Kevad käes, s*** sulab lume alt välja...

Terekest. Kätte on jõudnud kevad ja õues oli nädalavahetusel isegi päikest näha. Laupäev sujus ju vägagi ilusasti, kui räme pohmell välja arvata, aga eilne päev oli küll väga seikluslik ja omapärane. Sai mõeldud, et läheks Kõrvemaale veidi lumist metsa kaema ja jalga tatsutama, et saaks hiljem õhtul suud matsutada jälle. Kõik oli väga ilus, kuni selgus, et Nelijärve puhkekeskuse juurest metsa minev rada on jällegi nende neetud suusatajate pärusmaaks jäetud. ma saan ju aru küll, et suusatamine on tore, aga siis tuleks sellele mõelda ja teha tee sellevõrra laiem, et jalgsimatkajad saaksid ka liikuda, mitte ainult mingid kuradi Gunde Svanid (rootsi suusasportlane, omaaegne uisustiili propageeria), kes oma jalgu nii laiali ajavad, nagu 100 kroonised linnud Balti Jaama taga. No kurat, tõmba siis korraks klassika raja peale, või ei oska üldse enam suusatada keegi. Jobukari, ma ütlen. Ja kuna meil olid olemas eelnevad kogemused Pirital suusaradadel lonkimisest, siis ei olnud enam soovi seda kadalippu läbi teha. Mõeldud-tehtud - liikusime seltskonnaga tagasi Kõrvemaa keskuse poole ja tõmbasime sealt metsa. Täienduseks võibolla niipalju, et sõit käis minu vana kalli sportmazdaga, mis isegi "headel" Tallinna tänavatel aegaajalt põhjapidi kinni kipub jääma. Sõidu algus tundus kahtlane, sest sellist kraapimist, mis auto alt kostis, ei oleks ilmselt suutnud kuuldavale tuua ka 101 auto alla kinnijäänud dalmaatsia koera. Aga otsustasin, et ju see teeb autopõhjale head, kui väike lumepesu seda läikima lööb. Kõik oli tore, kuni hakkasime Paukjärve parkla juurde jõudma, siis viskas kuram auto vibama ja oleks peaaegu läinud kõige kaduva teed. Aga... mul kui vanal Häkkisel õnnestus auto siiski teele tagasi saada ja keegi ei pannud vist tähelegi, et asjad olid kergelt nutused. OK, sai siis metsavaikust nauditud ja lumes sumbatud. Seda viimast põhjusel, et keegi ei olnud eriti seal matkarajal käinud (pärast sain ise ka aru, miks) ja seetõttu oli lumekiht kohati päris kenake. Ja kui auto juurde tagasi jõudsin ja hääled sisse panin, siis oli tuju hea ja kõht tühi, peas keerles maitsev õhtusöök ja kerge õlupoiss. Ja siis hakkas pihta. Soojenduseks panin Piibe maantee otsast mööda. Mõtlesin, et mis siis ikka, panen edasi ja Peterburi maanteeni on ju nagunii ainult 12 kilumeetrit... Valesti mõtlesin. Antud teelõigul hakkasid üsna varsti poole meetri sügavused rööpad koos mõõtmatute (või vähemalt Mariaani süviku sügavuste) veereservuaaridega. Nagu oodata võiski, mõtles Marta (Mazda hüüdnimi) ühel hetkel, et: "vittu, mulle aitab" ja jäi ühte sügavamasse kevadisse meeleolukasse veeauku kinni. Ei edasi, ei tagasi. Lükkamisest ei mingit abi. Sai siis oksi korjatud, et ehk aitab. Aga ei midagi. Nutt tahtis juba peale tulla, aga siis lõpuks leidsin endas ebainimliku (Ott Kiivikaliku) jõu ja lükkasin ainuisikulilselt auto tagurpidi 20 meetrit tagasi. Siis õnnestus ka meetrilaiusel teel auto ümber keerata (ausalt öeldes mul oli väga savi, kas kraav on või ei ole, edasi ma poleks nagunii sõitnud), ja hakkasime minema tagasi Piibe maantee risti. Jõudsin sinnani ja hakkasin kenasti ka Piibe poole uhama (7,2 km), kui umbes neli kilomeetrit sõitnuna tuli vastu mingi kuradi venelaste autokolonn. No ei saa mööda, tee mis tahad. Ja kui lõpuks said ruslannid ja seerõid minust mööda, siis kadusid nemad muidugi nelja tuule poole ja mina olin oma saaniga jälle ilusasti lumehunnikus kinni. Ei aidanud kuuseoksad, vandumine, ega lükkamine. Kaasas oli ka lumelabidas, mille abil sai veidi autot õngitsetud lumehangest välja. See avantüür lõppes, nagu ikka, minu jaoks kehavigastuste ja üldise ebaõnnestumisega. Nimelt otsustas plekist labidavars murduda ja siis uuesti kokkupaindudes mängida plekikääre minu käe peal. Tulemus - verd lendas nii mis kole, auto oli ikka kinni ja plaaster auto apteegis oli aastast 98, kleepides ennast küll pakkepaberi, aga mitte minu käe külge. Lisaks sellele oli auto sellist pidurihaisu täis, nagu oleks seal kümme kiimalist armeenlast oma tumedaid tegusid heledate naiste peal teinud. Ehk et siis öökiva, verise ja tigedana õnnestus lõpuks ennast kuidagi rooli abil sellest sitahunnikust välja koukida. Sealt edasi sõitsin sajaga edasi ja kui keegi oleks vastu tulnud, siis oleks ma selle pooliku labida talle $£$$€%¤% toppinud, kui mingit möödalaskmise teemat oleks tuldud arendama. Igal juhul ülejäänud sõit möödus vahejuhtumiteta ja juba 4 tundi peale Paukjärve juurest sõitma hakkamist olin turvaliselt omas kodus tagasi. Kogu selle fopaa peale sai hunnik õlut ostetud ja Bugsy filmi vahitud, nii et õhtu lõpetuseks oli tuju juba päris hea :). Seniks, kuni tänane hommik kätte jõudis. Hommikul parklas selgus, et minu Dodgel oli keegi kummi suht tühjaks lasknud. Sai siis ruttu Statakasse sõidetud, aga seal selgus üsnagi tavaline tõsiasi, et pumba lohvi otsast ei tulnud õhku. Küll aga tuli seda kõikjalt mujalt pumba osadest. Sellest mul muidugi mingit kasu ei olnud ja seega pidin veel teistki Statakat külastama. Seal siis õnnestus kumm täis saada. Kõige toredam lugu on see, et kogu selle jama peale otsustasid tööle hakata rehvirõhu andurid, mida Silberauto "spetsialisti" sõnul mul talverehvidel "ei tohiks olla". No mina ei tea, kui ei tohi, siis ei tohi, aga on. Heia heia, millised spetsialistid meil autosid müüvad ja teenindavad. Ja kui siis lõpuks sitaste käte ja rikutud tujuga tööle jõudsin, siis selgus, et minu tore sülearvuti (Lenovo tüüpi) ei kavatsegi tööle hakata. Peale mitmekordset aku eemaldamist ja külge pookimist sain rappele lõpuks ikkagi hääle sisse, aga pea oli suht pissi täis selleks ajaks juba.
Igal juhul, kena kevadet kõikidele ja kui aega ja viitsimist leian ja antakse, siis kirjutan mingi aeg jälle oma töödest ja tegemistest.

Rahvastepall

Nonehh, üldse ei pole aega olnud, et siia midagi üllitada. Viimasest korrast on palju vett merre voolanud, mitmed kaubanduskeskused maha põlenud, Eesti Laulud valitud ja kõiksugu kosmilised haigused läbi põetud. Aga kõigest ükshaaval.

Eesti Laulu valimine - ausalt öeldes ei ole minu asi vinguda, aga hääletussüsteem oli kergelt öeldes kummaline. Mitte, et valituks ei osutunud õige laul vms., aga selles mõttes on netivigisejatel küll õigus, et rahva hääl ei kottinud kedagi. Oleks ikka võinud siis teha variandi, kus viimased kaks oleks olnud rahva ja žürii lemmikud ja siis oleks valitud kahe hulgast, kes kuhugi sõidab. Praegu oli ju selge, et kuitahes hea lugu Trafficul ka ei olnud, ei oleks nad enivei vlituks osutunud. Kadus kogu põnevus ja asja iva vaataja jaoks. Ja vele üks asi, mis jäi väga räigelt silma, oli see, et Jan Uuspõld on ikka ilma alkota, nagu kala kuival maal. No ei ole naljakas, tee mis tahad. Mõni mees on kohe loodud joodikuks ja ei ole vaja siis oma elunorme muutma hakata, kui tahta eduka näitlejana jätkata. Ma saan aru küll, et põhimõtteliselt ei ole ilus, kui inimene joob jne, aga loomeinimestega on paraku lihtsalt nii, et peab jooma. Midagi ei ole lihtsalt teha. Nii et kallis Jan, hakka jooma. Siis on publik tänulik, Sul leib laual ja nalja saab ka...

Mustikas. No mis ma oskan öelda? Ebaõnn. Samas ei oska ka mingit eriti pädevat seisukohta võtta, sest minu külastused sinnakanti jäävad põhiliselt sellesse aega, kui seal üks teine kaubanduslik asutus oli. Tore kohtm, kus müüdi igasugu ebalegaalset sodi. Aga kindlasti tõi see tore sündmus paljude inimeste ellu kauaigatsetud vaheldust. Eriti neile, kellele oli Mustika Prisma kodupood ja ka neile, kes omasid seal töökohta. Või siis neile, kes pidid ringiga hommikul tööle sõitma, sest tänavad olid kinni. Nii et tegelikult ma muus suhtes ei tähtsustaks asja üle. No põles ja mis siis? Põleb ka järgmine ja ülejärgmine keskus ja järjest rohkem neid süttib, mida rohkem on firmadel kindlustusraha vaja. Nii et oodata on põnevaid aegu. Eriti neile, kes elavad mõne kaubanduskeskuse majas või vahetult naabruses.

Isiklikus elus paraku midagi huvitavat nädalavahetusel ei toimunud. Miski räme haigus on kusagilt kallale tulnud. Pühapäevaks läks juba nagu päris heaks, aga eile oli täiega kreisi, kui nina nuuskasin. Täiesti konkreetselt hakkas pilt jooksma. Täpselt nagu vana hea vene mustvalge telekaga. Sekundiga viskas südame pahaks ja kui ei oleks silmi kinni saanud, siis oleks ilmselt lõunane kanapitsa olnud töölaual kuhjas... Õnneks õnnestus kuidagimoodi pilt seisma panna ja juba poole tunni pärast hakkas natuke parem. Eelmisel nädalal käisin oma sooja kehakesega erinevatel töövestlustel. Kes ütles, et Eestis ei ole enam tööd? Kurask, et osanud enam töövestlusi ära paigutada kalendrisse. Telefon oli punane, et tule sinna ja tule tänna. Täiesti hullumeelne. Ja mina muidugi oskasin olla selline punaste silmadega tõbine mörr... Aga ei ole hullu, tundus, et sobis, nii et tulevik võib olla juba märksa toredam.
Nädalavahetus oli ka tore. Tegin enda jaoks toreda plaani, et reedel joon vähem ja lähen varakult magama, et siis jaksan laubal rohkem. Ja nii oligi. Jõin ainult mingi mõne joogi ja kobistasin enne kella ühte juba unedemaale. Ja siis olin laupäeval nagu elektrijänes. Nii et ei tasu alahinnata korralikku und. Aga järgmise nädalavahetuseni on

jäänud veel tervelt kolm tervet päeva ja tänasest ka veel peaaegu terve tunnike siin vegeteeruda. Oeh, kuidas ei viitsi enam. Tahan sooja suve, või siis vähemalt soojale maalegi. Nii ammu ei ole enam kuhugi reisinud. Taisse võiks nüüd juba peaaegu minna. Paar tuhat veel alla ja siis ongi 10 tuhande piir alatatud. Siis lähen murjanitele külla ja joon kogu nende õlu ära. Mis need pisikesed hiinlased mulle ikka teha saavad. Isegi tai poksiga tegelevad hiinlased... Teine variant oleks muidugi minna kuhugi ameerikamaale niisama ringi udjama, aga sealsed lennupiletid ei ole veel ka nii odavaks läinud, nagu võiks. Aga samas, kui vaadata üldist olukorda maailma majanduses, siis ehk varsti juba saab. Saaks mingu 3-4 tonniga piletid kätte, siis võiks juba mõelda. Kokku üle 25 ei viitsiks küll näiteks kahenädalase tripi eest maksta. Aga samas muidugi neid kohti, kuhu tahaks reisida on nii palju, et ega vist ei jõua oma lühikese allesoleva aja jooksul igal pool nagunii käia. Selle jaoks oleks ajamasinat vaja, nagu näha ka juuresoleval pildil :)

Jälle törts majandusjuttu

Kuna meie toredas firmas on olukord veidi pingeline, siis mõtlesin, et paneks mõned personalipoliitikat puudutavad mõtted siia üles. Tegin ilusa joonise ka, et oleks ikka arusaadav, mida ma silmas pean.

Põhimõtteliselt olen võtnud aluseks sellise veidi ulmelise lähenemise. Nimelt teab iga arvutimängu või siis ka kosmoseteemaliste ulmeseriaalide huviline inimene seda, et igal õhusõidukil on olemas erinevad relvad, tehniline seisund ja kilbid, mis ei lase vaenlase poolt lastavatel laengutel Sinu laevani jõuda. Samal moel arvan, et igal töötajal on olemas oskused, mida kasutada nö. "relvana" oma töös, et võita rohkem kliente, teha kvaliteetsemat tööd ja vajadusel ka konkurentidele "ära panna". Kilbi all saame ilmselt silmas pidada inimese töötahet, motivatsiooni ja lojaalsust ettevõttele.

Kujutame nüüd siis ette, et inimene, kes on ettevõttes teinud oma tööd näiteks viis aastat. Võimed on ikka olemas, ega nendega ju midagi ei juhtu, küll aga võib alla minna motivatsioon ja lojaalsus. Selleks, et neid asju üleval hoida, on vaja ettevõtte juhtkonna poolset tuge, motiveerimist jne. Kui seda ei ole, siis muutub töötaja rahutuks ja lõpuks, kui kaitsekilp on kadunud, võib hakata ka ettevõttele vastu töötama.

Sisuliselt on iga töötaja (joonisel a) võimeline olema piisavalt motiveeritud, selleks et teha oma tööd korralikult, olla oma tööandjale lojaalne ja mitte tegutsema vastu ettevõttele, mis talle palka ja tööd annab. Selge on, et konkurendid (joonisel c) soovivad iga hinna eest olukorda Sinu firmas destabiliseerida ja tekitada olukorda, kus Sinu kliendid lähevad nende juurde üle ja seesama vaene töötaja võetakse ka üle, juhul kui tegemist on oma ala hea spetsialistiga. Selleks, et seda ei juhtuks, peaks juhtkond (joonisel b) seda kaitsekilbi olemasolu kogu aeg jälgima ja vajadusel suunama resursse kilbi olemasolu tagamiseks. Vajadusel isegi oma olemasolevaid vahendeid töötajatele jagades. Juhul, kui seda ei tehta, siis on üsna tõenäoline, et mingil hetkel muutub see kaitsekilp olematuks (ehk et siis kaob igasugune motivatsioon ja lojaalsus tööandjale). Kui aga see juhtub, siis ei ole enam midagi teha. Täna ongi minu kalli tööandja puhul tekkinud olukord, kus ma ei tunne enam mingit tööandja poolset tuge ja seoses sellega olen ka väga vastuvõtlik headele pakkumistele, isegi kui see tähendaks oma mugavast kohakesest loobumist. Mis puudutab selle kaitsekihi paksust, siis olen enda jaoks välja töötanud valemi, mis minu puhul vähemalt toimib. Ilmselt on see iga inimese jaoks erinev ja sõltub paljudest asjaoludest, aga minu jaoks kehtib järgmine valem:

Hm + (Ta x Sm) = Jm

Hm - Hetkemotivatsioon (kuudes)

Ta - Tööaastad (aastates)

Tm - Viimase motiveerimise suurus (%)

Jm - Jääkmotivatsioon (kuudes)

Minu puhul oleks siis olnud lühendite asendamisel numbritega valem 2008 Oktoobris, kui viimati toimus mind motiveeriv tegevus, mis tõstis minu motiveerituse taset umbes 20% ja enne mida olin juba otsutanud, et motivatsioon on 0 ja peab hakkama lahkuma, selline:

0 + (4,5 x 20) = 9, ehk et siis peale seda olin ma valmis veel 9 kuud siin ettevõttes töötama.

Seda muidugi eeldusel, et juhtkonna poolne suhtumine on endine, kõik toimib ja me saame oma tööd rahulikult teha. Kahjuks see päris nii ei ole. Nimelt on juba jaanuari algusest hakanud juhtkond ajama poliitikat - "tehke kõik 300% tööd ilma igasuguse lisamotivaatorita", ehk et siis lisaks sellele, et töötaja kaitsekilpi närivad väljaspool asuvad mõjutegurid, on ka ettevõtte oma juhtkond asunud töötaja motivatsiooni edukalt järama. Arusaadavalt tekib siis olukord, kus hakkab kehtima valem:

(Hm + (Ta x Sm))/2 = Jm, ehk et siis kui me arvestame, et minu motiveeritud tegevust oli jaanuari alguseks järel veel 6 kuud, siis numbritega on valem selline:

6 + (4,5 x 0)/2 = 3

See näitab seda, et tegelikult on tööandjal aega selle kuu lõpuni, et midagi ette võtta, muidu ollakse lihtsalt ühe töötaja võrra jällegi vaesem. Mitte et ma oma tagasihoidlikku isiksust üle tahaks hinnata, aga juhid peaks ikka personali eest ka hoolt kandma. Ei saa nii, et lihtsalt nõuan ja vastu ei taha midagi anda. Tegelikult muidugi ei saa kindlasti inimesi ühe mütsiga lüüa ja nii mõnelgi läheb selle motivatsiooni vähenemisega vähem, või rohkem aega, kui minul, aga selge on see, et kui täna ei võta meie ja ka teiste ettevõtete juhid midagi ette, siis ollakse varsti ka oma spetsialistidest ilma. Ma saan aru küll, et raha ei ole, aga sellegipoolest ei tohiks asjal lasta niikaugele minna, et inimesed muutuvad firmas juhitamatuteks, ehk et siis hakkavad tegema koostööd ka näiteks konkurentidega, et ots-otsaga kokku tulla. Natuke jabur, kas te ei leia?

Aga nüüd natuke rõõmsamaid teemasid ka - osalesin aktiivselt meie kauni Vabariigi 91. sünnipäeval. No muidugi mis 91 see ikka niiväga on, vahepeal ei olnud mingit vabariiki, kuigi muidugi mõned vanad parteimehed eesotsas EKP esimese sekretäri sm. Rjuutliga väidavad, et ka vahepeal sai Eesti Vabariigi eest tugevasti Keila-Joal litside ja viina abil võideldud, aga olgem ausad, tegelikult üritas lihtinimene ikka oma elu kuidagi rahulikult ära elada, et laib laual ja katus peakohal ja võimumehed ajasid samamoodi raha kokku ja (vabandan väljendust) kusid kõrge kaarega töörahva peale. Nojah, igal juhul sai käidud Maarjamäel vaatamas uut näitust Eesti Vabariigi arengu kohta ja osaletud ka viktoriinil, kus saime kahetsusväärse teise koha :(... Esimesest kohast jäi vaid mõni punkt puudu, aga mis seal siis ikka. Lihtsalt peaauhinnaks oli võimalus pidu panna Maarjamäe lossis... Oleks ju kena olnud. Ja siis tuli muidugi kohustuslik vastlakukkel, hernesupp ja presidendi vastuvõtu jälgimine. Kleitidest ma midagi rääkida ei oska paraku. Aga Liis Lass jäi muidugi silma. Samas muidugi on tõsi see, et iga kutsutu võtab ise kaasa keda soovib, nii et ei ole probleemi. Nukker on muidugi vaadata, kuidas Eesti läbi aegade madalaimalaubaline linnuke ennast igalepoole topib. Väga räige. Muidu oli aga väga tavaline. Leeprapisikute jagamine kõikidele külalistele, mida viisid läbi Toomas-Hendrik ja Evelin. Miski väga mõttetu kontsert (ma tõesti ei saa aru, milleks sellist sürri on vaja igal aastal rahva raha eest teha?) ja siis mugimine ja veinijoomine. Väga tore, ütleks ma selle peale.

Kahjuks olid külalised mind külastamas autoga, nii et ei saanud väga tilka panna, mis oleks kindlasti ürituse märksa lõbusamaks teinud, aga samas ei ole ka suurt vahet. Tuleb samamoodi ka 92, 93 ja 94 sünnipäev. Tavaline inimene vahib ikka samamoodi teleekraani, kus rikkad ja ilusad veini joovad ja tunnevad ennast hästi. Ja mõned kindlasti sooviks ka sinna saada.