mõeldud-tehtud. Sai kohe Luxori reisijuhile sms kribatud ja vend lendas viie minutiga hotelli vastuvõttu. Raha vahetas omanikku ja mõtteainet järgmiseks päevaks oli kohe kui palju.
Sukeldumispäev algas viisakalt. Tunne oli täiesti tugev. Vähemalt sinnamaale, kui selgus, et kõik teised sukeldujad on mingid mulistamisguurud litsentside, sertifikaatide ja jumal teab veel mille omanikud. Aga ega pääsu ei olnud. Poolteist tonni baloone, tinavöösid ja muud jama visati selga ja lükati üle parda. Kisa ma tõstma ei saanud hakata, sest suu lõi kohe ilusasti soolast vett täis. Sellega, tõsi küll, ebameeldivused ka piirdusid. Edasine oli ihtüoloogi märg unenägu. Kalad, korallid ja all that other shit. Väga nunnu igatahes. Kurb ainult, et vee all sai nii vähe aega oldud. 2 x 20 minutit ja kogu rõõm. Aga igal juhul on teada, mis ma oma järgmistel taolistel reisidel tegema hakkan. Õhk selga ja vee alla ära... See oli ilmselt üks kõige paremini kulutatud 55 dollarit... Kui võibolla joogi ostmisele kulutatud raha välja arvata. Peale õhtusööki tekkis mõte minna kohalikku kesklinna hängima ja tšillima. Mõte hea, teostus jama. Mega rahavamassid, debiilsed kaubandustöötajad ja kõik muu, mis sellise ürituse juurde ikka käib. No vähemalt sain oma klaaskuubiku kätte (ostan igalt poolt mingi vidina, mida panna kodus tolmu korjama. Siis on põrandal pärast tolmu vähem...). Niig sukeldumisest väsinud pisikesed jalakesed väsisid veelgi rohkem ära, nii et ei viitsinudki eriti enam hängida. Kui tudisevate jalgadega sai hotelli tagasi mindud, siis ei olnudki muud, kui niisama oleskleda ja kuna käed olid märkimisväärselt vähem väsinud, siis klaasi jaksasin tõsta küll.
Reedel (kuna see oli siis viimne täispäev) sai siis veidi kaubandusega veel tutvutud ja niisama oleskletud. Sama rutiin kordus veel ka laupäeva hommikul ja siis oli vaja juba oma vanad kondid bussile vedada ja hakata lennujaama tagasi sõitma. Lennukis lasti sedakorda vähemalt filmikesi, nii et märkamatult saabus meie tore kodumaa tiiva alla ja edasine on juba ajalugu.
Igal juhul sai jälle tiba lõõgastutud ja Egiptusesse võib ikka minna, kui murjaneid ei karda ja sooja tahta.
Ja kui mul veel midagi toredat meelde tuleb, siis panen siia selle ka juurde. Pildid peaks ka täna fotokast välja kitkuma, siis saan mingit šedöövrit ka siia juurde lisada, kui kellelgi peaks olema mingit tahmist kaunist egiptimaad näha. Mõned pildid tundusivad, et tulid päris normaalsed välja... Aga eks paista. Homme on ka päev...

Ja lõpetuseks näide ka Egiptuse kohalikust loomelanikust, kes elas koos oma perega ilusasti kellegi elutoas ja ei olnud asigi, kui telekapuldi peale väikese pabula poetas...