Et siis selline lugu jah. Nädalavahetusel oli meil siis tore poolaasta koosolek Pärnus kaunis majakeses, mille nimeks Willa Wesset. Kõik oli tore, jõudsime õigeks ajaks kohale ja puha. Alustuseks sai natuke tööd ka tehtud, aga kui kohustuslik osa läbi sai, siis tuli õhtusöök ja murumängud ka. Elus esimest korda sõin rukkolat vms. Polnudki paha, kuigi esimene pilt oli suht kole, kui heinakuhi taldrikul ette laoti. Nüüd läks hoopis nii kehvasti, et tegin endale eile õhtuks ka mingit hobusetoitu ja järasin kahe suupoolega klorofülli.Aga tulles nüüd tagasi meie kauni ürituse juurde, siis peale õhtusööki algas hauindade jagamine kõige tublimatele ja lisaks diplomile ja kallistustele anti välja ka igasugu huvitavaid skulptuure. Arusaadavatel põhjustel sel aastal minule midagi ei kukkunud (tea, kas edaspidigi, teadagi, mida üldiselt turundusinimestest arvatakse :p)... Aga ega ma ei kurvasta. Ja siis hakkasime Jengat mängima, mis lõppes sellega, et üritasin mingit insenertehnilist lahendust välja töötada, saavutamaks kogu torni seismist ühel pulgal. Feilisin... Epic fail, võib isegi öelda. Ja tagajärjeks oli see, et tuli hakata õllarite vahele teadatuntud läti punaviinaa jooma. Et siis mitte veini, vaid ikka viina... Ja kui minule hakkas küllalt saama ja kobisin tuppa koti peale, siis selgus, et pidu on alles algamas. Püsti ja suhkruklubisse noortekultuuri vaatlema. Väga jube oli igal juhul. Õnneks oli peale minu veel üks kodanik kaasas, kes ei olnud ka just väga diksopepu. Plontisid oli terve tuba täis. Lisaks selliseid "mis sul viga on" vendi ja lihtsalt punikuid. Tõmbasin kaks zevernajat sisse ja tõmblesin tagasi hotelli. Magama sain miski poole neljast, nii et kui telefon äratas, siis tahtsin küll suitsideeruda. Aga peale mõnusat hommikusööki ja mitut mahlalaksu (ja valget pilli, mida üks elupäästjast kolleeg väljutas) hakkas organism jälle tööle, kuigi säästurežiimis. Ja ega vist osadel ei olnud asi parem, sest kui sain esinema ja vaatama punti eestpoolt, siis oli selgelt näha, et mõnele oli otsaette kirjutatud eredate tähtedega "hibernating". Aga samas oli hommikupoolik meeldivalt konkreetne, nii et üritus lõppes ettenähtud 15.00 asemel umbes 13.30. Selline töökiirus siis. Imetlusväärselt imetlusväärne.
Õhtuks oli muidugi kumm nii tühi, et kukkusin kümnest lihtsalt voodisse ja ei mäleta suurt midagi, mis toimus. Eks seal oli oma osa ka nendel õllaritel, mis sai neelu libistatud, aga samas ega ei oleks nagunii eriti jaksanud üleval olla.
Ja täna on ju meil naistepäev, nii et kõikidele daamidele ja härjadele soovin head naistepäeva, palju lilli ja muudki...
Kontoris õnnestus kuidagi mitu pidu ühe päevaga saada, nii et kisub jälle joomiseks vist... Kuigi ei tahaks enam. Hakkab juba kuidagi aitama nädalavahetuse meeleoludest. Hommikul sain nahutada ka, nagu tuppasittund kass, et olen meie klientidele saatnud kehva kirja. Jään ikka oma arvamuse juurde, et ei olnud kehv kiri, aga ega ei saa ju midagi öelda ka, sest muidu saab kinga ka veel. Ja seda ei oleks vaja. Vms. Lihtsalt parim võrdlus oleks see, kui hakata traktoristile tutvustama mingit jama, kui tegelikult on vaja hoopis traktori kumm ära vahetada... Aga jah. Kes olen mina, et siin uriseda? Poisike...
Nüüd on vaja hakata valmistuma logistikamessiks, mille puhul küll lootsin, et saame kruiisile ka, aga ei midagistkit. Tuleb hoopis välja, et õhtuks olgu plats puhas ja kogu lugu...
Niipalju siis selleks korraks. Järgmisel korral juba järgmised lood. Ciao.
-6
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar