Lastekasvatuslik teema. (väga pedagoogiline... või siis mitte...)

Tänast teemat ajendas kirjutama üks tore artikkel Delfi Naisterubriigis (jah, loen küll seda, mis siis :p)... Lähemalt saab tutvuda aadressil: http://naistekas.delfi.ee/perekond/vaikelaps/article.php?id=22690625. Tegelikult muidugi pigem need kommentaarid, mis seal olid. Põhimõtteliselt olen kirjutajaga vägagi nõus, kuigi mul endal lapsi ei ole. Lihtsalt viimase aja jooksul on sedavõrd kammima hakanud see, kuidas toredad lapsevanemad oma lapsi kasvatavad. Õigemini ei kasvata...Viimased toredamad elamused on näituseks ühelt kontserdilt (laps röökis nagu ratta peal, muusika karjus talle täpselt kõrva, eks vist kurdilaks, vanemad proovisid midagi teha, aga suurem rõhk läks õllele...) ja muidugi ka kõikvõimalikest transpordivahenditest, kust paraku igakord ei ole võimalik ka igal ajal maha astuda (näiteks lennuk). Ausalt öeldes ei saa ma aru, mis kuradi pläma need tänapäeva lapsevanemad ajavad, et lapsele peab jääma oma otsustamisõigus ja vabadus tegutseda loominguliselt. Laps on ju loom, andke andeks. Ilmselt pean oma suht räiget arvamust põhjendama. Nimelt on loomadel selline suurepärane komme tegutseda vastavalt kahele konkreetsele mallile. Esimeseks vastavalt oma esmastele instinktidele - kõht on tühi, tahaks seda va vanainimeste asja teha vms. ja teiseks õpib loom tegema asju nii, nagu talle mugavam on, mida näitavad arvukad laboritestid näituseks hiirtega, kes peale väikest koolitust hakkavad oma juustuni minemiseks kasutama labürindis just nimelt lühimat teed.
Täpselt sama asi toimub lapsega, keda ei kasvatata. Oletame, et meesterahvas on jõudnud ikka, kus tomat tõuseb ja hernes tahab keppi, ehk siis puberteedi julma ajajärku. Normaalne hästikasvatatud noormees piilub läbi augu seinas ennast pesevaid tütarlapsi ja teeb teadagi mida. Kui pärast seda käed puhtaks pestakse (vaata ka ühte blogisissekannet märtsis...), siis ei olegi ju midagi hullu juhtunud. Poiss kasvab suuremaks, sebib endale ühe nendest tütarlastest ära, tuleb pere jne. Tänapäeva "kasvatuse" saanud noormees ei tea normidest, eetikast ega millestki muust midagi. Tema on harjunud, et kui on vajadus, siis peab saama. Ühesõnaga uks murtakse maha ja asutakse mehiselt väksamistööle. Paremal juhul lõppeb kõik tütalaste kiirete jalgade välkumise ja koolist väljaviskamisega, aga mis saab siis, kui jalad ei ole nii kiired? Mis saab siis, kui poisil on ikka nii kange häda, et ka väike pingihoop pähe vastupunnivale ihalusobjektile ei ole üleliigne? Ebaõnn, ütleks mina. Lihtsalt midagi muud ei olegi, kui et need toredad nunnukesed, kes ühel päeval täiskasvanuks (kehaliselt) saavad, lõpetavad tõenäoliselt kas puuris koos toredate vanematest meestest sõpradega, kes poisiohtu ja kergelt peetusega poissi isuga pruugivad, või hullarisse, sest inimene lihtsalt ei saa aru, miks siis järsku ei saa enam kõike, mida hing ihaldab.
Teine mõte, mis tuli oli see, et tegelikult tähendab kasvatus ju lihtsalt inimesele nö. "tegevus - tagajärg" lähenemise andmist. Teed midagi halvasti, juhtub midagi halba ka sinuga. Aga tänapäeva lapsevanemad on nagu mingid sitarattad oma lastega. Ühtegi kõvemat sõna ei saa ju öelda, issand jumal, mis siis veel juhtuda võib. Äkki rikume oma õrnahingelise tupsurullikese, numpsupupsukese vaimset tasakaalu. Keegi ei ole ju väitnudki, et laps ei võiks jonnida. Laps ei mõtlegi ju oma tegevuse tagajärgede peale. Aga see ongi koht, kus normaalne lapsevanem käratab peale, et "raisk, jää vait ja lase issil õlut juua..." ja kui sellest ei aita, siis tuleb suht kiire litakas vastu kukalt. Mina olen saanud nii seda kui teist. Ei ole minust ka mingit musterinimest kasvanud, aga vähemalt ma tean, mida võib ja mida ei või teha.
Aga kindlasti pooldan järgnevaid lähenemisi lastekasvatusele:
1. Kui vaja, siis võib lapse psüühikat mõjutada karjumise, tuppa kinni panemise õhtul söögilaua äärde istumajätmise (kui taldrik ei ole tühi) ja muude tegevustega. Füüsiline vägivald ei ole muidugi igakord õigustatud, aga kui vaja siis vaja.
2. Väikelapse (vanus 0 - 3) koht on kodus. Ei ole kontserdil, lõunamaa reisil, baaris, restoranis või kurat teab veel kus. Kasiinosse ei taha imetama tulla? Loomulikult on väga tore käia lapsega selleks ette nähtud kohtades - nukuteatris, loomaaias, pargis, mängukeskuses vms. aga on väga palju kohti, kus mina lapsi näha küll ei tahaks ja ma ei saa ka hästi aru, milline ajukääbus oma tite sellistesse kohtadesse ka kaasa võtab?
3. Kui laps hakkab sitta kokku keerama, siis tuleb tegutseda kiirelt ja konkreetselt. Ei ole nii, et las teeb, mis tahab.
Ja ongi kogu lugu. Tuli kuidagi kummaline teema, aga keeras kuram vindi üle, kui ma lugesin neid kommentaare, mis mõnel juhul veel õigustasid värdvanemaid, et "minu laps, ise tean kuidas kasvatan". Siukstel tuleks laps kohe käest ära võtta ja magama panna. Sellest ei kasva nagunii enam normaalset inimest ju.
Ja lõpuks veel selline mõtteavaldus, mis on pärit vist ühest Scott Adamsi raamatukesest, aga mida on kindlasti ka enne öeldud ja mõeldud... Nimelt, kui Sa tahad saada autojuhilube, siis pead selleks kuid, kui mitte aastaid enne õppima teooriat, praktikat jne jne jne, lapse võib saada endale iga loll, ilma igasuguse koolituseta ja isegi ilma mingi kontrollita, kas inimene on üldse normaalne. Minupoolne soovitus on muidugi nagu ikka sellistel juhtumitel - suguvõimetuks muutmine. Seda tuleks ikka märksa rohkem praktiseerida nii päritava puudega inimestel (mitte et mul puuetega inimeste vastu midagi oleks, lihtsalt lapsest on kahju), kui ka kurjategijatel, kes ei suuda oma alumist aju vaigistada (nende vastu olen küll, ei saa siis normaalselt asja ära sebitud?).