Ei aga tegelikult ka...
Nojah, mis ma siin ikka ägan, nagunii on kõik puhkusel ja peesitavad kusagil rannas hetkel, mina loll pean kontooras istuma ja tegelema mingi uudiskirja ülevaatamisega, et inimesed ikka suve ajal ka korrektset ja akuraatset infot saaksid. Mitte et mul selle vastu midagi oleks. Kui ma juba kontoris pean istuma, siis on tore kui tööd ka leidub, muidu oleks ikka päris masendav vast...
Aga vahepeal on toimunud kaunis jaanimadin, mis seisnes sisuliselt kuuest päevast non-stop söömisest ja joomisest, nagu need eestlaste jaanikud ikka välja näevad. 21sel sai käidud jahimeeste pidus. Jahiselts sai 40 aastaseks ja mina vana jahimehena muidugi olin põhitegija. OK, tegelikult mul pole püssigi (vähemalt sellist puust ja metallist mitte...) ja ma ei poolda armsate metskitsepoegade mahatapmist... Küll aga pooldan ma nende grillimist madalal tulel ja seejärel mahlase liha õgimist. Metskitsepoegi sedakorda ei pakutud, küll aga oli orki aetud isand metssiga ja sealt nüsiti maitsvaid kebabe. Lisaks sellele pakuti veel imelisi suitsuräimi ja võimalust soetada endale alekoki õlut hinnaga 20 krooni per purk. Ja eks me siis soetasimegi, kui mul 13 tükki oli ära joodud ja sinna vahele veel ka väikesed tervisenapsud juubilari hea tervise soovimiseks, siis otsustasime minna külajaanitulele, mis sattus ka just samal päeval toimuma. Kuna Honda crv tüüpi autodes on kohta vaid 5 inimese jaoks, siis otsustasin ennast teadusele ohvriks tuua ja leppisin kohaga pagasiruumis. Ja ausalt öeldes oli väga mõnus. Ruumi laialt ja ei loksutanud ka (väga). Kahjuks sellega minu õhtupoolik minu jaoks ka lõppes, sest jaanituleplatsil toimunust ma suurt ei mäleta. Igal juhul ärkasin järgmisel hommikul voodis ja tervis ei olnudki väga halb. Esmaspäeval sai tundud tagasi meie kalli vabariigi pealinna Tallinnasse. Kuna jaanivarustuse varumiseks oli suht viimnepäev, siis saigi pool päeva sellega tegeletud. Ainuke asi, mida enam saada ei olnud võimalik, oli lavaš. Kurb, aga mis teha. Lisaks sellele sai Rimis käidud vanematest daamidest koosnevat müüjaparki ärritamas, kuna tekkis mõte, et teeks jaaniõhtul väikese vorstiklubi ja seoses sellega pidin ostma igat vorsti ühe (1) tüki. Kuna häbi tahtis maa alla vajutada, siis soetasin siiski igast sordist kaks (2) vorsti, sest muidu oleks ilmselt mind teatud kehaosapidi vorstiviilutaja vahele aetud. Kõik möödus siiski rahulikult ja jõudsin eluga koju. 23 juuni algas sellega, et sai rallitud Vooremaale, kus peale väikest ühistööd kaevu ehitamisel (mis koosnes peamiselt tööst tänaval (ei mitte seda, mis inimesed kohe arvama hakkavad, ma ei ole piisavalt atraktiivne, et oma keha müüa, kuigi me lootsime küll, et ehk korjavad mõned Lamborghiniga mimmud meid peale...) ja niisama vahtimisest, kui peremees segu valas) korkisime lahti esimesed õlled. Kahjuks olin endale kaasavaraks soetanud toredat tšehhi tumedat, mis tähendab, et kui kell oli ca. 11 ja mul oli 9 õlut edukalt nabanööri taha tõmmatud, ei olnud veel seda tunnetki, et oleks jooma hakatud. Ja siis otsustasime minna külajaanitulele, mis sattus ka just samal päeval toimuma (kõlab juba klišeelikult?). Kuna elu Vooremaal on veidi kallim, siis seal sai alekoki õlut 25 krooni eest. Sai siis paar tükki neidki maitstud, et tutvuda kohalike toodete ja eluoluga ja kuna see ei olnud just kõige huvitavam jaanituli (no kui ehk naistele korraldatud kõrrega õlleimemise võistlus välja arvata), siis läksime oma jaanituld süütama. Kui külajaanitule leegi kõrguseks oli hinnanguliselt umbes 5 meetrit, siis meil õnnestus süüdata tuli, mis leekis nii kõrgele, et hakkas tekkima kerge mure, kas ma ikka olen võimeline kustutama metsatulekahju kolme kaheliitrise pulberkustutiga, mis mul autos olid ja milledest üks oli pahaks läinud juba aastal 97... Aga õnneks jäi tuluke pikkamööda väiksemaks ja saimegi õhtuga edasi minna. Kavas oli kuurikino, ehk et siis näitasime projektoriga tekikotile (sest lina me ei leidnud sellist, mis oleks sobinud) vanu Eesti telefilme... Väga hariv oli igal juhul ja kui ma kella kahe paiku magama keerasin, siis oli kõik väga hästi s.t. õhtut võis lugeda kordaläinuks...
Aga eile oli hommikul mõte, et läheks randa, mis päädis sellega, et sai aknast välja vaadatud ja nenditud, et rannailma ei ole küll mitte kusagil. Kõikjal olid mustad pilved ja vihm oli ka kohekohe algamas. Ja siis juhtus jõuluime ja pilved kadusid nagu nõiaväel. Muidugi oli siis vaja minna Viimsi randa peesitama ja mina muidugi panin kohe ka vette, kus küll mõlemad jalad krampi kiskusid, aga ega siis õige mees sellest ei hooli... Ja nüüd siis olemegi jõudnud ringiga tagasi jutu alguse juurde, et kurat kus kael valutab :(... Veest välja tulles selgus ka kurb tõsiasi, et punase lipu alla olid rannavalvepoisid kirjutanud vee temperatuuriks koguni 13 kraadi... Nojah, ei olnud küll väga soe...
Aga nüüd on vaja jälle töö kallale asuda ja kahe nädala pärast (kui ilmad juba koledad) saab puhata ka ehk... Sinnamaale loen Michael Jacksoni surmasaagat ja ülistamisi, mida nüüd kõik kohad täis. Arumaisaa, kuni surmani kotiti meest nii et polnud hoo ja hoobi vahet, nüüd siis on järsku "armastatud popikuningas" jne surnud. Mõttetu press... Mitte, et ma mingi hirmus mihkli fänn oleks, aga isegi mina pean möönma, et kui nüüd mihkel on surnud, siis ega ei olegi enam suurt kedagi sellist tõeliselt suurt staari alles. no võibolla Madonna ja Rolling Stones välja arvata. Ülejäänud on ikkagi paratamatult staarikesed ja suht kohaliku tähtsusega tegelased... Eesti "staaridest" ma ei räägikski... Need ei ole mingid staarid, mida iganes nad endast ka ei arvaks...
Ja lõpuks väike telepoe pakkumine, kus pakutakse patareidel töötavat patareide laadijat. Väga nunnu ju...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar