jutumulli päevaraamat: Life is sucks

Suvi ongi selleks korraks jälle möödas. Hea, et vähemalt nädalavahetusel sel aastal juhtus olema. Sai veidigi grilli tehtud ja õlut joodud. Ja ei pidanud kogu aeg masu peale mõtlema... Olen eelmisest nädalast ametlikult telefonimüügimees. See tähendab siis sisuliselt seda, et pean hakkama müüma 2 miljonit maksvaid projekte läbi telefoni, nagu seda tehakse ajalehetellimuste ja kõõmavabade šampoonide puhul. Kuna ma selles eriti osav ei ole, siis teen seda võimalikult lühidalt ja mõttevabalt. Tõenäoliselt teeb see meie firma maine veelgi kehvemaks, kui see hetkel on, aga kes olen mina, et suurtele härradele vastu hakata? Tuleb teha, mida kästakse ja eks siis meie targad juhid mõtlevad, mis toimub. Võetakse ühesõnaga inimesed nende alade pealt ära, mida nad oskavad ja pannakse aladele, mida ei osata. Wise move, ma pean ütlema. Tuled iga päev tööle ja mõtled, et juhatajahärrad ei suuda ju ometi veelgi debiilsemaid otsuseid vastu võtta ja ennäe, ikka veel suudetakse üllatada. Debiilsusel ei tundu meie kallis ettevõttes piire tulevat. Eks näis, mida ma homme pean tegema hakkama. C++-i progema või midagi sellist. Tulemused tulevad ilmselgelt suurepärased, nagu ka praegu telefonimüügiga. Ehh, elu elukest... Hall eluproosa, ütleks ma Teet Kallase sõnadega...

Samas on olnud võimalust ka oma elukese üle veidi järele mõelda ja peab ütlema, et ühes teises blogis, ühe teise inimese poolt mõeldud idee on hakanud meeldima. Nimelt arvas ta, et ei raiska oma aega inimeste peale, kes temast ei hooli. Ma fraseeriks selle mõtte veidi ümber. Nimelt sai siin miskises varasemas postituses välja toodud kolm erinevat kasutegurit, millega võib keegi kaaskodanik teisele kodanikule kasulik olla. Need olid siis vaimne, füüsiline ja materjaalne kasu. Nüüd siis ma mõtlengi vaikselt läbi selle seltskonna, kellega olen huvi või juhuste kokkulangevuse tõttu sunnitud suhtlema. Ja kui ikka inimene, kellega siiani olen pidanud head nägu tegema, mulle midagi ei paku, siis ma ei viitsi ka selle inimesega enam suhelda, ega halva mängu juurde head nägu teha. Ehk et siis, kui ikka mulle midagi ei pakuta, või minu vastu huvi ei tunta, siis mida kuradit ma peaks siin oma ressursse raiskama? Kaasa arvatud ka oma aega ja lõualiigeseid rääkimiseks. Kontoris näiteks on mulle mingit kasu juhatajast, ehk et siis talle tuleb head nägu teha, teistel ei ole minust sooja ega külma (mis väljendub selles näiteks, et kontorikaaslased on kõik alatasa kutsutud erinevatele koosviibimistele, saunaõhtutele jne, mina olen lihtsalt juhtumisi nimekirjast välja jäetud...). Järeldus selline, et kui keegi minu nähes peaks kanalisatsiooni kukkuma, siis proovin kõrvalt läbi trügida, et ennast mitte sellesse probleemi segada... Ja nüüd, kui sünnipäev tulemas, siis ei tahaks küll jälle kuulda, et miks ma sünnipäeval välja ei tee. A mida evvi ma siin oma raha ja aega raiskan? Mis ma selle eest tagasi saan? Ei midagi... Vot sellised lood. MSN jäi ka kohe poole kõhnemaks ja nüüd on hoopis parem ülevaade, kellega suhelda ja kellega mitte. Aega rohkem ja võimalust tegeleda oma asjadega ka. Nii et mulle sobib.

Aga et teema liiga süngeks ei läheks, siis siia lõppu panen paar nunnut koomiksit ja ühe toreda plaadikese ka, mida tore sumedal kevadõhtul kuulata :)