No nii, sõbralikul naabermaal käidud nagu naksti. Kõik oli tore, lumi tuiskas, mingi Volodja võitis euroviisud ja viin oli jube odav... Aga nüüd juba kõigest järgemööda:
Ühesõnaga tekkis mõte minna Venemaale, et ei peaks mingi totra sünnipäevaga tegelema ja saaks üldse veidi vaheldust oma halli eluproosasse. Mõeldud - tehtud. Reedel siis oli vaja juba enne kukke ja koitu oma luugid lahti lüüa, et saaks sobiva nimega kultuurikeskuse ette oma vanad kondid kohale veetud. Taksojuht oli ka sellise näoga, nagu oleks öö läbi Amiigos turvameestega kumminuiaseksi harjutanud, aga jõudis siiski õigeks ajaks sinna, kuhu vaja. Buss saabus korrektselt kella kuueks, aga selleks ajaks oli kerge purikas juba nina otsas ja peas keerles ainult üks mõte - kurat miks ma selle õhukese kilekaga olen ja miks mul kotis kampsunit ei ole... Või siis kasvõi Jäägrit, või siis piiritust, või midagi... Aga bussis hakkas üsna varsti soe ja kui esimesed cervezad oli ka kõrisõlme tagant läbi lastud, siis polnud elul väga vigagi. Sillamjae oli esimene koht, kus sai väike peatus tehtud, et keha täiendada ja siis uuesti keha tühjendada. Esimene oli kerge ebaõnnestumine, kuna sai tellitud tseburekki, mis on selline taigna ja hakkliha käkk ja millist võib Balti jaamast saada ka üsnagi hea maitselist... Sillakas see igal juhul nii ei olnud. Suht kuiv ja maitsetu käkk oli. Ja liha, jumal paraku, ei oldud ka just viitsitud panna... Aga see selleks, kui lõputu peldikujärts seistud ja paar staarõi melnikut lisaks ostetud, sai jälle Venemaa poole edasi suundutud. Piir möödus rahulikult, kelleltki narkootikume ei leitud ja midagi muud huvitavat ka mitte. Venemaa putkas toimus ka väike ekskurss kohaliku WC-sse, mis oli... Nojah. Kuna rohkem busse ei olnud, siis olime imetlusväärse kiirusega jõudnud kalli isamaa pinnale. Sõites mäest üles Ivangorodi võis jääda petlik mulje, et ohhooo, ka Venemaal on hakatud teid tegema... Viga selgus üsna ruttu, kui algas umbes samas stiilis vagudega tee, nagu see mis Tallinnast Piiteri poole välja viib. Vahe oli ainult selles, et need vaod olid ikka väga räiged. Ühesõnaga esimesed 100 km möödus kiirusel 40-50. Siis algas uus tee, millel oli paraku kiirusepiirang 40km/h. Nuta või naera, aga esimene Venemaa abzurd oligi käes. Niimoodi logistades jõudsime ikkagi viimaks meie esimesse sihtkohta, milleks oli Petergoff, ehk siis Peterhof, ehk siis Peeteri väike suvelossike, kus ta tavatses käia natuke müramas ja puhkamas. Purskkaevud olid iseenesest muidugi ilusad, aga paraku oli ilmastik jahtunud juba nullini ja teel oli ka kerge lörtsisadu meie bussi pehme lumevaibaga katnud. Kindaid muidugi ei olnud, salli ka mitte, mütsist rääkimata. Ekstreem, ma ei või... Aega anti mingi kaks tundi, mille jooksul jõudsin ennast juba kondiks külmata, selline külmutatud kreveti tunne tekkis igal juhul kergelt. Nüüd ma siis tean, mida tunneb krevett, kui ta sügavkülma pannakse... Ei ole tore. Pool tunnikest enne edasisõitu sai pargist siiber, õigemini küll külmast siiber ja sai otsustatud minna ja midagi haugata, kuna tseburaska hakkas juba kõhust jalga laskma. Ja kohe kerkiski silmapiirile sõbralik õlletelgi taoline asutus, kus müüdi nii süüa kui ka juua... Võtsime siis vahelduseks ühe non-alcoholic tüüpi joogipoolise, nimelt rohelise tee. Tee iseenesest oli väga hea, ainult et ühekordne õhuke plastmasstops tahtis vägisi kätte ära sulada... Söögivalik oli muidugi kergelt niru, aga mida Sa ikka mingilt õlletelgilt tahad? Otsus jäi tellida kõige tuttavama nimetusega toodet, nimelt gamburgerit s sõõrom. Ja siis tõmmati kusagilt leti alt (mikrouunist?) välja kilepakendites burksid. Nojah, mõtlesin mina, areng on vägev, toode olemas, lased soojaks ja sööd maitsvat, maitsvat burksi juustu ja igasugu muu huvitava kraamiga... "Maitsev, maitsev" väljend kadus meelest kohe, kui pakendi avasin ja esimese suutäie haukasin. Jumal tänatud selle eest, et lauda anti ka mingi ketsupilörts, mida sai ise burksile peale väänata. Muidu oleks see s**t minu poolt ka söömata jäänud. Aga ketsup teadagi, teeb kõik asjad söödavaks. Pane penoplastile ketsupit peale ja lase aga minna... "Kõht täis", saime hakata bussiga edasi Piiteri poole vurama. Juba kell 8 olimegi oma hotellis, mille nimi katusel asuva sildi järgi oli Samsung... Tegelikult oli selle asja nimi küll Hotell St.Peterburg, aga kahjuks olid reklaamplakatid nime enda alla matnud. Ka pimeduses olid reklaamid muuseas valgustatud, hotelli nimi mitte... Muidugi, milleks voolu raisata ebaolulistele asjadele? Aga kui esimesed loputuskastid olid kakkerites lõhutud ja väga rämedalt puhastes tubades ennast sisse seatud (kusjuures kleepusin tooli seljatoe külge kinni, ei oska arvata, millega see koos oli, aga pakkumised on teretulnud...) läksime linna hulkuma. Esialgu sai poest veel läbi käidud ja ühtuks kerged ettevalmistused tehtud. Selgus ka see kurb tõsiasi, et tundub, et ka Peterburksi valitseb Eesti valitsus, sest ka seal on alksi müük peale kümmet keelatud :( Siis panime linna poole minema ja saime ka kohe esimese õppetunni - ei ole vaja ennast vedelikku täis kaanida, kui põis ei pea. Eriti Piiteris. No ei ole ühtegi pellerit. Ei ole isegi ühtegi söögikohta. Mitte midagi ei ole. Lõpuks leidsime ühe R-Kioski suuruse diskoteegi, kus sõbralik uksehoidja sai murest aru ja lasi minna ennast kergendama. Viskasin poisile mingi 50 rutsi ka, et me oleme ikkagi Tallinnast ja me maksame... Hotelli tagasijõudnuna sai veidi õlli lastud ja siis poetud veidi pestud linade vahele... Hommikuks oli kogu eelmise päeva mure ja piin kadunud ja kogu keha pakitses tegutsemissoovist. Esialgu pakitsesin ennast hoopis restoran letnii sad'i hommikust sööma ja ma pean ausalt ütlema, et seda nad kurjamid oskasid küll pakkuda. Pannkoogid (erinevad), igasugu munad, viinerid, vorstidest-sinkidest-juustust rääkimata. Väga normaalne oli igal juhul. Õlu ainult veel puudus, aga seda oli mul toas ka ja sellega saigi siis ka oma hommikusöök tõhusalt alla loputatud. Ja siis oligi käes hetk, kui oli vaja jällegi bussi kolida ja minna ringi vurama. Päev oli muidugi juba etteplaneeritult suht pikk ja keeruline ja mina muidugi oma lolli peaga võtsin kaasa ainult ühe (1!!!) õlu. Ebanormaalne mees igal juhul. Aga siis sai igasugu muuseume külastatud ja ka omal käel veidi ringi vaadatud (loodusloo museumm ja kunstkaamera oli minu valik, sest Ermitaazi jõuad mingi 4 tunniga ainult WCsse minna, seal on vaja paar nädalat, et midagi näeks...) Ja siis tuli kollektiivne laevasõit. Kangelaslikult, nagu nõukogude sõduri lapselapsele omane, istusin laeva katusel külmas tuules ja ootasin kannatlikult sõidu lõppu. Lõpuks see ka tuli ja siis sai sooja bussi. Lõpuks oli tulnud aeg avada oma legendaarne Stepan Rjazin, et kõhu sooja õllega soojaks saaks. Ja isegi õnnestus, mis siin salata... Sõit läks Kroonlinna, kus sai vaadatud, kuidas tavakodanik ja seltsimees pidasid linna aastapäeva. Oh seda viinakest, mis seal voolas. Rahvas tuikus mööda tänavaid ja kõik olid väga õnnelikud millegi üle. Mille üle, jäi küll paraku arusaamatuks, sest linn ise on... Nojah, on ka. Minge vaadake ise, kui huvi on... Tagasisõitu varjutas veidi mure selle pärast, kas me ikka jõuame enne kümmet tagasi hotelli juurde, kus asus ka tore kodupood. Nimelt ei olnud mul selleks hetkeks enam midagi, millega Eurovisiooni leevendada. Aga õnneks oli meil väga pädev bussijuht, nii et juba veerand kümnest sisenesin toredasse selvekauplusesse, kus sai viina ja muudki huvitavat. Ladusin siis korvi täis 16 (kuusteist) krooni maksvat viina (pool liitrit), mahla ja RB-d ja muudki veel, unustamata ka söögikraami ja siirdusin hotelli. Alustuseks oli mudugi väike paanika, sest keegi ei teadnud, mis kell ja mis kanalilt see eroviisk algab, aga kella 11 paiku leidsime ikka kanali üles. Lauluvõistlusest on vähe rääkida, või kui siis seda, et viin maitses hea ja segunes hästi. Liitrike sai kella kaheks alla kallatud ja siis oligi pisike pedepoiss võitnud. Ikka nii nunnu poiss oli, mis siin rääkida. Ja selline ilus trimmis pepu :p... Ja siis tuli magus uni, mille katkestas hommikune äratuskell. Siis sai väike blintšikuring tehtud resturaanis ja erilised tänud kokatädi Maašale nende suurepäraste hapukurkide eest on ka omal kohal. siis oligi aeg oma kodinad kokku korjata ja hakata peeterilinnast minema sõitma. Koduteel pidime veel külastama Tsarskoje Selo nimelist kohakest, kus pidi saama vana maja näha ja turul ka käia. Vana maja oli muidugi kena, kõik puha kullatud ja värki, ainult aru ma ei saa, miks ma ei tohi ilma välguta pilti teha? Kas see kahjustab kuidagi seinu? Ebanormaalne süsteem mu meelest... Aga eks suveniirraamatu müüjatel on ju ka raha vaja ja nii mõnedki grupi liikmed oma raha nendele ka jätsid. Mina ei olnud inkluuded. Selle asemel võtsin jalad selga ja läksin hoopis linna peale suveniirijahile. Kõht oli ka tühi, seega otsustasin väikesesse pankoogiteeriasse minna ja sealt kehakinnitust leida. Ja järjekordne pettumus oligi käes... Ma ei saa aru, miks venelased maitseaineid ei kasuta. Pannud siis vähemalt hapukoort vms, aga ei midagi... Lõpetuseks sai veel poest kilekott õlut täis ostetud ja siis oligi juba vaja minna mööda õuduste teed Narva poole ragistama. Piiriületus kulge jälle kord ladusalt, kuigi minu hämminguks puudus Vene piirivalvel toiming, mida tehti sinnaminnes, nimelt ei huvitanud enam kedagi bussi WC, kuhu esimesel korral koos koeraga lausa mindi, et keegi ennast pottipeidetuna jumala pärast nende fantastilisse heaoluriiki ei smuugeldaks. No hoia ja neela, ma ütlen, ei tea, kes peaks tahtma sellisesse peeauku minna elama vabatahtlikult? Turistina miks mitte, aga elada ma seal küll ei sooviks. Tänan ei. Aga igal juhul jõudsime ilusasti Narva ja seal tekkis mõte gruppi pissitada Narva rudtee-bussijaamas. Paraku ilmnes kurb tõsiasi, et mitte kusagil ei olnud kohta, kus vajalikke toiminguid läbi viia. Nii et selline tore linn... Aga siis tuli päästev mõte, et tuleb natuke veel kannatada ja minna ikkagi Sillamäelt samast kohast läbi, kus sai ka tulles käidud. Sealt sai veel viimane õlu (Suur pilsner - ikkagi sünnipäev ju...) soetatud ja kõhutäiteks mõned pirozkad s kotletom ostetud (mis erinesid minekul ostetud tšeburekist nagu öö ja päev, omades värskust ja maitset ja muid häid omadusi...). Sõit Tallinnasse möödus nagu unenäos, mängides ja lauldes (pigem küll rohkem juues ja Jaapani kultuuri omapärasid omandades...) ja nagu naksti olimegi Rekkamehe Bistroo tuttava putka juures. Kuna kanalist sai mindud, mõtlesin, et olen kaval ja lasen ennast Kumu silla juures maha panna. Mõte oli ju väga kena, aga kui olin maha tulnud ja buss hakkas vaikselt minema selgines ajus mõte, et midagi oleks nagu puudu... Ja oh kui tore - seljakott oli ilusasti bussi pakiruumi jäänud. Jooksin siis bussile järele nagu neiu, kes oma poissi rongiga sõjaväljale saadab, kloppisin rusikatega vastu bussiseinu ja õnneks sain siiski oma väärtusliku kotikese viinaga kätte. Kusjuures ei saa seda isegi joomise kaela ajada, sest ka bussijuht, kes on vana tuttav, ütles, et ei ole mind veel enne sünnipäeval nii kainena näinud, mille peale sai terve bussitäis rahvast muhedalt naeru visata... Aga jah, ega siis paar (no võibolla mingi 10) õlut mehele midagi ei tee... Aga kodus valasin endale veel piduõlu sisse ja siis oligi reis lõppenud...
Täna siis on jälle tore tööpäev ja minu imestuseks on töökaaslased miskipärast isegi sõbralikud täna, tõivad ilusa kassitopise ja kaarti ja puha. Ja luua ka kevadlilledega. Aga mis siin ikka salata, meeldiv üllatus igal juhul, ei oleks oodanud sellist liigutust, kuigi ma veidi kahtlustasin seda, kui rahvas hommikul poe poole lidus ja siis mingid kahtlased pakikesed ära peideti... Nii et mine sa tea, peab veel võibolla oma arvamused inimeste kohta üle vaatama... Eks näis muidugi...
Aga pilte saab vast ka reisust siia ilmuma, kui ma selle asjaga ükskord niikaugele jõuan... Ehk homme... Või ülehomme... Eks näis...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar