Nii et minu arvamus inimeste kasumlikkuse seisukohalt üksteisele on siis selline, et üldjoontes on kasu, mida mingist suhtest ootame kolme erinevat sorti:
1. Emotsionaalne kasu - selle alla käivad kõikvõimalikud sõbra, kolleegi, tuttava jne jne jne suhted. Kui keegi väidab vastupidist, siis ta tõenäoliselt valetab, sest kes tahaks ikka olla koos sõbraga, kes mitte mingitki elamust ei paku. Sama käib ka töökaslaste kohta näiteks. Kui ikka kõikidel on mõnest kolleegist savi, siis ei ole ju mõtet ka oodata, et see kolleeg hakkab erilise räraga silmis ja nagu minu noorpõlves ikka öeldi - "sisemise põlemisega" igasugu aktiviteetidest osa võtma ja kindlasti hakkab pikemas perspektiivis ka töö ja töökeskkond selle all kannatama. Selliseid asju peaks muidugi haldama ja ära hoidma personalispetsialist või siis ka tegevjuht, kui eraldi inimest selle jaoks ei ole. Ja kui ka kellegiga suhelda, siis oodatakse ikka seda, et teine pool tunneb huvi, kuidas läheb, kas kõik on hästi jne. Isegi, kui see ei ole päris siiras huvi on see oluliselt parem, kui "no interest at all"... Selles mõttes on minu poolt vihatud ameerikalik mõttemall isegi parem, kui meie kuradi surnud kaladest inimesed, kes käivad ringi kivistunud nägu ees - ei mingeid emotsioone. Ja kui keegi julgeb midagi välja näidata, siis tuleb ta teistele hoiatuseks okastraadiga Toompeale miljonipeldiku taha üles puua. Sellised toredad inimesed elavad siis meie maal. Kunagi on olnud rõõm omada selliseid tuttavaid, kes näiteks kohtumisel oma rõõmu elavalt välja näitasid ja kallistasid. Tol hetkel tundus see ikka väga kohutav tegevus (enam ei tundu :)), sest no kuidas Sa siis inimeste hulgas järsku kellegiga kallistama hakkad. Nüüd ma hakkan vaikselt aru saama, et see on ju tegelikult väga ilus ja inimlik tervitus. Näidata, et lubad inimese täiesti vabatahtlikult oma intiimtsooni. Kuigi eks ka selle taga on ikka mingi isikliku kasumi saamise soov, olgu see siis emotsionaalne, või füüsiline, mis ongi teine viis, kuidas keegi soovib teisest inimesest kasu saada. Emotsionaalse kasumi poole püüdlejate hulka kuulub kindlasti ka maailma kõige omakasupüüdmatum mees Mohandas Karamchand Gandhi (Mahatma Gandhi), kes võis ju tore inimene olla, aga kogu selles "omakasupüüdmatuses" püüdis mees ikkagi leida teed vaimse puhastumise juurde. Kasutades selleks? Tadaa (fanfaarid ja ülejäänud puhkpilliorkester) - teisi inimesi...
2. Füüsiline kasu - no ma arvan, et igaüks saab aru, mida ma selle all silmas pean, aga mitte ainult seksi ei pea ma silmas. Kindlasti käivad siia alla ka muud sõltuvust tekitavad (ja hoidvad)inimesed, nagu näiteks narkodiiler, massöör, terapeut jne. Ehk et siis inimesega suheldakse pikemas perspektiivis saamaks mingit füüsilist naudingut. Ja ma ei leia, et selles midagi halba oleks, lõppeks on see ju ikkagi inimeste jaoks väga oluline, et lisaks vaimule oleks ka keha rõõmsameelne ja rahul. Ja juba Wabariigi ajal öeldi ju, et terves kehas terve vaim. Ega ikka inimene ilma füüsiliste rõõmudeta normaalne inimene ei ole. Regulaarne suguelu, alkohol ja muud mõnuained on lihtsalt hädavajalikud. Karsklased on ju pehmelt öeldes lihtsalt lollakad, vähemalt on selline minu arvamus. Vähemalt niipalju, kui mina selliseid tunnen on nende aju kergelt pehmeks läinud. Ma võin ju põhimõtteliselt veel aru saada, kui inimene tõesti tervislikel põhjustel enam juua ei tohi, aga vabatahtlikult loobuda... No ma ei tea... Mida siis ikka niiväga hoida on vaja? Kui aeg käes, kärvan nagunii. Aastake (või 30) ees või taga.
3. Materiaalne kasu - ja lõpetuseks siis see. No kes meist ei oleks siis seda taga ajanud. Muidugi oleks ebaõiglane ja shovinistlik ja sooliselt diskrimineeriv, kui ma ütleksin, et sedasorti kasu ajavad põhiliselt taga naised. Mitte, et ma sellisest debiilsusest, nagu soolise diskrimineerise laitmine ja keelustamine, midagi arvaks, aga tegelikult ajavad materiaalset kasu täpselt samamoodi taga ka mehed. No kes meist ei oleks vähemalt kauges minevikus koolipoisipõlves lootnud, et ehk on sõbral veidi rohkem raha, et saaks ühe kolmese kanistri lahtist õlli veel osta Posti tagant putkast... Ma arvan et kõikidel on sedasorti mälestused (no võibolla karsklastel mitte, aga ega nendel ei olnudki normaalset koolipoisipõlve (ega mingit muud põlve...)). Või siis kusagil ööklubis, kui raha otsas ja ilgelt oleks veel ühte viskit vaja... No ikka ju loodad tasapisi, et keegi teeks välja. Naistel on muidugi lihtne - nihutad miniseelikut veel 0,5 cm ülespoole ja pakkumisi tuleb, naug murdu (põhinedes lootusel saada punktis 2 saadavat kasu), aga olles kergelt ülekaaluline ebapirintsilik ja väga sooliselt diskrimineeriv ja shovinistlik meesterahvas, on suht ebatõenäoline, et keegi klaasiga Sinu juurde tormab... Ja nii jäävadki üle veel sõbrad. Sina pakud neile number ühte ja saad vastu veidi kolme :)... Väike humoorikas vahepala vahetatakse sujuvalt klaasikese Jack Danielsi vastu. Pole paha vahetus kummalegi poolele.
Ja lõpetuseks üks selline huvitav küsimus tekkis mul - kui Sul on jäänud elada veel üks kuu, siis kas tegeleda oma minevikuga - vaadata vanu pilte, kohtuda vanade sõpradega, üritada leppida nendega, kellega oled tülis jne. Või hoopis teha seda, mida Sa ei ole veel oma elus teinud, kohtuda uute inimestega, elada läbi neid emotsioone, mida Sa muidu ei ole julgenud läbi elada... Väga huvitav küsimus igal juhul minu jaoks...
Ja siis veel paar posti tagasi sai mõeldud selle peale, et millised naised meeldivad :) ja leidsin nädalavahetusel ühe hea pildi selle kohta, mille siia ka lisan...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar