Egüptus

Nonii, tagasi maapeale siis jällegi vaja tulla... Kena oli vahepeal siit kalli isamaa pinnalt kadunud olla. Tagasitulles hakkas küll lennujaamas kohe peas tuikama tuntud ans. Koer lugu "me elame perseaugus ja meile meeldib siin, ei ahvatle meid kaugus, ei tõmba silmapiir...", aga samas õnnestus eile ilmaga nii et isegi meie kallis mülkas hakkas korraks tekkima mõte, et saabumas on kaunis kevade koos hormoonide möllamise ja muu seesugusega. Aga eilne kliima oligi liiga ilus, et olla tõsi, täna sai kuulatud rõõmsat rahepoissi krõbistamas oma valgeid näppe vastu minu toredat plekist aknalauda, mis mul kenasti selja taga on. Aga ehk siis kõigest järjepanu.
Egiptus, khm, mis ma oskan öelda. Kõik algas kenasti. Tallinna Lennujaamas (tollal veel ilma Meri nimeta lennujaamas) sai võetud "tax free" kaubamajast endale mõned cervezad ligi ja elu muutus kohe kenamaks. Siis tuli väike tagasilöök selle näol, et murjanid (väljend kenade tumedate poiste kohta) ei olnud õigel ajal oma lennumasinat lennuvalmis saanud ja nii lükkus väljalend mõnevõrra hilisemaks. See ei murdnud veel meeleolu maha, lihtsalt andis veidi lisaaega endale veel mõne plekist sõbrakese muretsemiseks. Ja siis lõpuks sai raudlinnukese kõhtu ronida ja hakata vaikselt egiptimaa poole kossutama. Lend ise oli muidugi eluseiklus, pime, mitte midagi teha ei saa, koht vahekäigu kõrval, nii et ka magamisest võis ainult und näha... Valgus saabus, et pakkuda kahte kuivanud võileiba... Kohalejõudes oli küll selline tunne, et jääks lennujaama magama ja sõidaks hommikul (või no mis seal enam hommikust puudu oli, kell oli kergelt neli saamas...) hotelli. See oli küll võibolla kena mõte, aga reaalis nägi see välja sedamoodi, et kari väsimusest tuikuvaid kodanikke valgus järjekorda, kus "kiire" teenindusega piirivalvurid hakkasid passe kontrollima. Vahepeal muidugi toimus mingi probleem ühe kastikese juures ja muidugi pidid kõik mustad lontrused tormama ühtekokku, konid suus tolgendamas, et mingit ibarat ajada. Ülejäänud järjekorrad muidugi ootasid. Väga tubli saavutus oli tegelt, sest juba 15 minuti pärast olid asjad selgeks räägitud ja kõik vägagi korras. Ja järjekorrad said edasi venida. Lõpuks ometi sain oma templipläraka endale passi, mis mõnusasti isegi passi lehtede vahelt välja kippus valguma, sest ega siis murjan ei saanud aru, et templit tuleks võibolla kuivatada ka, kui uue tindi paned... Aga ega midagi, lõpuks õnnestus bussi saada ja seal ülejäänuid reisiseltsilisi ootama hakata. Lõpetuseks selgus, et keegi üliagar vene tädi oli kellegi teise koti haaranud lindilt ja algas järjekordne trall, mis lõppes umbes pool tundi hiljem ja saime lõpuks ometi hotelli poole sõitma hakata. Sealt edasi on kõik suht udune, sest hotelli jõudes sai enamvähem jalalt kukutud ja uni tuli... Peale värskendavat neljatunnist tukkumist kuumas toas oli puhkus majja pekstud ja sai hakata vähehaaval ennast liigutama. soojenduseks muidugi väike hommikueine, mis koosnes põhiliselt mingist segujuurviljast kaamlivorstiga ja kohalikust juustust + kuklitest. Ei olnudki paha, lihtsalt peale kuuendat päeva hakkas sama menüü vaikselt koppa ette viskama. Aga esimesel päeval ei osanud ju sellist probleemi ette näha... Ja siis tuli seada sammud ranna poole, milleks oli enne vaja llunastada papilipakas hotelli vastuvõtust. Rand ise oli päris kenake (Old Vic oli nimeks) ja ei olnud ka üldse kaugel. Lisaboonuseks suht mõistliku hinnaga õlu (ca. 30 egonit) ja lisamiinuseks koti läbituhnimine enne randa laskmist, et kellelgi jumala eest ei oleks pudelit vett vms kaasas. Mis siin salata, ei ole just suurem asi infotunni sõber, aga sedakorda tuli mõte seda ikkagi külastada. Infot oli palju, lõpuks tahtis uni tulla. Aga ei tulnud. Ja siis tagasi randa. Üllatusüllatus, vahepeal oli rand muutunud ja anti hoopis miskeid teisi talonge. Randa minnes selgus, et tegemist oli mingi väga kummalise asutusega, kus isegi liiva ei olnud, vaid mingid puupõrandad. Väga räme. Kuna see ei pakkunud pinget, sai mindud hoopistükkis turistide promenaadile lällama. Õigemini kaupmehed lällasid ja pakkusid oma sodi. Õnneks ei ole minu puhul tegemist just kõige sõbralikuma inimloomaga ja nii õnnestuski solvunud müügimehed endast eemale peletada. Tagasitulles oli pilt hulka rahulikum. Kaamlikargajad istusid oma poekestes ja ei tahtnud enam midagi müüa. Vähemasti mulle küll mitte... Siinkohal ka väike pilt turistidele mõeldud promenaadi algusest :)
Sellega lõppeski esimene päev. Õigemini lõppes see küll Mohammedi juurest ostetud koka ja Ülemiste Rimist ostetud viskiga, aga mitte sellest ei taha ma rääkida...
Järgmisest päevast on tegelikult vähe rääkida. Rand, meri, puhkus. Rand oli õnneks seesama, mis esimesel päeval esiotsa, ehk et siis ikkagi liivaga ja toolikestega. Ainuke tüütav faktor oli mingi Ahmed, kes üritas kuni viimase minutini oma odavaid reise pähe määrida. Tiritiri, lehmelehme... tramaeivõi... Väga siiber sai lõpuks. Uurisin, et kas ma pean endale mõne teise ranna leidma, mille peale kadus šaakal korraks ära, aga üsnapea oli jälle tagasi koos mingi massaazijorriga. No ei lase ma mingil mustal mehel oma mune mudida. Mis ma teha saan, kui mulle ikka valged meeldivad. Ja naised veel pealekauba. Põhiliselt. Põhimõtteliselt... Päeva kõrghetk oli kahtlemata linnaekskursioon, mis läks maksma 10 dollarit ja mille jooksul näidati mitte midagit. Väga huvitav oli. Ja kui siis minusuguse tüüpalkohooliku rõõmuks hakkas ekskurss mitte kuhugi lõppema ja siirduti Duty Free poodi (kus saab 48 tunni jooksul maale saabumisest soetada endale mõistliku hinnaga alkot), siis selgus, et maha oli jäänud kõige tähtsam - pass. Väga vahva oli vaadata, kuidas kaasreisijad ostlesid, kes tuli kolme, kes nelja kilekotiga. Õnneks on mul juba päeris väikesest peale antud kõnevõime ja seoses sellega küsisin murjanitelt, mis kellani nad alksi müüvad. Selgus, et kui Allah annab, siis kella 10ni. Ehk et siis samamoodi, nagu meilgi siin... Muidugi tähendas see seda, et peale ekstrakiiret õhtusööki haarasin passi ja esimese taksistiga (kes muu jutu seas soovis ka väikese popsu mulle müüa) kihutasin poodi. Vanemmurjan (vahetuse ülem vms) sai aru küll, et see kiirustav kodanik on väga janune ja tuli kohe oma abi pakkuma. Kahekesi saime ilusasti ostukorvikese õlut ja muud head paremat täis laaditud ja passi templigi. Kuigi ega see lihtne ei olnud, sest piiripoisi tempel oli tekitanud üleleheküljelise läbulaigu, millest ei olnud mitte kuidagi võimalik aru saada, millal ma riiki saabusin. Ilmselt hakkas poelistel minust kahju ja anti kurbade silmade eest mulle ikkagi viskid-rummid kätte. Sellega oli ka teine päev läbi ja pingelangus päädis väikese õhtuse uneseguga. Järgmine hommik algas minu jaoks väga vara, sest oli soovi minna vaatama kivihunnikuid vana Egiptuse pealinna Teebasse uuema nimega Luxor (umbes nii, nagu vanasti oli Kuressaare Kingisepa ja nii edasi...). Bussisõit algas hommikul kell pool kuus ja kuna giid magas veits sisse, siis läks kümme minutit üle ka. Aga õnneks oli reisijuht väga lahe, mitte meid linnaekskursioonitanud tige mutt, vaid miski lahe säga, kellel oli iga asja kohta miski hea jutt varuks. Ja kellele "meeldisid" kohutavalt araablased :)... Ekskurss oli nagu ikka, vaatamisväärsused, lõunasöök jne jne. Õnneks enam mingeid tobedaid kauplusi külastama ei pidanud, nii et sai ikka elamust kogu raha eest. Õhtuks oli küll väss peal, aga samas oli ikkagi päris asja ette läinud päevake. Teepeal tulid meid ahistama beduiinid, kes teadagi tuntud vargarahvas, pätid ja kaabakad. Pildistamise eest tahtsivad raiped saada 10 krooni...
Kolmapäevast ei ole tegelikult jälle midagi rääkida peale selle, et miski aeg lõuna paiku tekkis tunne, et ei viitsi kõiki päevi ka niisama rannas õlli libistada. Ja siis tuligi kena mõtteke, et läheks neljaba sukelduma. Mõeldud-tehtud. Sai kohe Luxori reisijuhile sms kribatud ja vend lendas viie minutiga hotelli vastuvõttu. Raha vahetas omanikku ja mõtteainet järgmiseks päevaks oli kohe kui palju.
Sukeldumispäev algas viisakalt. Tunne oli täiesti tugev. Vähemalt sinnamaale, kui selgus, et kõik teised sukeldujad on mingid mulistamisguurud litsentside, sertifikaatide ja jumal teab veel mille omanikud. Aga ega pääsu ei olnud. Poolteist tonni baloone, tinavöösid ja muud jama visati selga ja lükati üle parda. Kisa ma tõstma ei saanud hakata, sest suu lõi kohe ilusasti soolast vett täis. Sellega, tõsi küll, ebameeldivused ka piirdusid. Edasine oli ihtüoloogi märg unenägu. Kalad, korallid ja all that other shit. Väga nunnu igatahes. Kurb ainult, et vee all sai nii vähe aega oldud. 2 x 20 minutit ja kogu rõõm. Aga igal juhul on teada, mis ma oma järgmistel taolistel reisidel tegema hakkan. Õhk selga ja vee alla ära... See oli ilmselt üks kõige paremini kulutatud 55 dollarit... Kui võibolla joogi ostmisele kulutatud raha välja arvata. Peale õhtusööki tekkis mõte minna kohalikku kesklinna hängima ja tšillima. Mõte hea, teostus jama. Mega rahavamassid, debiilsed kaubandustöötajad ja kõik muu, mis sellise ürituse juurde ikka käib. No vähemalt sain oma klaaskuubiku kätte (ostan igalt poolt mingi vidina, mida panna kodus tolmu korjama. Siis on põrandal pärast tolmu vähem...). Niig sukeldumisest väsinud pisikesed jalakesed väsisid veelgi rohkem ära, nii et ei viitsinudki eriti enam hängida. Kui tudisevate jalgadega sai hotelli tagasi mindud, siis ei olnudki muud, kui niisama oleskleda ja kuna käed olid märkimisväärselt vähem väsinud, siis klaasi jaksasin tõsta küll.
Reedel (kuna see oli siis viimne täispäev) sai siis veidi kaubandusega veel tutvutud ja niisama oleskletud. Sama rutiin kordus veel ka laupäeva hommikul ja siis oli vaja juba oma vanad kondid bussile vedada ja hakata lennujaama tagasi sõitma. Lennukis lasti sedakorda vähemalt filmikesi, nii et märkamatult saabus meie tore kodumaa tiiva alla ja edasine on juba ajalugu.
Igal juhul sai jälle tiba lõõgastutud ja Egiptusesse võib ikka minna, kui murjaneid ei karda ja sooja tahta.
Ja kui mul veel midagi toredat meelde tuleb, siis panen siia selle ka juurde. Pildid peaks ka täna fotokast välja kitkuma, siis saan mingit šedöövrit ka siia juurde lisada, kui kellelgi peaks olema mingit tahmist kaunist egiptimaad näha. Mõned pildid tundusivad, et tulid päris normaalsed välja... Aga eks paista. Homme on ka päev...

Ja lõpetuseks näide ka Egiptuse kohalikust loomelanikust, kes elas koos oma perega ilusasti kellegi elutoas ja ei olnud asigi, kui telekapuldi peale väikese pabula poetas...