Tegelikult on veel päris palju teemasid, mis viimasel ajal kummitamas, aga kuna eile sai militaari teemal juhtumisi ots lahti tehtud, siis täna jätkaks... Ehk võibolla teema lõpetuseks ka midagi muud huvitavat, mis pea sees kumiseb, aga eks paistab, kui kaua mul täna töö kõrvalt aega on...Võibolla on mõned inimesed ka minu arvamusest Eesti kaitsevõime ja kaitseväe osas juba teadlikud, aga kui leidub mõni, kes juhtumisi seda plätserdist siin netis loeb, siis kirjeldaks seda ikkagi veelkord... Ja kui nüüd mõni mõtleb, et hakkab jälle pihta see surnute kallal norimine, siis ei kavatse seda kindlasti mitte teha. See mis eile Afganistanis juhtus on kole lugu ja kahju on noormehe perest ja sugulastest. Teema, mis mul peas mõlgub on pigem seotud just Eesti kaitsega kohapeal, sest jutt, et "Eesti kaitseb ennast, sõdides Iraagis (või millises iganes maailma teises otsas asuvas sõjakoldes)" on väga odav poliitiline demagoogia...
Aga jah, Eesti kaitsevõime... Siinkohal pean kohe lisama, et ma ei ole küll sõjanduse spetsialist, aga olen teeninud EW kaitseväes kenasti oma aega, jälgin pidevalt meie armee tegevusi ja muudki, mis puudutab maailmas ja meie piiride taga toimuvat. Hetkel näeb siis Eesti kaitsevõime välja nii:
1. Meil on võimalik (kas ikka on, jääb muidugi väga kaheldavaks, aga oletame, et on...) mobiliseerida sõjaseisukorras ca. 100 000 meest.
2. Meil on mingi hulk kergerelvastust (automaadid, püstolid jne). Jällegi kahtlen, et neid kõikidele jagub, või kui jagub relvi, siis moona ikka mitte.
3. Meil on mingi väga väike hulk korralikku ja toimivat raskerelvastust (suurtükid, haubitsad, raketiseadeldised). Lisaks sellele hunnik vanarauda, mille toimimine on kergelt öeldes väga kahtlane.
4. Meil on olemas väga hea väljaõppega logistika ja abiväeosad, kes tegelevad miinide otsimise, arstiabi osutamise, hingeabi osutamise (kaplanite arv on tõusuteel) ja muu sellisega.
5. Meil ei ole - lennuväge, mereväge, tankiväge, korralikke õhutõrjesüsteeme, eriväljaõppega spetsialiste, motiveeritud, haritud ja heade kogemustega piisava suurusega ohvitserkonda.
Kõigepealt siis selle kohta, mis meil on. Põhimõtteliselt on meil võimalik relva alla panna ca 100 000 inimest, kellest ca 90% ei oma mingit, või omavad väga vähest või väga kaua aega tagasi omandatud väljaõpet. Relvastus on keskpärane. On riike, kus on paremad võimalused (juhtivad NATO riigid) ja riike, kus seis veelgi hullem (toredad idamaad, aafrika ja venemaa). Relvad asuvad meil mitte mingites salajastes peidikutes üle meie laia kodumaa, vaid sõjaväeosades, mille aadressid on olemas nii infoveebis, kui ka kõikides teistes väga lihtsalt juurdepääsetavates kohtades.
Nüüd oletagem, et meile tungib kallale mõni mitte nii sõbralik välisvaenlane. Oletagem, et see on Venemaa, mis sellest et võimalus on väike ja nad ei teeks seda jne jne jne. Oletagem, et olukord maailmas on läinud nii kehvaks, et igaüks tegeleb omaenda asjadega ja kedagi ei huvita NATO, mingid viiendad lõiked mingist leppest vms (vastasel juhul tõenäoliselt ei ole mingi üldine agressioon tõenäoline, siis on pigem Gruusia II). Selge on, et mingit mõttetut väikeriiki keegi tuumaseentega kostitama ei hakka. Seega tehakse esimene puhastustöö hävitajate ja selle järel pommitajatega. Hävitaja jõuab Tallinna kohale (arvestades selle lennukiirust (siinkohal võtsin aluseks igavese romu MIG-29, mille kiirus on M2+) ja seda, et meie radarid võtavad seda alles tõsise ohuna, kui lennukid on Rakvere kohal) ca. 2,5 minutiga. Selle ajaga peaks olema meie sõjaväelise juhtkonna arvates kõik Tallinnas asuvad ja hetkel ajateenijate ja palgalise sõjaväega väeosad olema komplekteeritud, kokku pakitud, relvastatud ja väravast metsa suunas välja sõitnud. Minu isikliku kogemuse järgi võin öelda, et parimal juhul ollakse selleks ajaks koridoris riides ja rivis. See tähendab, et vähemalt ollakse oma viimased oma eluhetked üleval. Jipii. Peale seda võetakse umbes 10 minuti jooksul maha kõik mingisugusegi strateegilise tähendusega objektid ja sõda on põhimõtteliselt lõppenud. Ei ole enam kedagi, kes kedagi mobiliseeriks, varustaks (ja millega?) ja positsioonidele viiks. Sellele järgneb idapiiri taga valmistunud väeosade üle piiri Eestisse sissetoomine ja kahe päevaga on kogu avantüür lõppenud. Võimalik, et vastupanu osutavad mõned AK-dega relvastatud kaitseliitlased, kes hoiavad relva kodus ja kellel seetõttu on õnnestunud esimese paugutamise käest pääseda, aga paartuhat kaitseliitlast ei ole mingi jõud, mida kuidagigi arvestatavaks pidada. Tavaline kodanik, kellel relva ei ole, ei saa suurt midagi teha ja ongi kõik. Isegi, kui jääb veel mõni sõdurpoiss metsa oma Galili pigistama, ei ole tal enam riiki, mille eest sõdida.
Tundub võibolla pessimistlik? Aga ma olengi pessimist. Vähemalt, mis puudutab suuri mulle "Eesti kaitsevõimest". Tänasel kujul on Eesti ohvitserkond üle võtnud 100% omaaegsest nõukogude mentaliteedist, kui tõepoolest oli võimalik Põhjasõja ajal Soomlaste vastu kasutada kaitserajatistena oma langenud punamütsikeste laipu. Sisuliselt toimus juhtimine nii "jalle sai miljoon sjodurit sjurma? Ah, hui sniimi, sjaadame uue miljooni". Eesti kaitsevägi ei saa ja ka ei tohi nii mõelda. Meie jaoks on kõige jaburam mõtteviis "sõdur ei pea mõtlema, sõduri asi on teenida ja mitte mõelda...". Iga sõdur Eesti mõistes peab olema kõige paremas mõttes isemõtleja. Arusaadav, et sõjaväes peavad toimima käsuliinid ja kord peab olema, aga mõttevõimet ei tohiks kindlasti maha tampida ja omal ajal, kui sai ise armeed teenitud, siis tambiti konkreetselt maha mehi, kellel oli olemas enda mõtlemine, kes oleks olnud võimelised tegema strateegilisi otsuseid ja kes oleks olnud võimelised juhtima, selle asemel et neid edutada ja nende võimeid kasulikult tööle panna.
Täna näen mina ainult kahte suunda, kuhu Eesti kaitsevägi peaks liikuma. Üks neist on vähe ilusam ja kindlasti ka poliitiliselt korrektsem, teine võibolla mitte nii väga...
1. Selle asemel, et üleval pidada tervet armeed muidusööjaid ajateenijaid, tuleks nende väljaõpe teha võimalikult kompaktseks (mina sain väljaõpet 3 kuud, ülejäänud aeg möödus enamjaolt teki all (käed teki peal), või niisama möla ajades ja mitte midagit tehes.) ja seda pigem mingi 10 aastase intervalli tagant lühendatult korrata. Täpselt ei tea, aga pakun, et vähemalt mingi 200-300 krooni päevas ikka kulub per ajateenija. Selle asemel tuleks soetada korralikku tehnikat, relvi jne. Sama käib ka vanaraua ostmise kohta. Nagu ma ülal mainisin, peaks tõepoolest olema igal mobiliseeritul oma relv, aga kindlasti mitte ei ole mõtet osta mingit 10 viiskümmend aastat vana tankitõrjujat, vaid selle asemel 1 uus. Sama pädeb ka transpordi jms koha pealt. Kindlasti oleks vajalik jaotada moon ja relvad mööda eestit laiali peidukutesüsteemi abil, mida ei ole võimalik leida telefoniraamatust. Nii saaks tõepoolest paari minutiga rahvas sõjaväeosadest laiali pudeneda ja ka need, keda siis kodust teki alt välja tõmmatakse, teaks täpselt, kuhu poole Harku metsa minema panna, selle asemel, et näiteks Sidepataljoni varemeid ja sulanud Galile vaatama minna... Parim relvastus ja parim ettevalmistus koos kõige muuga oleks igasugusele välisvaenlasele pinnuks silmas. Keegi ei hakka ükshaaval lennukitega mingeid kaitseväelasi taga ajama. Aga kui näiteks 10 venelast läheks oma 74 aasta AK47 tüüpi automaatidega metsa ja seal ootaks neid 2 hea väljaõppe ja ultramoodsate relvadega varustatud peidikusse varjunud Eesti kaitseväelast, siis ilmselt kostaks kümme lasku ja siis saabuks vaikus ja venelased võiks järgmised kümme sisse saata... Kui aga keset metsa istub palja persse ja vikatiga "vabadusvõitleja", siis on selge, mis tulemus on...
2. Teine variant laidetaks ilmselt iga "humaanse ja demokraatliku" riigivalitsuse poolt maha, aga oleks kindlasti kõige efektiivsem lahendus igasuguse agressiooni puhul. Ja suht odav ka... Lihtsamalt öeldes tuleks varustada inimesed teatava hulga lõhkeaine, teadmistega selle kasutamise kohta ja elukohaga meile võimalikku ohtu kujutavas riigis. Kui keegi nendest riikidest peaks alustama agressiooni Eesti Vabariigi vastu (tuletan meelde, et oletuse kohaselt kõik teised riigid tegelevad oma asjadega ja ei hooli keda kuraditki, mis saab Eestist, või mismoodi Eesti oma sõda peab...), siis hakkavad selle riigi suuremates linnades elamurajoonides toimuma koledad asjad. Ma pakun, et peale mõne(kümne) miljoni inimese teise ilma saatmist elumajade kokkukukkumise teel öisel ajal, hakkavad agresseeriva riigi juhid leidma võimalusi oma vägede kiireks tagasikutsumiseks. Vastasel juhul ei ole poistel enam kuhugi tagasi tulla... Võimalik on isegi sõjaväe sisene mäss, kui nähakse, et kodus on kõik kehvasti. Asi ei ole lihtsalt panuseid väärt. Isegi mõne naaberiigi mitte just eriti teravad juhid peaks sellest aru saama. Ja pealegi ei ole midagi lihtsamat endiste idabloki riikide elurajoonide hävitustööst, seda on mulle kinnitanud ka hea sõber, kes omal ajal NL armees tegeles justnimelt lõhkeainete ja muu sellisega. Toredad paneelmajad lähevad nagu doominod klõbinal koos inimestega.
Oijahh, läks vist liiga militaarseks see tänane teema. Vabandan igal juhul, kui teema huvi ei paku. Täna rohkem ei viitsi, aga homme ehk siis panen ülejäänud mõtted ka ekraanile, mis oleks: ametiühingud, sumo ja koondamine. Kas pole huvitav teemadering?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar