Minu lihtsaid soovitusi ei kuula mitte keegi, lastakse samas vaimus edasi ja nii on selge, et varsti ei ole tööd ei minul, ega ka meie kallitel juhatajatel...
Aga minu seekordses veidi majandusliku alatooniga blogisissekandes tutvustakski kolme llihtsa joonise abil minu mõtted kolme variandi kohta, millised võiks olla ja millised tõenäoliselt on meie teed edasi.
1. Esimene variant oleks siis selline, kus lastakse samas vaimus edasi, ainuke asi, mis muutub, on see, et töötajatele avaldatakse survet, et kõik liigutaks ennast 2 x kiiremini ja 2 x tõhusamalt, pakkudes sealjuures sama palka ja 0 x motivatsiooni...See toob paratamatult kaasa töötajate töövõime langemise, inimesed lähevad ära, allesjäänud põlevad läbi, klientide rahulolu väheneb, kuna töötajad ei jõua neid rahulolevana hoida, töötajad lähevad hulluks. Saabub auto valges kitlis meestega ja siis saabub vaikus. Ettevõte on surnud, rahu tema põrmule...
2. Variant 2, mis on tõenäoliselt ainuke normaalne variant nii juhtkonnale, ettevõttele, kui ka töötajatele, eeldab suure hunniku raha olemasolu. Sellel puhul suunatakse hunnik raha PR ja turundustegevusele, töötajate koolitamisele ja mingisugusel ajal ka mõne väga kuses oleva konkurendi ülesostmisele, mis toob kaasa oskustööliste arvu ja ka klientide arvu olulise kasvu. Majanduslanguse lõppedes on firmal soliidne positsioon Eesti turul ja tuntus läbi PR ja turunduse. Oleme tegijad ja järgmise 10 aasta jooksul täiesti kindlasti turuliidrid.
P.S. Kõik need stsenaariumid on üles ehitatud eeldusel, et meil on etteantud rahasumma olemas (selle kohta mul info puudub, sest kõik on üliväga salajane) ja et majandus hakkab ennast uuesti 2010 alguses jalule ajama, s.t. meil on vaja see aasta üle elada.
Ja lõpetuseks ka üks tore plaat, mis viimasel ajal mul autos on lemmikuks saanud:
All-American Rejects - When the World Comes Down
Tõmmake alla, kuulake, nautige (või ärge nautige, kui ei ole Teie maitse...)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar