DJ Ryan Angelos, ainult et märksa õudsam...

Üldiselt ei olnud mul mingit plaani täna siia midagi üllitada, aga sain tänasel hommikupoolikul meie toredalt Leedu peakontorilt jõulutervituse, mille peaksin nüüd laiali saatma. olgu juba ette hoiatatud, et vaatamine võib mõjuda laastavalt Teie vaimsele tervisele!!! Tervitust ise saate näha siin:
www.alna.com/greetings
Esimesel vaatlemisel tekkis kohe kuri kahtlus, et olen seda kindlasti kusagil juba näinud... Ja siis meenus - kaheksakümnendate lõpus, üheksakümnendate alguses sai ju ikka jälgitud tuledesäras ja glamuuris suplevaid EVTV ja miskite muude väga algeliste telekanalite jõulusaateid, mis olid teostatud umbes samasuguse kvaliteediga (ehk et siis VHS kaameraga aastast 85 ja eriti kõikuva ja väriseva käega) aga seeeest millise entusiasmiga. Kahtlemata oli tol hetkel tegemist vägagi suurepäraste teostega, aga paraku on elu 20 aastat edasi läinud...
Teine laks tulil siis, kui lapsed laulma hakkasid. Siis tekkis assotsiatsioon Ivar Vigla poolt produdtseeritud mitte eriti naljakate telesaadetega Mürka Persest või siis ka suurepärane telekanal, mida kahuks küll ei olnud võimalik puuduliku tehnoloogia valdamise tõttu vaadelda, Pimp TV, kus midagi analoogset tegi DJ Ryan Angelos. Lastest on kahju, muud ei midagi.
Kui tegu oleks jõulude, kui põhimõtteliselt debiilsete tarbimispühade mõnitamisega, siis võiks ju antud teosel veel kusagil juutuubis löökigi olla, aga saata seda ühe Baltikumi suurima IT ettevõtte suurettevõtetest klientidele, no ma ei tea... Kuigi eks ka suurettevõtetes töötab nii mõnigi Pedobear (kes ei tea, misasi on Pedobear, on küll paljust ilma jäänud :), otsige googlest, kui vähegi aega on...), kes kindlasti täiega naudib antud etendust. Mina seda kindlasti ei teeks.
Ja lõpetuseks soovitan otsida videost kavalalt piiluvat pelmeenipakki, mis on samuti minu jaoks antud videole kustumatuks lisaväärtuseks.
Jaukiu švenciu Teilegi!

P.S. Lisan siia lõppu veel kommentaari healt sõbralt ja kauaaegselt pinginaabrilt Lennartilt. Kommentaar on küll ehk veidi ebatsensuurne, aga millal ma enne olen sellest huvitatud olnud, et miskit on ebatsensuurne? Kellele ei meeldi, ärgu lugegu...
"Sa sinna kusagile juurde ei saa midagi kirjutada a la 'Michael Jackson on pervert'? Või mingit linki panna eriti räigele leheküljele, kus kepitakse põlevaid kitsi või vormis päkapikke? Midagi tõeliselt jõuluteemalist, kolmesõnaga."

Inimkonna kasumlikkusest

Hakkasin siin eile mõtlema, et mismoodi siis saavad minu kolleegid veel mulle ennast kasulikuks teha. Ilmselt olen endiselt puudutatud sellest, et mind esimese hooga varumeeste taburetile ahju taha istuma määrati meie "imeliselt hästi organiseeritud" jõulupeol. Tegelikult ma olen enne ka enda jaoks ära määratlenud selle, et tegelikult ei ole olemas täiesti omakasupüüdmatut inimest. Loomulikult ei ole selline mõtteviis just eriti suurt populaarsust koguv tõenäoliselt, aga samas ei loe seda blogi nagunii eriti keegi, kui mõned väga üksikud inimesed välja arvata ja teiseks on üldine suhtumine nagunii selline, nagu on kirjeldanud oma raamatutes üks mitmete menukite autor, kelle nime ma siinkohal ei mäleta :). Ehk et siis raamatu peategelase populaarsus oli saavutanud seisu, kus küsitluse korraldamisel rahva hulgas oleks 95% vastanutest teinud ristikese lahtrisse "lööge see raisk maha" ja ülejäänud 5% lahtrisse "ma küll ei tunne seda meest, aga küllap neil 95% on õigus"... Ja pealegi ei näe ma mingit mõtet mitte aus olla; vähemasti iseenda suhtes ikka.


Nii et minu arvamus inimeste kasumlikkuse seisukohalt üksteisele on siis selline, et üldjoontes on kasu, mida mingist suhtest ootame kolme erinevat sorti:


1. Emotsionaalne kasu - selle alla käivad kõikvõimalikud sõbra, kolleegi, tuttava jne jne jne suhted. Kui keegi väidab vastupidist, siis ta tõenäoliselt valetab, sest kes tahaks ikka olla koos sõbraga, kes mitte mingitki elamust ei paku. Sama käib ka töökaslaste kohta näiteks. Kui ikka kõikidel on mõnest kolleegist savi, siis ei ole ju mõtet ka oodata, et see kolleeg hakkab erilise räraga silmis ja nagu minu noorpõlves ikka öeldi - "sisemise põlemisega" igasugu aktiviteetidest osa võtma ja kindlasti hakkab pikemas perspektiivis ka töö ja töökeskkond selle all kannatama. Selliseid asju peaks muidugi haldama ja ära hoidma personalispetsialist või siis ka tegevjuht, kui eraldi inimest selle jaoks ei ole. Ja kui ka kellegiga suhelda, siis oodatakse ikka seda, et teine pool tunneb huvi, kuidas läheb, kas kõik on hästi jne. Isegi, kui see ei ole päris siiras huvi on see oluliselt parem, kui "no interest at all"... Selles mõttes on minu poolt vihatud ameerikalik mõttemall isegi parem, kui meie kuradi surnud kaladest inimesed, kes käivad ringi kivistunud nägu ees - ei mingeid emotsioone. Ja kui keegi julgeb midagi välja näidata, siis tuleb ta teistele hoiatuseks okastraadiga Toompeale miljonipeldiku taha üles puua. Sellised toredad inimesed elavad siis meie maal. Kunagi on olnud rõõm omada selliseid tuttavaid, kes näiteks kohtumisel oma rõõmu elavalt välja näitasid ja kallistasid. Tol hetkel tundus see ikka väga kohutav tegevus (enam ei tundu :)), sest no kuidas Sa siis inimeste hulgas järsku kellegiga kallistama hakkad. Nüüd ma hakkan vaikselt aru saama, et see on ju tegelikult väga ilus ja inimlik tervitus. Näidata, et lubad inimese täiesti vabatahtlikult oma intiimtsooni. Kuigi eks ka selle taga on ikka mingi isikliku kasumi saamise soov, olgu see siis emotsionaalne, või füüsiline, mis ongi teine viis, kuidas keegi soovib teisest inimesest kasu saada. Emotsionaalse kasumi poole püüdlejate hulka kuulub kindlasti ka maailma kõige omakasupüüdmatum mees Mohandas Karamchand Gandhi (Mahatma Gandhi), kes võis ju tore inimene olla, aga kogu selles "omakasupüüdmatuses" püüdis mees ikkagi leida teed vaimse puhastumise juurde. Kasutades selleks? Tadaa (fanfaarid ja ülejäänud puhkpilliorkester) - teisi inimesi...
2. Füüsiline kasu - no ma arvan, et igaüks saab aru, mida ma selle all silmas pean, aga mitte ainult seksi ei pea ma silmas. Kindlasti käivad siia alla ka muud sõltuvust tekitavad (ja hoidvad)inimesed, nagu näiteks narkodiiler, massöör, terapeut jne. Ehk et siis inimesega suheldakse pikemas perspektiivis saamaks mingit füüsilist naudingut. Ja ma ei leia, et selles midagi halba oleks, lõppeks on see ju ikkagi inimeste jaoks väga oluline, et lisaks vaimule oleks ka keha rõõmsameelne ja rahul. Ja juba Wabariigi ajal öeldi ju, et terves kehas terve vaim. Ega ikka inimene ilma füüsiliste rõõmudeta normaalne inimene ei ole. Regulaarne suguelu, alkohol ja muud mõnuained on lihtsalt hädavajalikud. Karsklased on ju pehmelt öeldes lihtsalt lollakad, vähemalt on selline minu arvamus. Vähemalt niipalju, kui mina selliseid tunnen on nende aju kergelt pehmeks läinud. Ma võin ju põhimõtteliselt veel aru saada, kui inimene tõesti tervislikel põhjustel enam juua ei tohi, aga vabatahtlikult loobuda... No ma ei tea... Mida siis ikka niiväga hoida on vaja? Kui aeg käes, kärvan nagunii. Aastake (või 30) ees või taga.
3. Materiaalne kasu - ja lõpetuseks siis see. No kes meist ei oleks siis seda taga ajanud. Muidugi oleks ebaõiglane ja shovinistlik ja sooliselt diskrimineeriv, kui ma ütleksin, et sedasorti kasu ajavad põhiliselt taga naised. Mitte, et ma sellisest debiilsusest, nagu soolise diskrimineerise laitmine ja keelustamine, midagi arvaks, aga tegelikult ajavad materiaalset kasu täpselt samamoodi taga ka mehed. No kes meist ei oleks vähemalt kauges minevikus koolipoisipõlves lootnud, et ehk on sõbral veidi rohkem raha, et saaks ühe kolmese kanistri lahtist õlli veel osta Posti tagant putkast... Ma arvan et kõikidel on sedasorti mälestused (no võibolla karsklastel mitte, aga ega nendel ei olnudki normaalset koolipoisipõlve (ega mingit muud põlve...)). Või siis kusagil ööklubis, kui raha otsas ja ilgelt oleks veel ühte viskit vaja... No ikka ju loodad tasapisi, et keegi teeks välja. Naistel on muidugi lihtne - nihutad miniseelikut veel 0,5 cm ülespoole ja pakkumisi tuleb, naug murdu (põhinedes lootusel saada punktis 2 saadavat kasu), aga olles kergelt ülekaaluline ebapirintsilik ja väga sooliselt diskrimineeriv ja shovinistlik meesterahvas, on suht ebatõenäoline, et keegi klaasiga Sinu juurde tormab... Ja nii jäävadki üle veel sõbrad. Sina pakud neile number ühte ja saad vastu veidi kolme :)... Väike humoorikas vahepala vahetatakse sujuvalt klaasikese Jack Danielsi vastu. Pole paha vahetus kummalegi poolele.

Ja lõpetuseks üks selline huvitav küsimus tekkis mul - kui Sul on jäänud elada veel üks kuu, siis kas tegeleda oma minevikuga - vaadata vanu pilte, kohtuda vanade sõpradega, üritada leppida nendega, kellega oled tülis jne. Või hoopis teha seda, mida Sa ei ole veel oma elus teinud, kohtuda uute inimestega, elada läbi neid emotsioone, mida Sa muidu ei ole julgenud läbi elada... Väga huvitav küsimus igal juhul minu jaoks...


Ja siis veel paar posti tagasi sai mõeldud selle peale, et millised naised meeldivad :) ja leidsin nädalavahetusel ühe hea pildi selle kohta, mille siia ka lisan...

Jõuluöö, or smth...

Jõulud lähenevad koleda mühinaga ja vaja on veel jõulukinke soetada. Täiesti rõvedad pühad on need jõulud. Miks, küsite ehk Teie? No peamiselt ongi vastumeelsuses süüdi alljärgnevad põhjused:
1. Kingitused - mitte, et mulle neid saada ei meeldiks, aga no olgem ausad, kes viitsiks kusagil kaubanduskeskuses võidelda soojenduseks autokoha pärast, siis uksest sisse saamise pärast, siis paremate kaupade leti juures, seejärel kassajärjekorras, siis kauplusest väljasaamisel ja lõpetuseks on keegi mudamölakas su auto nii kinni parkinud, et ei saa edasi ega tagasi. Rõõmsaid jõule tõesti!
2. Jõululaulud - öääääk. Eriti hull on lugu siis, kui keegi neid valju häälega kaasa lõugab. Büüühhaa ööööö, büüüühaaaa ööööö... Väga õudne. Ma hakkan aru saama, mida Mäks (Tõnis Mägi) oma arvamusega jõululaulude kohta öelda tahtis... Või siis kaubanduskeskused. Juba poolest oktoobrist hakkas mingi jõulujõur pihta ja kestab ilmselt inertsist kuni jaanuari keskpaigani.
3. Jõuluvanad. Iga jumala aasta olen ma sattunud jõulu ajal vähemalt ühte seltskonda, kus on jõuluvana. Kõigil on piinlik. Kõigil on vastik. Ja ometigi kõik taidlevad, nagu Kaasani Oblasti Zoja Kosmodemjanskaja nimelisel isetegevusfestivalil. Lastel on muidugi tore, aga tihti juhtub ka seda, et lapsi seltskonnas ei olegi? Et siis nagu mida? Sama hästi võiks muuta traditsiooniks grupiviisilised pükste allalaskmised Viru ringi keskel, et kõik ikka näeks, kui piinlik on ennast järjekordselt debiilikuks teha...
4. Kogu usujura - mis jõulude ajal paratamatult üle keevad. Kuradi mähkmepoisi kummardajad ronivad uksest ja aknast sisse nagu taksikoer rebaseurgu. Satan, ma ütlen küll. Keegi ei küsi, kas Sa oled ka huvitatud kogu sellest huinamuinast, mis selle asja juurde käib... Ja kõige selle tipuks on selgeks tehtud, et jeesuke on tegelikult üldse kevadel sündinud. Milleks siis selline tilulilu üldse vajalik on? Õnneks muidugi on tänapäevajõul järjest rohkem ja rohkem hakanud olema kaukamehe rõõmuks, aga siiski on selles veel liiga palju pimedat keskaega minu jaoks.
Ainuke asi, mis võiks kogu selle jõulu ajal olla selline positiivne pool, on see, et põhimõtteliselt peaks jõulu ajal olema rahu inimeste vahel, arusaam ja armastus jne. Mis on ju iseenesest tore, aga kole raske on seda nautida, kui Sul on ühelpool hullunult ostlev tädike küünarnukkidega üle Sinu ribide kõristamas, teisel pool jõululaule üürgav usuhull tädike ja teed tõkestamas punase nina ja valge habemega Steinfieldti kaksikvend, kes ei ütle ära ka vanemate poisipõnnide põlve silitamisest. Ehk et siis lähed paremale, saad surma, lähed vasakule, lüüakse maha, lähed edasi, leiad oma otsa ja tagasiteed ei ole. Väga rõlge, kui kasutada Eesti uudissõnade paremikku.

Jõulupidu jääb meilgi, nagu ka mõnel ministeeriumil sel aastal ära. Cäncelleeritud, nagu mõni moodsama aja lapsevanem ütleks. Samas korraldatakse pidulik õhtusöök sellises "toredas" kohas, nagu Scotland Yard. Tore on asja juures veel see, et alustuseks öeldi mulle, et kohad on täis ja Sina, kallis mees, enam ei mahu. Siis öeldi, et meil siiski on veel üks "boks", kuhu saaks kedagi veel mahutada... Kallid kolleegid. Kui te korraldate sellise ürituse, mille mõtteks peaks olema meeskonna ühtsuse ja teineteise mõistmise arendamine ja suhete parendamine väljaspool töökeskkonda, siis ei ole mõtet tekitada mingit segregatsiooni sellega, et juhatus istub oma boksis, muust rahvusest töötajad oma boksis ja siis veel mingi n arv inimesi, kes ei suhtle üksteisega ei tööl, ega ka väljaspool tööaega, oma boksis. Ehk et siis, inimesed, kes enivei käivad üksteisega läbi, saavad firma raha eest ennast täis lakkuda. Ja see peaks siis kokkuhoid olema... Kohutavalt mõttetu. Nii et tuleb reedeks oma programm välja mõelda ja nosu umbe tõmmata. Jälle. Aga selline see jõuluaeg on. Jõulurõõm peab ju kuidagi ka minu juurde jõudma. Ja miks mitte jagada seda rõõmu oma parimate sõprade McGregori ja Scottish Leaderiga? Vähemalt saab neile alati kindel olla. Nii et happy hanukkah!

Beetamees

Nädalavahetus on vargsi meie õuele hiilimas ja käes aeg jällegi mõningad mõtted enne tööpäeva ametliku osa lõppu paberile panna. Nädal oli kuidagi udune, seda nii nohu, kui ka piiratud nägemise tõttu. Sekretär kontoris arvas, et tegu on mingi paragripiga. Võibolla tõesti, aga vaevalt see segab täna õhtul väikese viskiralli tegemist. Eile käisime kallite partnerite juures vaatamas uusi tehnoloogiaimesid. Väga tore oli, veel toredam oleks olnud, kui tervis oleks normaalne olnud ja oleks saanud ka koos veidi viina või õlut või õlut ja viina visata, aga tervis ei luba seda kohe mitte teha. Paraku. Nüüd on siis veel kaks nädalat vaja siin tooli nühkida, siis saab minna väljateenitud puhkusele ja mis kõige peamisem - lõunamaale konte soojendama. Oi seda rõõmu, kui see päev ükskord kätte jõuab, kui saab lennukis avada oma puhkusereisi esimese viski. Ja oi seda kurbust, kui peab koju tagasi tulema ja teisel jaanuaril tulema siia toretoredasse kontorisse tööle, kus kõik inimesed on nii ilusad ja head. Ja jumal armastab meid kõiki jne. Seniks aga on vaja veel igasugu totrusi korda saata incl. jõulukingid, hankedokumendid, ettevõtte tutvustused jne jne jne. Ühesõnaga - möggga.
Aga nüüd siis päeva põhiteema juurde. Kuulukse, et viimases Cosmos oli tutvustatud uut mehetüüpi - beetamees. Kahjuks ei ole seda ajakirja viimasel ajal enam käeulatusse sattunud. Loeks huviga. Ja üldse mitte sellepärast, et ma peaks seda kuidagi tühiseks või mõttetuks ajakirjanduse väärarenguks, vaid sellepäerast, et seal kirjutabki suht palju just seda, mida keskmine naine silmas peab ja mõtleb. Tore oli kuulda, et Eesti naine on enda jaoks avastanud uue mehetüübi - beetamehe. Nagu ma aru sain, tähendab see sisuliselt suht sama, mis homomees, ehk et siis sellise mehega keppi teha ei kõlba, küll aga sobib temaga koos ennast rahvale näidata. Ehk et siis umbes sama, mis teatrisse sülekoera (näiteks tüüpi chihuahua) kaasa võtmine... Et on selline mees, kes hoolitseb, teeb välja on hea sõber, aga muid soove ei ole. Selles viimases muidugi naised eksivad rängalt, sest erinevalt homomeestest on nö. "beetamehed" ikkagi mehed. Olgugi, et keskmisele Eesti naisele sobimatud. Aga ehk areneb seegi arvamus edasi ja beibed saavad aru, et normaalne mees ongi selline beetamees, mitte mingi räige mahhomees. No vot siis. Selline mõte siis tekkis seoses selle infokilluga.
Nüüd siis söödi toast ka veel välja. Nõiamoorist valdkonnajuht keeras kõik lambid näkku, kuigi teab küll, et ma seda valgust ei talu. Nii palju toredaid inimesi on meil ikka. Kui kõik eestlased üksteisest niipalju hooliksid, poleks enam ammu ühtegi eestlast alles. Või nagu keegi tark inimene kunagi on öelnud - kui Sul on sellised sõbrad, siis pole vaenlasi vajagi. Meie puhul siis kehtiks see umbes nii, et kui Sul on sellised töökaaslased, siis pole konkurente vajagi...
Aga tunneli lõpus on siiski sõbralikumat valgust näha. Nädalavahetuseni on jäänud 1 tund ja 8 minutit. Ja alati võib veidi varem jalga ka lasta :)

Jäätiseauto meie tänavasse enam ei tule...

Elu Eesti Vabariigis on iga päevaga järjest ilusam.

Raha on järjest vähem. Tööd peab rohkem tegema ja meie valitsejad löövad katku ajal lulli. Eile näituseks lasti sadu tuhandeid kroone jälle Tallinna taevasse. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks. Kui Edgar endale järjekordse 2 millise mersu ostab, siis mina seda ju ei näe. Aga kui tehakse kena ilutulestik, siis rõõmustab see ju mindki. Või midagi...

Samas, kui vaadata meie uudiseid, siis ei ole see elu nii kole midagi. mina leidsin enda jaoks vägagi palju huvitavat lugemist. Siinkohal vast mõned väljavõtted pealkirjadest, mis mind intrigeerisid ja õhutasid oma arvamust avaldama:

1. "Pedaja on Tennokese juuksur" - ma küll ei tunne mitte ühtegi Pedajat, ega Tennokest aga sellegipoolest on huvitav ja hariv seda teadmist omada...

2. ""Üksikvanema" Jaak on tegelikult tiss" - ei tunne ka Jaaku, aga see on tõesti põnev, kui keegi Jaak (ilmselt vist meesterahvas) on "tiss"... Mis see point on, ei saa kahjuks aru, aga eks võib ju isegi järeldusi teha. Kui meesterahvas tarbib palju õlut ja muid vägijooke, siis on ju ilmselge, et tekib ülekaalulisus. Lisaks sellele tekitab õlu naissuguhormoone, mis samuti võivad tissid kasvama panna.

3. "Varvaste näksimine äratas naise koomast" - tõsiselt huvitav arstiteaduslik avastus, et koomas inimesed suudavad siiski midagi veel näksida. Lahtiseks jääb ainult see, kelle varbaid ta siis näksis? Kui enda omi, siis lisandub muudele imedele veel ka suurepärane painduvus...

Ja lõpetuseks õpetatakse Delfis, kuidas mehele head suuseksi teha. See on muidugi ka alati hea info... Mitte et mina tahaks mehele head suuseksi pakkuda. Või millist iganes suuseksi. Mehele ma mõtlen...

Nädalavahetus möödus aga rahulikult. Sai käidud Pärnu teatris "Endla" esilavastusel vaatamas Gogoli "Revidenti". Iseenesest ei olnud ju paha, kuigi esimene vaatus oli näideldud kuidagi uniselt. Võibolla oli viga minus, et ma ise ei suutnud nii kiiresti Vene hingeellu sisse elada. Aga samas ei olnud kindlasti tegu ka "tort näkku" huumoriga ja tükk vajas veidi ka mõttetööd, mis on alati teretulnud (vaata ka ülaltoodud uudiste pealkirju). Päris palju võis tõmmata paralleele tänapäevase eluga, kuigi mul õnneks ei ole vaja mingit revideerimist eriti karta. Küll aga tuli mulle meelde kohe üks lugu lapsepõlvest, kui sai veel tihtilugu isa juures laevas oldud ja kus käis ka igal aastal miski komisjon asju üle vaatamas. Kuna oli suht selge, et kõik oli üsnagi ligadilogadi, siis oligi kõige olulisemaks kapteni oskuseks see, et komisjon tuli kogu koosseisus meelitada kapteni "salongi", kus laud oli kaetud suitsuvorsti leibade ja Belõi Aisti konjakitega. Töö oli hästi tehtud, kui komisjon eesotsas komisjoni esimehega kukkusid lihtsalt salongist peale "pidulikku vastuvõttu" välja ja ei suutnud muud teha, kui oma Volgasse istuda ja Tallinna poole tagasi uhada. Ja oligi selleks korraks jälle revideeritud :)

Aga tänasest olen jällegi tagasi oma toredal töökohal, mis seniks veel alles. Kauaks seda rõõmu muidugi on, seda ei tea keegi, aga uue aastani ehk ikka lohistatakse välja. Mis pärast saab, seda ei tea keegi kurat. Aga kui king tuleb, siis peaks vist ikka oma ammuse mõtte teoks tegema ja selle toreda riigi tolmu enda jalgadelt pühkima. Ei näe nagu erilist mõtet seda riiki nii siiralt ja meeletult armastada, et siia jääda kraavi viskama. Aga näisnäis, mis saab...