Terekest. Kätte on jõudnud kevad ja õues oli nädalavahetusel isegi päikest näha. Laupäev sujus ju vägagi ilusasti, kui räme pohmell välja arvata, aga eilne päev oli küll väga seikluslik ja omapärane. Sai mõeldud, et läheks Kõrvemaale veidi lumist metsa kaema ja jalga tatsutama, et saaks hiljem õhtul suud matsutada jälle. Kõik oli väga ilus, kuni selgus, et Nelijärve puhkekeskuse juurest metsa minev rada on jällegi nende neetud suusatajate pärusmaaks jäetud. ma saan ju aru küll, et suusatamine on tore, aga siis tuleks sellele mõelda ja teha tee sellevõrra laiem, et jalgsimatkajad saaksid ka liikuda, mitte ainult mingid kuradi Gunde Svanid (rootsi suusasportlane, omaaegne uisustiili propageeria), kes oma jalgu nii laiali ajavad, nagu 100 kroonised linnud Balti Jaama taga. No kurat, tõmba siis korraks klassika raja peale, või ei oska üldse enam suusatada keegi. Jobukari, ma ütlen. Ja kuna meil olid olemas eelnevad kogemused Pirital suusaradadel lonkimisest, siis ei olnud enam soovi seda kadalippu läbi teha. Mõeldud-tehtud - liikusime seltskonnaga tagasi Kõrvemaa keskuse poole ja tõmbasime sealt metsa. Täienduseks võibolla niipalju, et sõit käis minu vana kalli sportmazdaga, mis isegi "headel" Tallinna tänavatel aegaajalt põhjapidi kinni kipub jääma. Sõidu algus tundus kahtlane, sest sellist kraapimist, mis auto alt kostis, ei oleks ilmselt suutnud kuuldavale tuua ka 101 auto alla kinnijäänud dalmaatsia koera. Aga otsustasin, et ju see teeb autopõhjale head, kui väike lumepesu seda läikima lööb. Kõik oli tore, kuni hakkasime Paukjärve parkla juurde jõudma, siis viskas kuram auto vibama ja oleks peaaegu läinud kõige kaduva teed. Aga... mul kui vanal Häkkisel õnnestus auto siiski teele tagasi saada ja keegi ei pannud vist tähelegi, et asjad olid kergelt nutused. OK, sai siis metsavaikust nauditud ja lumes sumbatud. Seda viimast põhjusel, et keegi ei olnud eriti seal matkarajal käinud (pärast sain ise ka aru, miks) ja seetõttu oli lumekiht kohati päris kenake. Ja kui auto juurde tagasi jõudsin ja hääled sisse panin, siis oli tuju hea ja kõht tühi, peas keerles maitsev õhtusöök ja kerge õlupoiss. Ja siis hakkas pihta. Soojenduseks panin Piibe maantee otsast mööda. Mõtlesin, et mis siis ikka, panen edasi ja Peterburi maanteeni on ju nagunii ainult 12 kilumeetrit... Valesti mõtlesin. Antud teelõigul hakkasid üsna varsti poole meetri sügavused rööpad koos mõõtmatute (või vähemalt Mariaani süviku sügavuste) veereservuaaridega. Nagu oodata võiski, mõtles Marta (Mazda hüüdnimi) ühel hetkel, et: "vittu, mulle aitab" ja jäi ühte sügavamasse kevadisse meeleolukasse veeauku kinni. Ei edasi, ei tagasi. Lükkamisest ei mingit abi. Sai siis oksi korjatud, et ehk aitab. Aga ei midagi. Nutt tahtis juba peale tulla, aga siis lõpuks leidsin endas ebainimliku (Ott Kiivikaliku) jõu ja lükkasin ainuisikulilselt auto tagurpidi 20 meetrit tagasi. Siis õnnestus ka meetrilaiusel teel auto ümber keerata (ausalt öeldes mul oli väga savi, kas kraav on või ei ole, edasi ma poleks nagunii sõitnud), ja hakkasime minema tagasi Piibe maantee risti. Jõudsin sinnani ja hakkasin kenasti ka Piibe poole uhama (7,2 km), kui umbes neli kilomeetrit sõitnuna tuli vastu mingi kuradi venelaste autokolonn. No ei saa mööda, tee mis tahad. Ja kui lõpuks said ruslannid ja seerõid minust mööda, siis kadusid nemad muidugi nelja tuule poole ja mina olin oma saaniga jälle ilusasti lumehunnikus kinni. Ei aidanud kuuseoksad, vandumine, ega lükkamine. Kaasas oli ka lumelabidas, mille abil sai veidi autot õngitsetud lumehangest välja. See avantüür lõppes, nagu ikka, minu jaoks kehavigastuste ja üldise ebaõnnestumisega. Nimelt otsustas plekist labidavars murduda ja siis uuesti kokkupaindudes mängida plekikääre minu käe peal. Tulemus - verd lendas nii mis kole, auto oli ikka kinni ja plaaster auto apteegis oli aastast 98, kleepides ennast küll pakkepaberi, aga mitte minu käe külge. Lisaks sellele oli auto sellist pidurihaisu täis, nagu oleks seal kümme kiimalist armeenlast oma tumedaid tegusid heledate naiste peal teinud. Ehk et siis öökiva, verise ja tigedana õnnestus lõpuks ennast kuidagi rooli abil sellest sitahunnikust välja koukida. Sealt edasi sõitsin sajaga edasi ja kui keegi oleks vastu tulnud, siis oleks ma selle pooliku labida talle $£$$€%¤% toppinud, kui mingit möödalaskmise teemat oleks tuldud arendama. Igal juhul ülejäänud sõit möödus vahejuhtumiteta ja juba 4 tundi peale Paukjärve juurest sõitma hakkamist olin turvaliselt omas kodus tagasi. Kogu selle fopaa peale sai hunnik õlut ostetud ja Bugsy filmi vahitud, nii et õhtu lõpetuseks oli tuju juba päris hea :). Seniks, kuni tänane hommik kätte jõudis. Hommikul parklas selgus, et minu Dodgel oli keegi kummi suht tühjaks lasknud. Sai siis ruttu Statakasse sõidetud, aga seal selgus üsnagi tavaline tõsiasi, et pumba lohvi otsast ei tulnud õhku. Küll aga tuli seda kõikjalt mujalt pumba osadest. Sellest mul muidugi mingit kasu ei olnud ja seega pidin veel teistki Statakat külastama. Seal siis õnnestus kumm täis saada. Kõige toredam lugu on see, et kogu selle jama peale otsustasid tööle hakata rehvirõhu andurid, mida Silberauto "spetsialisti" sõnul mul talverehvidel "ei tohiks olla". No mina ei tea, kui ei tohi, siis ei tohi, aga on. Heia heia, millised spetsialistid meil autosid müüvad ja teenindavad. Ja kui siis lõpuks sitaste käte ja rikutud tujuga tööle jõudsin, siis selgus, et minu tore sülearvuti (Lenovo tüüpi) ei kavatsegi tööle hakata. Peale mitmekordset aku eemaldamist ja külge pookimist sain rappele lõpuks ikkagi hääle sisse, aga pea oli suht pissi täis selleks ajaks juba.Igal juhul, kena kevadet kõikidele ja kui aega ja viitsimist leian ja antakse, siis kirjutan mingi aeg jälle oma töödest ja tegemistest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar