Militaarmängud

Nädalavahetus möödus rahulikult, kui välja arvata eilne päikeseotsimisretk Lääne-Virumaale. Algus oli väga kena. Sai sõidetud mööda peterburi maanteed Kuusallu ja seal üks tilluke pohmaburks ära manustatud ja päikegi oli selleks ajaks välja tulnud. Mõte tekkis teel olles ja kaarti vaadates, et oleks ju huvitav külastada kohti, kus ei ole enne käinud. Esimene sissesõidutee, kus tundus midagi huvitavat olevat penetreerus metsa veidi enne Arbavere (Tapa) risti ja viis kaunitele viimase jääaja poolt moodustatud mõhnastike ja ooside juurde (oioi, kui tark jutt...) Igal juhul vaade oli kohati väga kena ja otsingute tagajärjel õnnestus leida paar imelist järvekest, mis ei olnud ilmselt turiste eriti näinudki. Imeline - mõtlesime, siia saamegi teha endale mõneks nädalavahetuseks kodu - telgid, lõkked ja muu, mis sellise suvise õueelu juurde käib. Egas midagi, sai koht meelde jäetud ja märgistatud ja siis vaatasime, et läheks ehk mööda teed veel lõuna poole edasi ja vaataks, mis saama hakkab. Tee oli imeline. Täiesti korralikult hööveldatud ja kulges läbi ilusa metsa, mis oli täis mahajäetud talukohti. Kaart (Regio) näitas, et tee peaks kusagil mülkas lõppema ja sellega saigi arvestatud, et ju siis tuleb tagasi pöörata. Iseasi oli see, et kuna tee oli niivõrd heas seisus, siis tekkis põhjuendatud küsimus, et mis mõte oleks hoida sellises heas korras teed, mis viib kuhugi mülkasse... Igal juhul sõitsime edasi, valides oma suurepärast intuitsiooni kasutades erinevaid teeharusid. Lõpuks hakkas tunduma, et midagi peab mäda olema, sest sõit mööda teed, mille pikkuseks oli kaardil märgitud ca. 5 km, oli kestnud julgelt üle poole tunni. OK, kiirused ei olnud just Saksamaa kiirteede väärilised, aga siiski tundus kiirus olevat veidi enam, kui 10 km tunnis. Tagasi ka nagu ei tahtnud minna ja nii me siis sõitsime mööda laant edasi teadmatuse poole. Teel sai vaadatud ka huvitavaid ehitisi, mis koosnesid palkidest ja neile tõmmatud riidetükkidest (proovisime nende otsagi ronida) ning samuti ka mingeid sõjaväelisi eluasemeid, mis olid osavalt meie kaitseväelaste poolt mittemillestki toodetud. Ühel hetkel jõudsime kohta, kus toimus Eesti sõjaväemeeste kogunemine. Kohal olid esindatud nii 32 aasta Volvo tüüpi veoautod, kui ka võimsad maastikuvallutajad VW Iltised, mis on kasutusel ka näiteks Argentiina armees... Kuna asi tundus kahtlane ja sõjaväelasi (eriti Eesti omasid) tasub pigem karta (sest nad tegid lahingharjutusi, kui jumal mõistust jagas), siis keerasime kähku otsa ümber ja läksime otsima alternatiivseid teid eikusagilt kuhugi. Lõpuks õnnestus leida tee, mis tundus kuhugi viivat ja oh imet ühel hetkel hakkas tõesti paistma majake, mis osutus metsavahimajaks. See andis juurde kindlust, et oleme siiski tsivilisatsiooni poole liikumas ja seetõttu sai antud suunast kinni peetud... Kuni hetkeni, kui meie tee tõkestas ilus triibuline tõkkepuu ja meie poole seljaga olev infotahvel, mis osutus sõjaväe polügooni omanduses olevaks. Infotahvel andis meile huvitavat informatisooni selle kohta, et meie selja taha oli jäänud samal ajal toimunud lahinglaskeharjutus metsas (padun 5,56 mm, efektiivne tapakaugus kuni 500m, kuuli algkiirus 950 m/s.) ja nagu TV-poes öeldakse, see ei ole veel kõik. Lisaks sellele harrastati meie poolt huvitavaks tunnistatud ehitiste (ülalmainit jupstükid palkidest ja riidest) pihta suurtükitule andmist ja defineerimata lõhkeharjutusi... Ja raadiost tuli saade Iraagi sõja ja muu huvitava kohta... Õnneks oli teetõke eemaldatava iseloomuga ja kui olime auto ilusasti läbi sõitnud, siis asetasin viisaka inimesena tõkke kenasti keset teed tagasi. Sedakorda olime eluga pääsenud. Muidugi ei tähendanud see veel seda, et päeva oleks saanud lõppenuks kuulutada ja koju minna. Enne oli vaja veel minna Viitnale sööma, sest kuidas siis muidu saaks olla, et käid Viitna kandis ära ja Viitna Kõrtsi ei külastagi? Kuna eelmisest korrast aasta tagasi oli väga kehv kogemus kõrtsi restoranipoolega olemas, otsustasime minna lihtrahva söömlasse maja teises otsas, mida kohalikud ka "bistrooks" kutsuvad. Kõige isuäratavamad tundusid olema kanarullid, mida sai ka üle valjultkoriseva kõhu karjudes tellitud. Ilmselt oleks võimalik kirjeldada küllaltki värvikalt selle... olluse... olemust, mis me taldrikutel enda ette saime, aga ma tõesti ei tahaks isegi hakata lahkama kogu selle asja kurbust, mis meid valdas kui eeldatava suurepärase maitseelamuse asemel saime kühtu loksuma mingid junnid. Siinkohal pean ütlema, et ma jätan nüüd vähemalt viis aastat Viitna Kõrtsi vahele, tänan väga. Õnneks oli autos vähemalt mingit maitsevett, millega sai suurema raipemaitse suust ära, aga kole oli ikkagi... Ja sellega oligi ametlik osa läbi ja peale väikest viiekilomeetrist terviserada ümber Viitna Pikkjärve ja Linajärve saigi võetud suund tagasi koju, kus oli ka vahepeal päikesepoiss välja tulnud... Mis muidugi tänaseks on kadunud ja järele jätnud kliima, mida kadestaks iga Alaskalane... Aga jaanini on veel ainult nädal, sest esimene jaanipäev toimub juba 21 :)...